Teet Kallase kolm ­kontsentrit

Laupäeval seitsmekümneseks saanud Teet Kallase eluloos on nendeks kolmeks kontsentriks olnud kodu, toimetused ja aed. Esimeses olen olnud paar korda külaline. Paarkümmend aastat tagasi elas Kallas koos oma tõlkijast-toimetajast naise Alla Kallase, kasupoja ja tütrega Tallinnas Raua ja Kreutzwaldi tänava vahelisse kvartalisse jäävas 20. sajandi alguses valminud majas.

Korter oli põneva lahendusega. Esikust peale oli selge, et siin pesitsevad literaadid. Sundüürnikuna söödi ta sealt välja – Lasnamäele. Nõnda on siis Kallas ka oma koduga sellele riigikorrale lõivu maksnud, mille vahetamises aktiivse rahvarindelase ja ülemnõukogu liikmena 1990–1992 osales. Kallase sotsiaalne tundlikkus (mis kantseliitlik sõna, aga siiski omal kohal!) ja empaatiavõime iseloomustab läbivalt tema publitsistikat. Kallase teiseks koduks on olnud Loomingu toimetus ja seejärel riburada pidi ajalehtede toimetused.

Ta on toimetanud Rahvarinde nii eesti- kui venekeelset häälekandjat, seejärel veerukirjutaja ja toimetajana Postis, Eesti Sõnumites, Sõnumilehes ja pikemat aega Postimehes, milles oleme koos söönud ajakirjanikuleiba. Kolmandat kodu, Teet Kallase tulbiaeda pole mul olnud võimalust näha. Tean vaid, et üksvahe oli tal ligi seitsesada tulbisorti. Selle põhjalgi võiks öelda: Kallas on mees, kelle puhul sobib korrata Voltaire’i Candide’i öeldut: «Me peame harima oma aeda.»

Teet Kallase kirjanduslikul aialgi on kolm kontsentrit. Pärast lühikest lüürilist uvertüüri («Nii palju päikest», 1968 ja jutukogu «Puiesteede kummaline valgus», 1968), mis mind noore romantilise lugejana sügavalt kaasa haaras, avas Kallas oma proosas esimese, sürrealistlikest allusioonidest, mängulisusest pakatava kontsentri. Novellikogu «Verine padi» (1971) on kõnekas juba pealkirjana. Selle, toona eesti proosa «modernistlikuks pöördeks» peetava kontsentri krooniks saab (ilmselt) Mihhail Bulgakovist inspireeritud romaan-revüü (pandagu tähele juba žanrinimetust!) «Heliseb…kõliseb» (1972). Pean seda Kallase läbimurdeteoseks, millele järgnes samavaimuline (pööraste süžeekäikudega, müstifitseeritud ja mänguline) «Corrida» (1979). Vahepeale aga mahuvad juba teist kontsentrit sisse juhatavat ning pikemaks ajaks Kallase romaanitoodangut valitsema pääsevat sotsiaal-psühholoogilist kirjeldus-kujutamismeetodit iseloomustavad novellikogumik «Õhtuvalgus» (1977) ja samast aastast «Insener Paberiti juhtum» ning üdini masendav olustikulis-psühholoogiline Tallinna-romaan «Eiseni tänav» (1979).

Nii nagu mitme teisegi oma põlvkonnakaaslase proosaloomingus (pisut varasemast Vetemaa, aga ka Valtoni, Saluri ja Vahingu teosed, nooremast Undi proosa), nii tõuseb Kallase teostes esiplaanile inimene oma eksistentsiaalse problemaatikaga. Inimesest endast saabki probleemide näitelava.

Süvapsühholoogiliselt eritlevat, tegelikkuse satiirilist esitust, aga samas inimesekujutuses empaatilist suhet säilitavat stiili leiame Kallase romaanis «Janu» (1983) ja 1980ndate algupoole novellides («Öö neljandas mikrorajoonis», 1985). Kallase loominguliseks kulminatsiooniks võib pidada romaani «Kes tõttab öisele rongile» (1988).

Kui peaksin koostama järgmise «101 eesti kirjandusteost», siis võtaksin «Verise padja» kõrvale just selle romaani.

1990ndatel avaneb Teet Kallase loomingu kolmas kontsenter, milleks on Astrid Reinla alustatud telenäidendi sarja «Õnne 13» stsenaarium. Just nüüd saavutab Kallas oma rahvakirjaniku staatuse, mida ta igati väärib väikelinna väikeste inimeste elusaatuste kaasatundval, olmesatiiriga pikitud ja pehme huumoriga vürtsitatud jutustamisel. Uut elukümnendit alustades on ta sellelegi kontsentrile joone alla tõmmanud. Mis aga ei tähenda, et erinevates kontsentrites juba kohatud tunnusjooni võime küllap leida tema järgnevas loomingus. Päev kestab veel ka õhtukaares.