Valner Valme: mälu petab, aga on ainus asi, mis elus edasi viib

Raamat Julian Barnes «Kui on lõpp» Foto: Repro

Need kaks romaani, värskelt järjest Varraku «Moodsa aja» sarjas ilmunud enne Michel Houellebecqi uudistõlget, sobivadki järjest või vaheldumisi lugemiseks. Mõlemad vaatlevad mälu. Ilma mäluta oleksime mingid kapsad, sellele rajaneb inimolemus ja identiteet. Ometi võib mälu olla täiesti petlik: nii ka järelikult meie identiteet ning me suhe enda ja maailmaga rajaneb valedel alustel. Seda enam me hoiame mälust kinni.

 Selliste pealtnäha banaalsete järeldusteni võib tulla inglise kirjaniku Julian Barnesi (sündinud 1946, eesti keeles varem «Maailma ajalugu 10 1/2 peatükis», 2003) ja ameerika kirjaniku Jonathan Safran Foeri (sündinud 1977, eesti keeles debüüt) raamatuid lugedes. Aga kirjaniku ametikohustuste hulka kuulubki nähtamatute asjade nähtavaks maalimine. Kui mõni asi on liiga lihtne, siis me unustame selle ära. Mälu näiteks ei ole ainult faktide säilituspaik, vaid sinna kipuvad ladestuma ka müüdid. Isiklik müüt mõjutab isiksust enamgi kui üldisemad ja ühiskondlikud müüdid.

Barnesi teose peategelane Tony, kuuekümnendates mees, on terve elu kandnud kaasas jälestust kunagise armastatu vastu. Nii palju kui tema mälu laekad meile avavad, on tal selleks põhjust olnud. No on alles bitch! Tõlkija Aet Varik on teda tabavalt «Fruktikeseks» nimetanud. Ja me ehk loeme ja tülgastame ka – kuigi naislugejad võivad hoida naispoole poole.

Ent isikliku aja lugu toob päevavalgele uusi fakte, ja Tony hakkab oma olemust ümber mõtestama. Ümberhindamine ei pruugi kunagi valutu olla, samas on aastatega inimesse sadestunud juba leppimismehhanismide tulevärk, milles oma osa mängivad nii künism, humanism kui huumorimeel. Teos on trükitud lopsakas kirjas ja on kõigest 167 lehekülge pikk, kuid kordagi ei teki tunnet, nagu kirjutanuks kirjanik romaani nime all lihtsalt minimaalse mahu täis – nagu juhtub romaanides ka paremates sarjades, «Moodsas ajas» minu hinnangul näiteks Sarah Winmani teoses «Kui jumal oleks jänes».

Barnesi psühholoogiliselt põneva raamatu «Kui on lõpp» puhul jääb mulje pigem äärmisest tihendatusest, iga lõik on pingestatud ning kindlasti on autor lõpliku versiooni eel ohtralt maha tõmmanud. Just see kunst maha tõmmata on kirjaniku juures üks tähtsamaid oskusi. Lugejat ei ole vaja surnuks rääkida, lugejaga võiks ju vestelda nagu võrdne võrdsega. «Kui on lõpp» on meisterlikult komponeeritud romaan, milles peituvat põhiideed on laiendatud mõne valitud süžeekäiguga, luues seejuures elegantselt väheste joontega ka elulisi, leebelt groteskseid karaktereid.

Safran Foeri «Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal» paneb esimese kolmandiku peal kahtlema, kas autor tõesti veab selle ideega lõpuni välja – 358 lehekülge. Lastes rääkida 8-9-aastasel poisil, asudes tema peas. Oskar Schell kaotab 9/11 isa. Leiab hiljem isa asjadest vaasi võtmega. Nii asub ta New Yorgist otsima võtmele lukku. Otsingud, selle käigus kohatud inimesed ja selle ajal juhtuvad kõrvalsündmused täidavad enamiku romaani mahust. Klassikaline kuldvõtmekese või Püha Graali või kuningas Saalomoni kaevanduste või Seeba kuninganna sõrmuse või ükskõik mille leidmatu, ihaldatu ja salapärase otsimise lugu. Teos pole aga kaugeltki üheplaaniline.

Kõigepealt, tihti jooksevad kirjanikud lapse kaudu sündmusi näidates mingil hetkel kokku. Ikka lipsavad sisse täiskasvanu mõtted ja väljendid: lapse kogemustest ja sõnavarast jääb puudu. Viimaks tekib küsimus: milleks peab jutustaja üldse laps olema, kui ta laps ilmselgelt ei ole. Safran Foer on ohu ületanud kahe vahendi abil: kõigepealt on Oskar oma vanuse kohta erudiit, tark nohik, kes on internetist kõik järele vaadanud. Teiseks annavad raamatule rütmi ja mõõdet Oskari vanaisa ja vanaema päevikud. Teine ja kolmas peategelane ja nende paralleelne mälu samadest sündmustest 40 aastat ja rohkem tagasi toovad esile mineviku tõlgendamise tähenduslikkuse. Mõlemal on kõigele objektiivsed ja ühiskondlik-poliitilised põhjendused. Koorub välja suguvõsa traagika, kus ühe inimese surm võib teisi lähendada.

Palju kõneldakse selle teose puhul ka «erilisest» visuaalsetest elementidest, tegelikult on need kõik kasutatud võtted ning annavad juurde ainult kujunduslikult, mitte sisuliselt: fotod, hõrendused ja tihendused (tõsi, mõlemad äärmusteni), mahatõmbed ja ümberjoonimised. Ega see paha tee, kui ilukirjanik ise visuaalile mõtleb, mäletame juba Vonneguti «Tšempionide einest». Teisalt, ilma kõnetava tekstita muutub efektitsemine tühikargamiseks. Safran Foer aga oskab vaatenurki leida, siduda ning kokkuvõttes: lugejat puudutada esmapilgul nii lihtsate teemadega, et neid ei näegi.


Raamat

Julian Barnes

«Kui on lõpp»

Tõlkinud

Aet Varik

Varrak
 

Jonathan Safran Foer

«Äärmiselt vali ja uskumatult lähedal»

Tõlkinud

Riina Jesmin

Varrak

Sari «Moodne aeg»