Anu on täiesti plekitu, tal pole vastuoksuslikke iseloomujooni. Autor projekteerib Anusse oma naiseideaali, milleks on keiser Wilhelmi aegne saksa pupe. Anul puudub feministlik torm ja tung ning sellest on kahju.
Teose esimese kolmandiku lõpul tabab lugejat üllatus – eelkirjeldatud naiseliku kauniduse imel ei ole kodumaal ühtegi tõsiseltvõetavat austajat! Anu orbiidil on vaid naabri Kalju, kes jääb aga kohe kõrvale, kui ilmub eesti keelt kõnelev saksa taibu. See meenutab väga praegust aega: noored eesti külanaised peavad kanget õlut joovaid ja ropendavaid kohalikke noormehi matslikeks. Aga kui välja ilmub mõni Giannino või Abdullah päikeselistelt randadelt, siis on eesti naistel kohe veimevakk tanutamiseks valmis.
Reaalsuses on asjad üldse natuke teistmoodi kui selles ilusas romaanis. Olgu peale, et Christoph oskab hästi eesti keelt, ta kõneleb seda ikkagi pisikese aktsendiga ja on põliselt ksenofoobse Eesti väikeküla jaoks võõras. (See ksenofoobsus ulatub katkuaegadesse ja veelgi varasemasse.) Võõraga lepitakse kenasti, kuni ta järgib kohalikku mõtlemisviisi, lepitakse mingil moel isegi siis, kui ta meie naisi vahib. Aga mida teeb
Christoph? Ta käitub väga mõtlematult: nimetab kõrtsis tuiavat kaaki solvavalt talupojaks, rõhutades seisuste erinevusi.
Sellega on solvatud tervet kogukonda. Toona oldi niisuguste asjade suhtes tundlikud. Tõenäoliselt oleks Christophi soolo Hiiumaa külas lõppenud järgmiselt: kohalikud kambad oleksid kutsunud Christophi õue meestejuttu rääkima, mõni autoriteet ainuisikuliselt oleks ta ette võtnud, ja kes oleks pärast hoolitsenud, et ta Tallinna bussi peale jõuaks? Anult ei oleks küsitud, ühiskond oli patriarhaalne.
Meie teoses aga küsitakse Anult palju küsimusi ja selles peitubki selle võlu.
Kokkuvõtvalt on minu hinnang Lutz Dettmanni «Anu. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal» positiivne, see raamat pakub üllatusi.
«Anu. Aja-, sõja- ja armastuslugu Eestimaal»
