Raamat Carlos Ruiz Zafon «Taeva vang» Hispaania keelest tõlkinud Kai Aareleid 313 lk Varrak 2013

FOTO: Repro

Hispaania kirjaniku Carlos Zafoni triloogia (ilmselt saab sellest tetraloogia, pentaloogia jne) kolmas romaan on eesti keeles ilmunud. Kui see pole kirjanduslikult enam sama võimas sündmus, kui esimese osa «Tuule vari» ilmumine viis aastat tagasi, siis müügihitiks on Zafon ka siinmail saanud.

Endiselt on romantiliste, barokses vaimus seiklusromaanide peategelaseks Neetute Linn Barcelona, teosest teosesse korduvad tegelased: Semperete raamatuäri pidajate põlvkonnad ja nende sõber ning kaastöötaja Fermin, kirjanik David Martin jt ning kõrvaltegelased, kellest osa kehastab vana kooli meeste õilsuse võrdkujusid, osa on saatanlikult nurjatud, pooltoone pole, ning kui heade inimlikud eksimused piirduvad liialdamisega toidu või naistelembusega (isegi mitte alkoholi ega naistega, tegu on didaktiliselt ontliku sarjaga), siis pahadelt positiivseid jooni otsida ei tasu.

Varjundeid ja salapära jagub, sest Zafon oskab kududa hämmastavaid seostevõrke Barcelona kitsail hämarail tänavail. Kõik lood hargnevad, tegelased põimuvad, igal inimesel ja majal on lugu ja saladus, mis paljastuvad järk-järgult triloogia käigus, ja alati jääb miskit varju, üha toob minevik lagedale uusi üllatusi, kuid tulevik pole eales üheselt selge. Lugude punumises on Zafon meister.

«Tuule vari» oli müstiline ning renessanslik romaan, mis kuulutas klassikalise seiklusromaani järjepidevust ja võidukäiku igal ajal, hoidis aga lopsakate joontega sündmuste kirjeldamist tasakaalustavat kammerlikult rafineeritud stiili, ent «Taeva vangile» eelnenud teos «Ingli mäng» astus sammu edasi nii fantastiliste sündmuste osas, mida autor enam ei pidanudki oluliseks tõepärasusega veenvamaks muuta, kui kirjutuslaadilt, kus iga lause andis dramaatilisele atmosfäärile oma nikerduste ja viledega osa juurde. Küll võis leida paralleele Goethe «Faustiga», küll Bulgakovi «Meistri ja Margaritaga» – isegi mitte varjatult tsiteerival, vaid pea plagieerival moel, ehkki viisakalt, autori käe järgi edastatuna.

Jälgides arvustusi ja blogisid, nõustusid «Ingli mängu» puhul ühes nii Zafoni laitjad (kellest kobe osa olid «Tuule varju» pettunud austajad) kui loomulikult kiitjad: Zafon kirjutab ülihaaravalt. Tema teoseid on raske käest visata ka siis, kui lugedes suunurka küüniline muie tekib. Nimetagem seda siis tüüpiliseks meelelahutuseks: miski haarab mind, aga ma saan topeltlaksu, sest ma olen objektist veel üle ka.

Künism tuleks Zafoni puhul kõrvale jätta isegi mõeldes, mis raha ta oma kunstiliselt järg-järjelt järjest vähem väärtuslike teostega teenib: nimetagem seda kommertsiks, mille õnge me läheme. Aga võrreldamatult hullemad kommertsi ohvrid oleme, ostes seinasuuruse 3D-teleri, linna sobimatu maasturi või igal aastal uut nutitelefoni. Raamat on pisike, Zafoni juhtumil süütu ja pigem annab vaimule, kui võtab sellelt.

Gurmaanidel tekib kindlasti nurinaid: tõsiseltvõetavust vähendab kasvõi tõik, et «Taeva vang» on priskes, lasteraamatuile sobivas kirjas, või et lugu jääb pikaks sissejuhatuseks, või et atmosfääri loomise asemel on rõhk käibenalju ja vemmalfraase täis pikitud dialoogil. Šõubisneslik on, et Zafon, kavalvorst, ei ela Barcelonas, vaid juba 20 aastat Los Angeleses.

Väärtused on paigas (sõprus, usaldusväärsus, perekond, armastus contra poliitika, ahnus, silmakirjalikkus, valelikkus), nii et võite nautida veidi kergemat lugemist oma Derridade vahele ise ja soovitada ka lastele alates kümnendast eluaastast, ja kes lastekirjandust halvustab, on loll.


Raamat

Carlos Ruiz Zafon

«Taeva vang»

Hispaania keelest tõlkinud

Kai Aareleid

313 lk

Varrak 2013