«Õpetaja, karjuge meie peale!»

Pilt on illustratiivne. Foto: Artur Sadovski

Mida peaks õpetaja tegema, kui õpilased nõuavad, et ta nende peale karjuks? Niimoodi küsis meie kursusel minult üks õpetajaks õppiv tudeng. Ei osanud öelda muud, kui et ärgu tema karjugu. Mõtlesin, et vahest on see venekeelsete koolide probleem, sest küsija oli vene rahvusest. Aga ei, sedalaadi õpilaste soovid olid tuttavad ka eesti koolides õppinud ja õpetanud tudengitele, kirjutab kasvatusteadlane Tiiu Kuurme Õpetajate Lehes.

Kas tapafilmide, roki- ja muudes mürades kujunenud noorus ei saa enam ilma ka seal mitte, kus kuhugi jõudmiseks vaja vaikust ja keskendumist? Või vajab koolitöö eriliselt kurja ja vägevat energialaksu, et inimeseloom end liigutaks? Kui on nii, siis siit sündivat kahju ei kaalu üles kui tahes head PISA-tulemused, sest kaasa saadakse mudel, mida elult oodata ja kuidas eluga hakkama saada. Inimene võib harjuda halvaga nii ära, et hea muutub talumatuks.

Mõni aeg tagasi pühendati üks rahvusringhäälingu saade «Huvitaja» laste karistamisele. Gordoni malbe häälega perekoolitaja vajus tagaplaanile saatesse helistanud verejanuliste noorte isade rünnaku ees, kes kirjeldasid ja õigustasid neid keretäisi, mida saavad nende järglased, ja kiitsid neid, mida nemad kunagi oma papadelt saanud. Sest nüüd on neist õiged inimesed saanud. See ongi siis see maailm, kuhu lapsed peaksid tahtma sündida? Teilt seda ei küsita, sest meie sunnime teid!

Oma kodude ja koolidega oleme osa kultuurist. Kuigi kooli esitletakse praegu pigem riikliku tootmisinstantsina, on see eelkõige paik, mis kuulub kultuuri, kus sünnib kultuur ja mis esindab kultuuri. Paraku ka seda osa kultuurist, mis pole pööratud välise vaatleja poole tunnustava hinnangu saamiseks, et olete väikesed, aga tublid. Siia kuulub, kuidas ajame oma igapäevaasju, kuidas teistesse suhtume, kuidas kasutatakse võimu, milline on meie koos- ja kaasolemine. Just igapäevakultuuris luuakse elu põhihäälestus, mis määrab, kas kuulun omade sekka või pean olema alalises kaitsehoiakus, sest olen vaenulikus keskkonnas. Meie teaduskeeles seab end arglikult sisse mujal ilmas ammu teada mõiste: koolikultuur. Ja kui nii, siis tuleks kooli uurida ja koolisse suhtuda kui kultuurikandjasse. Koolikultuuri tähtsaim ja kõike muud inspireeriv osa on kooli vaimsus, milles keskne osa väärtustel. Ning mitte (aktustel) kõneldavatel, vaid elatud väärtustel. Osalt just nendele toetudes koob inimene oma maailmapilti, kujuneb sõltumatuks või sõltlaseks.

On siis meie kodude ja koolikultuur praegu tõesti märgatavalt ka sõimu-, kiusu- ja peksukultuur? Kuivõrd tunnevad eesti lapsed, et nad on omade seas, olgu siis kodus või koolis? Me teame seda halvasti, sest elame üksildaste inimeste aega suletud uste ja suletud meeltega. Eestis valitseb individualismi kultuur, mis eelistab tugevaid ja parastab nõrku: kes enesega hakkama ei saa, on ise süüdi, puudega, poolik, ebaõnnestunud marginaal. Järelikult on sellise suhtes kõik lubatud. Veel ei saa end hierarhia ülemistele astmetele sättinud tegelased aru, et arvestada saame vaid nende inimestega, kes meil on. Neid, keda tõrjuda, ära anda ning minema saata, paistab ikka veel jätkuvat. Lapse puhul saab juba varakult väärtuseks mitte see, et ta meil on, vaid milline ta on ja kui edukas. Ja seda mitte omaenese autentsest olemisest ja eelistustest lähtuvalt, vaid kellegi võõra seatud välise mõõtkava järgi. Ettekirjutatud edu suunas tõukamine võib ära kulutada andevarud ja elurõõmu ning ühel hetkel ütleb kurnatud vaim: «Karjuge meie peale…»

Katrin: «Ühes tsitaadis seisab: «Ma olen õppinud, et inimesed unustavad selle, mida sa ütled, nad unustavad, mida sa tegid, aga inimesed ei unusta iial, kuidas sa panid neid ennast tundma.»»

(Siin ja allpool mõningaid väljavõtteid üliõpilaste kirjatöödest.)

