Margit Timakov: õnneks on kõik lapsed erinevad!

Margit Timakov Foto: sites.google.com/site/teakarine10/

Samaealiste poiste ja tüdrukute erinev arengutase ei torkagi silma niivõrd algklassides, kuivõrd 6.-8. klassides, kuid sellest hoolimata ei pea õpetajate liidu juht Margit Timakov mõistlikuks poiste hilisemat koolisaatmist, sest see tekitaks rea uusi probleeme.

Poisid ja tüdrukud arenevad uuringute kohaselt erinevalt ja ilma uuringutetagi on selge, et nad on erinevad ja lähenevad ülesannetele ja teemadele erinevalt. See on loomulik, sellega tuleb arvestada, kuid ära ei tohi unustada seda, et sotsiaalse ebaühtluse süvenedes mõjutavad õpilase võimalused, kodune toetus ja taust tema arengut enam kui klassikaaslaste vanus. Tuleb meeles pidada, et inimest ei muuda üks aasta, vaid keskkond, milles ta selle aasta veedab!

Koolis ei saa, ei pea ja ei tohikski eeldada, et kõik on ühesugused. Õpetaja töö keerukus ja võlu seisnebki selles, et märgata erinevusi, läheneda individuaalselt, toetada arengut ja anda kõikidele võimalus. See ongi õpetaja igapäevane töö!

On ehk koole, kuhu otsitakse vaid ühesuguseid; kuid enamikku koolidesse satuvad äärmiselt erinevad isiksused ühte klassi – nii nagu ka terves ühiskonnas. Õpetaja ei õpeta koolis vaid ainet: ta on juhendaja, kasvataja, sotsioloog ja pedagoog. Seetõttu on ülimalt oluline, et õpetajate ettevalmistus oleks parimal tasemel, et kooli oleksid tööle motiveeritud tulema ja jääma võimekad inimesed, et õpetajate kompetentsust väärtustaksime.

Millal selline arenguerinevus kaob, on täpselt öelda raske, sest see on ikkagi suhteliselt individuaalne. Kui teatud uuringute kohaselt on areng erinev kuni 12-aastaseni, siis koolis töötades võib öelda, et algklassides ei pruugi see poiste-tüdrukute vahe isegi ehk nii suurelt avalduda kui põhikooli 6.-8. klassis. Väga palju sõltub sellest, mil moel poiste-tüdrukute arengut toetatakse, kas valitakse vahelduvaid õppemeetodeid, mis soodustavad erinevate õpistiilidega õpilaste õpihuvi, kas erisusi käsitletakse normaalse nähtusena või hirmutava tegurina.

See, et et esimesse klassi astuksid näiteks 7-aastased tüdrukud ja 8-aastased poisid, ei tundu olevat hea mõte. Tervikpilti vaadates tekiksid paljud logistilised probleemid alates sellest, kus on poisid siis 8-aastaseni, kuni selleni välja, et miks need suured 20-aastased mehed peavad veel koolipingis istuma.

Koolisüsteem peaks pigem võimaldama paindlikkust ning arvestama erisustega, mitte neid reegliks kohe kirjutama. Poiste ja tüdrukute arengu erinevusega tuleks arvestada kui normaalse nähtusega, nii nagu sellegagi, et poisid soovivad rohkem küsida ning katsetada, samas kui tüdrukud on üldjuhul korralikumad ja sõnakuulekamad.

Hetkel on koolielus palju enam tähelepanu vajavaid teemasid kui see, millises vanuses 1. klassis õpiteed alustada, sest arengust tulenevaid erinevusi peaks olema ka praeguse seadusandluse piires võimalik arvestada.

Postimehe arvamusportaal küsis ekspertidelt arvamusi Prantsuse lütseumi direktori Lauri Leesi idee kohta, et poisid võiksid kooli minna aasta hiljem kui tüdrukud, sest nad on peaaegu kooli lõpuni neiudest arengus maas.