Kristiina Ehin on hakkama saanud kultuuripärandi aastale väärilise teoga – mustade tähtedega võib nüüd valgelt paberilt lugeda lugusid lapsepõlvest ja kasvamisest Ehinite peres. Loodetavasti õnnestub kunagi lugeda seda vähest, mis Andres Ehin oma elu kohta kirja jõudis panna, ja väga ihkaks lugeda ka Ly Ehini lugusid kirjutamisest, tõlkimisest, elust. Igal inimesel oma silmad. Senikaua tuleb aga tänulik olla Kristiinale, et ta selle julgustüki ette võttis.
«Paleontoloogi päevaraamatut» võib lugeda kui ühe printsessi kujunemislugu. Siinkirjutaja jaoks oli juba kuueaastaselt selge, et printsessi temast ei saa – ei osanud inimene magada nii, nagu printsessid raamatutes magasid, sirgelt ja selili ja käed teki peal. Kristiina Ehin ilmselt oskas ja nii on temas seda printsessiainest jagunud. Eestlasliku negatiivse enesehinnangu ajastul ei saa teisiti kui see heaks kiita: endast lugupidamist ja rumalat juttu ajavate meeste uksest välja viskamist tuleb ainult tunnustada.
Üsna kohe saab selgeks, kuivõrd oluline koht on autori elus perekonnal, nii minevikus kui ka praegu. Nii see perekond, kuhu ta sündis ja kus üles kasvas, kui ka see, kuhu ta abielludes sattus, mängivad nii suurt rolli, et ilma nendeta ei ole inimene see, kes ta on, see, kes ta olla saaks. Tänu perekonna toetusele on luuletajal õnnestunud loominguga tegeleda ka elu kõige raskematel perioodidel.
Tundliku alevitüdruku sirgumine isa reisi- ja müüdijutustuste saatel kulgeb läbi kodu- ja koolielu vastandumise, kus koolil kanda negatiivne roll. Igasugune kiusamine jätab inimese sisse eluks ajaks jälje ja seda on raamatuski tihti tunda. Kiusamisest saab hirm ja ei ole hullemaid kammitsaid kui hirm. Lisaks omaenda elule vaatab Kristiina nii oma ema kui ka isa kasvamise lugudesse ja otsib sealt seda, mis teeb väikesest tüdrukust tema enda. Mahavaikitud minevik viib paleontoloogiani ja oma tuleviku vastu ei saa isegi printsessid. Mis tulema peab, tuleb – luuletus. Edasine on juba ajalugu.
Antiikajalugu. Alles see oli, kui kirjutati Armeenia küladest, kuhu alles on jäänud ainult naised – mehed on Venemaal, Moskvas, Piiteris, kus ainult vähegi tööd leida. Samasuguseid külasid võib leida Peruus, Mehhikos, Hiinas, igal pool, kus eluviisiks on saanud töö pärast kodust lahkumine, töörändlus. Kui palju on Eestis juba külasid, peresid, kus kõik ainult ootavad, millal Kalev Soome sortsi juurest koju käima tuleb. Jälle on ootamisest saanud naise põhitegevus. Kapitalismi kiirkäik on viinud meid tagasi 8. sajandisse enne meie ajaarvamist, ja pärast kõiki neid oma õiguste eest võideldud sajandeid on naised seal, kus nad olid ennegi – kodu eest hoolitsemas, lapsi kasvatamas. Natuke vähem drastilisel kujul, ja sidepidamisvahendid on õnneks ka oluliselt paranenud.
Kristiina Ehin samastab end Sparta printsessi Penelope kui ennastsalgava ootajaga. Mida edasi, seda kaalukama kuju see motiiv võtab. Ta ei taha seda teha, aga selle aastatuhandetetaguse naise lugu elab end tema elus uuesti läbi. Erinevalt Odüsseusest ei ole Penelope kohta väga palju infot saadaval. Mis eesti keeles olemas, käib siit raamatust üsna otse läbi. Varases eas alanud meesuuringud viivad luuletaja ülikooli naisuuringu kursustele. Neid Odüsseusi, kes tuld tuues elust läbi kapanud, on küllap omajagu, üks neist jätab endast maha lapse ja selles kogemuses joonistub väga selgelt välja sadade, kui mitte tuhandete Eesti naiste saatus: vägivaldne – olgu vaimselt või füüsiliselt – elukaaslane, laps, üksikvanem. Abi ei saa sellisel juhul ei maast, ei taevast, ei riigist. Vastutus jääb ainult naise kanda. Ja ehkki Kristiina, nii nagu teisedki emad, on tubliduse etalon, muretseb ta kolmeks nädalaks loomemajja minnes ikka selle pärast, ega ta nüüd rongaema ole. Siit kumab läbi ühiskonna võltspaatos ja silmakirjalikkus.
Üks teine Odüsseus tuleb ja jääb ja abielu muusikuga toob luuletajale taas tihti meelde kuulsa Sparta naise. Kontserdilt kontserdile rändamine käib muusiku elu juurde, ja olgem ausad, aina enam ja enam ka luuletaja elu juurde. Nii et see Odüsseia-Penelope suhe võib tulevikus veel nii mõnegi põneva tiiru peale saada. Abikaasa Silverit kujutatakse lisaks Odüsseusele ka Heraklesena, kes teadagi oli kaval mees. Võttis küll Atlase käest taevakummi enda kanda, aga nihverdas selle titaani selga tagasi. Sellist positiivset peiarlikkust õhkub ka Silver Sepa tegelaskujust.
«Paleontoloogi päevaraamatu» kirjandusteaduslik taust on aga kahtlemata laiem kui lihtsalt lugu ühest kirjanike perest. Lisaks Ehinite perekonnaloole leiab raamatust nii mõnegi luuletuse, mille tausta autor on lahti seletanud. Olgu see ta enda, ema või isa luuletus. Või Puškini. Teine lugu kohe.
Penelopele soovin aga, et temast kunagi ei saaks Penatlast.
Raamat
Kristiina Ehin
«Paleontoloogi päevaraamat»
Petrone Print 2013, 272 lk