Lutz Dettmann «Anu. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal»

FOTO: Repro

Meloodilise pealkirjaga romaan «Anu» on sensuaalne lugu baltisaksa päritolu noormehest Christophist, kes Rostocki ülikooli teise kursuse üliõpilasena tuleb oma lapsepõlve otsima maale, kust ta kümneaastasena oli pidanud lahkuma – Eestisse. Kuna kümneaastastel on just käimas see iga, kus kardinaalne elumuutus on üle jõu, avastab sakslane 1938. aastal siin eesti keele ja kultuuri taas üsna kiiresti, muutudes peaaegu eestlaseks. Tuttavate kaudu jõuab ta Hiiumaale, kus fiktsionaalses Moka külas tutvub eesti kaunitari Anuga. Noored armuvad teineteisesse ja otsustavad järgmisel suvel taas kohtuda.

Siis algab aga maailmasõda ning meditsiinitudeng Christoph saadetakse velskrina Poola Warthelandi rindele. Viie aastaga teeb Christoph märkimisväärset sõjalist karjääri, saades pataljoni ülemarstiks, kuid vihkab endiselt natsivõime. Kogu selle aja on noored kirjavahetuses, ent Sinimägede raskete lahingute järel otsustab noormees neidu taas külastada, seekord juba mehistununa, selgepilgulise ja täisverd rindehundina.

Raamat näitab meile, et õnnelikust armastusest tuleb kinni hoida – seetõttu liitub arst Saksa vägede minema peletamise järel metsavendadega ja osaleb suurtes operatsioonides. Raamatu see osa on Saksa lugejale kindlasti väga hariv, näidates tegelikult toimunut. Romaan lõpeb aga eksprompt põgenemisega NKVD piinakambrist ja suundumisega Rootsi, millega suur armastus on reedetud.

Nagu baltisaksa juurtega kirjameestele omane, kujutatakse Eestit magusaks stiliseerituna, kauni looduse ning ilusate ja rahulike inimeste paigana. See on Eldorado keset kuldajastut, nagu esimene iseseisvusaeg eestlastele endilegi kipub paistma. On loomulik, et niisugusest keskkonnast tulevad ka teose nimitegelase stampkirjeldused.

Anu on kaunis, tark, haritud. Kui fookus tema poole pöördub, siis on tal jalad alati sihvakad ja nendel mängleb õhuke suvekleit. Ka silmades sillerdavad sinised ja rohelised toonid. Rannas on tal rinnad ikka kikkis, ta kleit on põhimõtteliselt alati õhuke. Kunagi ei näidata kaunitari karupükstes suusatamas, sest see pole seksikas. Siinkohal meenuvad kohe feministlike teoreetikute Gilberti ja Gubari «majaingli» kirjeldused teosest «Hull naine pööningul»: naine olgu muganduv, armas, tagasihoidlik, ilust säramas... Karske, lahke ja viisakas, teeb kniksu – sellega garanteerib ta oma isetuse, mis on patriarhaadile väga meelt mööda.

Anu on täiesti plekitu, tal pole vastuoksuslikke iseloomujooni. Autor projekteerib Anusse oma naiseideaali, milleks on keiser Wilhelmi aegne saksa pupe. Anul puudub feministlik torm ja tung ning sellest on kahju.

Teose esimese kolmandiku lõpul tabab lugejat üllatus – eelkirjeldatud naiseliku kauniduse imel ei ole kodumaal ühtegi tõsiseltvõetavat austajat! Anu orbiidil on vaid naabri Kalju, kes jääb aga kohe kõrvale, kui ilmub eesti keelt kõnelev saksa taibu. See meenutab väga praegust aega: noored eesti külanaised peavad kanget õlut joovaid ja ropendavaid kohalikke noormehi matslikeks. Aga kui välja ilmub mõni Giannino või Abdullah päikeselistelt randadelt, siis on eesti naistel kohe veimevakk tanutamiseks valmis.

Reaalsuses on asjad üldse natuke teistmoodi kui selles ilusas romaanis. Olgu peale, et Christoph oskab hästi eesti keelt, ta kõneleb seda ikkagi pisikese aktsendiga ja on põliselt ksenofoobse Eesti väikeküla jaoks võõras. (See ksenofoobsus ulatub katkuaegadesse ja veelgi varasemasse.) Võõraga lepitakse kenasti, kuni ta järgib kohalikku mõtlemisviisi, lepitakse mingil moel isegi siis, kui ta meie naisi vahib. Aga mida teeb

Christoph? Ta käitub väga mõtlematult: nimetab kõrtsis tuiavat kaaki solvavalt talupojaks, rõhutades seisuste erinevusi.

Sellega on solvatud tervet kogukonda. Toona oldi niisuguste asjade suhtes tundlikud. Tõenäoliselt oleks Christophi soolo Hiiumaa külas lõppenud järgmiselt: kohalikud kambad oleksid kutsunud Christophi õue meestejuttu rääkima, mõni autoriteet ainuisikuliselt oleks ta ette võtnud, ja kes oleks pärast hoolitsenud, et ta Tallinna bussi peale jõuaks? Anult ei oleks küsitud, ühiskond oli patriarhaalne.

Meie teoses aga küsitakse Anult palju küsimusi ja selles peitubki selle võlu.

Kokkuvõtvalt on minu hinnang Lutz Dettmanni «Anu. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal» positiivne, see raamat pakub üllatusi.

Raamat

Lutz Dettmann

«Anu. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal»

Sinisukk 2013, 464 lk

Tõlkija Kerstti Kittus