Jaak Aaviksoo.

FOTO: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

35 000 allkirjaga vene kooli keelereformi vastane pöördumine ei pälvinud laia tähelepanu seetõttu, et pikad arutelud kõnealusel teemal on juba aastate eest peetud, ütles haridusminister Jaak Aaviksoo vastuseks näiteleja Mari-Liis Lille eilsele kriitikale.

«35 000 eestimaalast, ligi poole rohkem kui hartaga nõustujaid, kirjutab alla pöördumisele, mis teeb ettepaneku peatada vene koolide eestikeelseks muutmine. Sellele ei järgne sisuliselt mingit arutelu. Piltlikult öeldes, jääkeldrisse kutsutakse ainult need, kes suudavad selle sõna ilma aktsendita välja öelda. Mis on sellel pildil valesti?» küsis näitleja Mari-Liis Lill eile riigikogus esinedes.

Järgnevalt avaldame haridusminister Jaak Aaviksoo vastuse:

Sisulise ja laiapõhjalisema avaliku debati puudumine paljudes küsimustes, sh haridust puudutavalt, teeb ka mulle muret. Nii taandub ka haridusarutelu tihti ministeeriumi ja erinevate huvigruppide sisemiseks dialoogiks, millest avalikkuseni jõuab vähe või üldse mitte sisulist informatsiooni.

Dialoogi ei muuda sisulisemaks ka tugevalt erakonnapoliitilised seisukohavõtud, sealhulgas riigikogus, mida saadavad autorite kuluaarivabandused stiilis: «Saa aru, ma pidin oma erakonna huvide eest seisma».

Sisulise arutelu suurimaks vaenlaseks on ilmselt anonüümsed kommentaariumid, mis peletavad tundlikumad mõtlejad üldse oma mõtteid väljendamast, nagu igati õigustatult osundas ka Mari-Liis Lill. Kõigest sellest on tõesti kahju.

Mis puudutab venekeelsetes gümnaasiumides osalisele eestikeelsele õppele üleminekut, siis selle otsuse üle käis sisuline debatt 20 ja 14 aastat tagasi, kui vastavad otsused vastu võeti. Samuti siis, kui venekeelse kogukonnaga koostöös kavandati samme ülemineku praktiliseks korraldamiseks, sh ka lõpptähtaega korduvalt nihutades.

Ilmselt seetõttu ei pälvinud ka hiljutine selge poliitilise suunitlusega korraldatud allkirjade aktsioon laiemat avalikku tähelepanu. Seost jääkeldri ja haridusdebati puudumise vahel on mul küll raske mõista.

Mari-Liis Lille tore kõne võiks julgustada kõiki neid, kes meie perepildilt vigu leiavad ja seega ilmselt teavad, kuidas asjad peaks olema, ka lahendusi pakkuma. Loodetavasti on kakskümmend aastat peremeheks olemist õpetanud meid mõistma, et elu ei edenda peegli vaenamine ega õnnistegijale lootmine, vaid ikka ja ainult meie endi töö.

Muidugi, valitud ametimeestel lasub peamine vastutus selle eest, et need erinevatest huvidest ja arusaamadest kantud mõtted saaksid ühishuvilisteks lahendusteks kokku sõlmitud. Ja ka seda tööd saab ja peab paremini tegema. Ometi pole peamiseks takistuseks mitte tahtmise, vaid pigem ikka edasiviivate ideede ja oskuste puudus.