Kultuuri uuritakse ja kultuurisse suhtutakse teisiti kui tootmisprotsessi. Kuniks industriaalsetes unenägudes elav ladvik näeb koolis sisendi ja väljundiga tootmisliini, on kõik tundlik, kirgas, ainulaadne ja eriline siit ametlikult välja arvatud, sellest on saanud vaigistatud diskursus. Viimane suurem koolitegelikkuse ja õpilaste uuring lõppes 2007. aastal. Edaspidi pole uuringuid suunav (ja vaimust lahus) võim teadmist koolist ja inimesest koolis oluliseks pidanud. Teadmine õpilasest koolis kulgeb külajuttude ja linnalegendide, samuti sotsiaalmeedia, üliõpilastööde või üksikute ajalehelugude kaudu. Lugude, kuulduste ja PISA statistika kaudu on eesti lapsed koolis õnnetud.

Helen: «Lapsed püütakse juba lapseeas raamitud mehhanismi suruda, et kasvatada tööroboteid. Õpilased vihkavad kooliskäimist ja õppimist. Nad ei ole suutelised ise mõtlema, vaid tarbivad sissesöödetud haridust. Nad ei oska avameelselt arutleda, uurida, ideid genereerida, sest neile ei ole selleks võimalust antud.»

Kai: «Mu abikaasal on selline kohatu nali: kui inimene lööb kellegi maha, siis peab ta istuma võib-olla 5–6 aastat vangis. Mida see vaene laps teinud on, et talle kohe 12 väänatakse?»

Võiks järele mõelda, mis seisundis on inimlaps, kes palub enese peale karjuda. Ei tea ju päriselt, aga kui tõlgendada, siis: ta on tüdinud, apaatne, elab läbi tunnet, et vastumeelne on vajalik, ega mõista, miks vajalik peab olema vastumeelne. Ta ei kuule enam vaiksemat kõnet ega taju nüansse. Tema meel on laokil ja väsinud, kontsentratsioon nõuab suuremat pingutust, ent pingutuse sügavam mõte on segane. Kõike seda kokku on sotsiaalteaduste klassikud nimetanud võõrandumiseks. Kui edukad on olnud eesti koolid õpilasi õppimisest võõrandades, võiks meie edukultuse ajastul väärida ju tähelepanu. Või lausa edetabelit? Julgen väita, et õpetajaks õppinud haritlane ei taha karjuda, et selline suhtlemislaad on talle õõvastav, et vajadus karjuda võib saada põhjuseks, miks mõni intelligentne inimene loobub õpetajatööst. Ent karjumise enese algpunkt ei asu ei õpetajas ega õpilases.

Maris: «Kui kool oma nõudmiste ja survega hävitab õpilases õppimise ja avastamise rõõmu, siis toodab ta inimesi, kes ei hooli oma arengust ning kes ei tunne õppimist ja kogemuste saamist väärtusena. Kool valmistab õpilasi ette selliseks eluks, mis on juba ära kavandatud ja planeeritud. Kuid inimesed peaksid saama sellise ettevalmistuse, et elada oma elu nii, nagu nad on unistanud.»

Hoolimata juttudest väärtuste suhtelisusest on Eestis peavoolu tõde tuvastatav, selle juur asub uusliberalistlikus kasu- ja konkurentsimõtlemises. Elu on võitlus ja kõige kõvem poiss võib võtta kõik! Uusaja haridusmõtlemise humanistlik alus nägi ideaalis tervikinimest ja andis kõigile lootust. Vaevaliselt ja ideaalide toel valmis õhtumaises haridusmõtlemises kontseptsioon Bildung’ist, inimese tervikut hõlmavast päikeselisest arenguprotsessist, mis viib inimese autentsesse eneseks olemisse. Kontseptsioone holistilisest haridusest on rohkesti ja tekib juurde. Samaaegselt selle kauni pildi valmimisega tekkis kriitiline kõrvaltvaade, kuidas võib see kõik võimuga viljastamise läbi saada nuripidiseks tegelikkuseks. Ehk siis poolhariduseks või viimastel aegadel nimetatud ka Unbildung’iks (harimatuseks). Mõlema tähtsaim tunnusjoon on moraali lahtihaakimine haridusest. Hariduse allakäik uusliberalismis on praegu erialakirjanduses oluline diskursus.

Julia: «Koolile seatakse eesmärgiks, et õpilased saaksid kuuluda ühiskonda. Oluline on see, et nad oleksid ühiskonda vastu võetud, vaatamata sellele, et see ühiskond on rikutud, merkantiilne ega õilista inimesi. Lapsed kaotavad oma eripära ja muutuvad mitteisiksusteks.»

Marin: «Kuna ühiskonnas on väärtused paigast ära, siis miks peaksid lapsed õpetajat väärtustama? Kool on kui koht, mis tuleb lihtsalt hambad ristis välja kannatada.»

