FOTO: Raamat

Näib, et Šotimaa on tõesti pisut eestimaine, kuigi mägisem ja müstilisem, sest meil Loch Nessi koletist ei eksisteeri. Aga torupilli mängitakse nii siin kui seal ning ilm on mõlemal pool äraspidine. Ning Šotimaalgi on olemas maakohad, mille nimi võiks olla Karupe**e. Muide, siinmail on sääraste paikade kohta olemas termin – tupikalev. Või tupikküla. Ühesõnaga tupik. Tee viib sinna ja tagasi, aga mitte edasi.

Küll aga ei juhtu Eesti tupikkülades seda, mis Šotimaa samalaadsetes asundustes. Õigemini juhtub küll, et sellest ei kirjutata. Meil ei ole M.C. Beatonit, kes pajatab maailmale mõrvadest, mis sunnivad laisa konstaabli Hamish Macbethi tööd tegema.

Niisiis kolib Drimi-nimelisse tupikkülla üks paras tropp. Noor mees, kes patseerib ringi palja ülakehaga ning ajab küla moorid ärevile ja ennast meikima. Igatahes paistab stoori piisavalt totter välja, kõigi nende üleaisalöömiste ja muu sellisega. Aga mis teha, kui naisterahvad juba on säärased.

Nojah, ega meestele mooride teine noorus just meele järgi ole ning üheskoos üritatakse too rahurikkuja külast välja kõrvetada. Too kaobki, ja üks tiivaripsutajatest leitakse laipjas olekus.

Macbeth asub mõistagi juhtumit uurima. Himuga, sest tema kihlatu – kõrgemast klassist Priscilla – hakkab pikapeale pinda käima. Muidu sümpaatne noor leedi, aga, nagu naised ikka, üks pagana sebija. Macbeth ei taha, et tema elu korraldatakse. Ta tahab lihtsalt olla.

Ühesõnaga: raamat on suhtedraamat täis, üht-teist lõpuks laheneb, aga mõni ots jääb lahtiseks. Ootame järgmist Machbeti stoorit.