K, 8.02.2023
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Põgenemine tegelikkusest

Nikolai Baturin «Lendav hollandlanna» Eesti Raamat, 2012 140 lk
, kirjanik
Põgenemine tegelikkusest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Nikolai Baturin
Nikolai Baturin Foto: Elmo Riig / Sakala

Mitmedki filosoofid möödunud ja praegustest aegadest, nii meilt kui mujalt, on selgitanud ilukirjandusliku väljamõeldise olemuslikku rolli kui õieti ­ainukest tõsiseltvõetavat võimalust põgenemaks käesolevast. Kõik, mis tegelikkuses võimatuks jääb, saab väljamõeldistes võimalikuks, kuna ilukirjanduses kohatav unistamine, mängulisus ja luiskamine kui piiritult vabad teadvusevoolu viljad ei põrku eksistentsiaalsetele takistustele, mis meid muidu tavaelus ängistama ja kammitsema kipuvad. Haruldaselt selgeks saab see asjaolu just nimelt Baturini loomingut lugedes.

Seni viimases romaanis «Lendav hollandlanna» jätkab salapärane ja analüütilisele kirjandusteadusele endiselt tabamatuks jääv sõnameister varasemast loomingust tuttava avar­ilma dimensioonide laiendamist ja semantilist liitmist, lõimides nõnda kokku varasematest fiktsioonidest tuttavaid maastikke, tegelaskujusid ja elufilosoofiat, täiendades nimetatud ainest üha uute tähenduste, veidrate kujundite, mütoloogiliste allusioonide, pööraselt julgete fantaasia- ja sõnamängude ning jätkuvalt kriitilise tegelikkusekõnetusega.

Baturin kui erinevatele eksootilistele paikkondadele meisterlikult iseloomulikku välja toov poeetiline kirjeldaja kaldub tellurismi ja läheneb seega maagilisele realismile, kuid mitte ainult. Ühekäelise mehe, ofiolaatriapreester Marabi, timukast kirikuõpetaja ja tegelaste teisikute kui romaanist romaani liikuvate avarilma põlisasukatete taasilmumine vaadeldavagi romaani lehekülgedel on oma korduvuses oneroidne, unenäoline ja sürrealistlik elamus, mis veel kaua pärast teose käest panemist lugeja alateadvust painab.

Vaadeldavat romaani võiks (paljude muude võimaluste kõrval) vaadelda ka kui allusiivset viidet muistsele eeposele «Odüsseia». Peategelane Parnassose Nikodemos näeb merel salapärast ja võrgutavat laeva, jätab naise ja lapse maha ning sukeldub kutsuvasse teadmatusse. Just nii nagu lugeja raamatu järele, haarab Nikodemos võimalusest vahetada tegelikkus võimalikkusega. Järgnev sündmustik, pigem kulgemine kui reis, pillutab protagonisti lõputute merede ja mandrite, aegruumide ning armastuse erinevate vormide vahel just nii, nagu sellest Odüsseuse eksirännakutele kaasa elades pajatas kord Homeros.

Unenäoline rännak, millesse on lõimitud episoode tegelaste (või pigem peategelastega sarnanevate kõrvaltegelaste) varasematest kokkupuudetest ja arengutest, viivad lugeja järgemööda kõikidesse paikadesse, milles Baturinit lugenu avarilma erinevaid avaldusvorme ära võib tunda. Selles raamatus kohtuvad kõrb ja ookean, taiga ja vihmametsad kui ühte, hoomamatult suurde avarilma kuuluvad metafüüsilised paigad. Avarilma lahutamatuteks osadeks saavad siinkohal ka ooperiteater ja vangla.

See, mis pole võimalik tegelikkuses, saab narratiivses väljamõeldises elujõuliseks ja tähenduslikuks. Baturinile omane piiramatu ning julge fantaasia paneb lugejat ikka ja jälle hämmastuma, loetut üha uuesti üle lugema, vabanemaks võõritusest, eelarvamustest ja piiratusest kui sisseharjunud kaitserefleksidest, mis tema eksistentsi tegelikkuses tundmatu ohu ja abjektiivsete aistingute eest kaitsevad. Teadmine, et väljamõeldisesse sisenemisel võib end tegelikkuse painetest vabaks lasta, tuleb järk-järgult, uskumatult veelgi uskumatumale liikudes. Emotsionaalne samastumine romaanitegelastega, mis tänu autori nõtkele jutustamisoskusele fantastilise narratiivi kiuste takistusteta sünnib, sunnib aga lugejat enesesse vaatama/süüvima.

Baturini romaanid, olles otsustavalt tegelikkusele mittevastavad, lähtuvad sellest ometi. Nendeski liiguvad inimesed, kes loodavad, armastavad, kannatavad ja surevad. See asjaolu võimaldab lugejal «näha läbi» autori teksti, tunnetada, et see läbinisti fantastiline ja uskumatu kirjutis kannab eneses teatavat eesmärki; tähenduslikku kõnetust tegelikkusele. Lugeja aimab, et ka kõige meelevaldsematel metafooridel on tähendused, lähtudes kord teksti sisemistest seaduspärasustest, kuid vahel ka teksti ümbritsevatest väljadest. Tähendusi on aga sama palju, kui on lugejaid.

See, nagu raamatu tagakaanel nendib autor; on asjade haruldane omadus, rääkida enda eest ise.


Raamat

Nikolai Baturin

«Lendav hollandlanna»

Eesti Raamat, 2012

140 lk

Märksõnad
Tagasi üles