Oma mõni aeg tagasi tehtud uurimuses meie õpilaste enesetajust koolis küsisin, mida loetakse oluliseks koolis õppida. Olulisel kohal seisis suhtlemine ja suhete hoidmine. Lapsed lugesid üles: teiste inimestega arvestamine, teiste austamine, üksteise mõistmine, teiste kuulamine ja viisakus. Üheks tähtsamaks seni koolis õpitud oskuseks loeti ka suhtlemine ja teistega koos olemine. Kuigi see kujuneb katse-eksimuslikul kohati valusal ja rabedal viisil. Aga kujuneb siiski, kuigi võiks seda teadlikumalt.

Liina: «Oma kogemustest tean rääkida, et mul polnud pärast keskkooli lõppu aimugi, mida oma eluga peale hakata. Meile õpetati fakte, teoreeme, kõike kuiva ja teoreetilist, kuid seda, kuidas leida oma kutsumus, kuidas arendada oma tugevaid ja nõrku külgi, kuidas inimsuhetega hakkama saada, ei õpetanud meile keegi. Koolis on kindlasti palju demokraatlikke õpetajaid, kel on tõeline kutsumus oma tööks, kes väärtustavad laste vabadust, paraku on neile jäetud vähe tegutsemisruumi, sest ei teagi ühtki teist ametit, kus tegevus, kohustused ja piirangud on niivõrd reglementeeritud.»

Vahest on tulevikku silmas pidades tehnika- ja loodusteadustest olulisem pühenduda koolides mentaliteetidele. Õppida lähemalt tundma ja analüüsima neid aluseid, millel püsib kool ja millest ta toitub. Millist väärtust kannavad igaühe jaoks needsamad õpitavad teadused ja inimsoost Teised, kellega oma aegruumi jagame. Milline on koolis olijate suhe neisse ja millist suhet püütakse institutsionaalselt saavutada. Milline vaim seda kõike tervikuks seob ja mille nimel siin koos käiakse. Hoidku taevas inimsugu ja loodust ülivõimekate loodus- ja tehnikagurude eest, kelle hing on jääpangaga sigitatud ja süda metalse võre sees. Sest nende teekond on kulgenud läbi moraalist lahti haagitud hariduse.

Nele: «Minu õpilased ei peaks koolist kaasa võtma kogemusi, millele nad vaatavad tagasi vihaga. Ideaalide ja reaalsuse vahel haigutab praegu tühjus. Me hindame õpilastes asju, mis ei neile ega meile midagi ei anna. Me hindame mõõdetavat ja jätame väärtustamata hindamatu. Minult oodatakse midagi, mida on võimalik mõõta, ning mu õpilastelt oodatakse midagi, mida saab hinnata. Aga hinded ei õpeta. Õpetaks see, kui õpilased oskaksid näha suurt konteksti, milleks miski neile vajalik on. Oma töös õpetajana sooviksin selle poole püüda.»

Kadi: «Minule kui tulevasele eesti keele õpetajatele on riiklikult seatud eesmärgiks just oma aine adekvaatne valdamine ja edastamine. Jääb aga põletav küsimus: mida ma tegelikult koolis teen? Miks ma õpetan? Enda ees aus olles ei piisa ju sellest, mida haridussüsteem nõuab. Nii olengi küsimuse ees: kas käituda aineõpetajana, ametialase professionaalina, ühiskondliku etturi ja rollitäitjana, või siis pidada silmas sellesama ühiskonna arenguvõimalusi ning arenguohtusid, keskenduda oma sisehäälele, väärtustele, maailmapildile. See tähendab, olla Õpetaja, olla eeskuju, väärtuste kasvataja, aidata lastel õppida, kuidas maailmas toime tulla ja mida märgata.»

Kool ja ühiskonnatasandi mentaliteedid on omavahel läbi põimunud. Õppides mõistma neid väärtusi ja õhustikku, milles elame ja hingame oma igapäevases koolis, õpime mõistma ka ühiskonda laiemalt. Õppides muutma mentaliteete oma lähiümbruses kasvatame lootust, et muutused saavad võimalikuks ka ühiskonnas.

Minu mõne aasta taguses uurimuses eesti õpilaste koolitajust kirjeldavad noored, mida peavad eriti oluliseks õppida. Ja see on: endaks jäämine, iseenda tundma õppimine, iseendaga hakkama saamine, olemine mina ise, enda eest seismine, tagasilöökidega leppimine, ent mitte allaandmine; õigete otsuste langetamine, valimine, erinevates olukordades toimimine, raskest olukorrast välja tulemine, edukas olemine, oskamine kaotada, õppida, mis põhimõttel üldse asjad toimivad; õppida, milline maailm on ja kuidas seal hakkama saada; tähtis on leida elu sügavam mõte.

Ärgu keegi julgegu väita, et see ei olegi kooli asi.