FOTO: Kollaaž Katri Karing

Eestis on haldusreformi suhtumises kaks leeri. Lühidalt öeldes rõhuvad ühed omavalitsuste võimekusele pakkuda teenuseid ning usuvad, et suuremad üksused oleks selle poolest tulemuslikumad.

Teised leiavad, et omavalitsusi ei tohi liituma sundida, sest teenuste pakkumisest tähtsam on kohalik autonoomia ja omavalitsuste keskvõimu tasakaalustav roll. Me teame, et IRL on esimesena mainitud leeris ja Reformierakond üsna selgelt teises, ent mõistagi jagub kummagi leeri esindajaid ka teistesse erakondadesse ja omavalitsuspoliitikas mõjukate inimeste hulka.

Mõlemat leeri ühendav joon on vastaspoole avalik naeruvääristamine. Aastaid on ühtesid sõimatud kaardijoonistajateks ja jätkatud seda juttu ka siis, kui sisulised plaanid ja tegevused on tuimast piiride tõmbamisest üsna kaugel. Teiste, reformierakondlaste kohta aga öeldakse, et nad tõmbasid Siim Kallase valitsuse ajal haldusreformile pidurit ainult selleks, et oma presidendikandidaadile valimiskogus rohkem vallavanemate hääli kindlustada, ja lisatakse, et näete, lõpuks nad ikkagi ei saanud oma meest presidendiks.

Selle sildistava väite tõepära hinnata püüdes võiks mõelda, et isegi kui niisugune lehmakauplejalik ajend kunagi tõepoolest mingit rolli mängis, on sellest möödas kümme aastat, aga Reformierakond pole oma seisukohta muutnud. Vaidlejatel oleks aus tunnistada, et tegu on siiski püsivate maailmavaateliste erinevustega. Mingile ühisele seisukohale ja sealt edasi lahendusteni jõudmisele aitaks küllap kaasa see, kui avalike solvangute loopimisest hoidutaks.

Kummalgi poolel on argumente. Tänasest lehest leiate kaks haldusreformi käsitlevat lugu. Teise leeri mõistmiseks soovitame lugeda professor Wolfgang Drechsleri artiklit «Omavalitsusi pole mõtet liituma sundida», mis ilmus Postimehes aasta tagasi (PM 19.04.2012). Drechsler kirjutab paljude riikide omavalitsuste liitmisi käsitlevatele uuringutele tuginedes, et liitmised ei anna loodetud mastaabiefekti. Ta leiab ka, et omavalitsuste sunduslik liitmine on vastuolus demokraatiaga ning tõhusaks teenuste pakkumiseks on võimalik leida teisi mooduseid kui valdade sunduslik liitmine.

Soome valitsuse tegevust valdade liituma õhutamisel tasub meil Eestis tähelepanelikult jälgida. Kahe riigi omavalitsuste ülesanded ja võimalused pole küll täpselt ühesugused, ent meie asustusgeograafias ja demograafilistes muutustes on piisavalt sarnasusi, et Eesti võiks Soome kogemustest õppida. Ka vaidluste toon ja argumendid on tihtipeale äravahetamiseni sarnased.