Krista Kodres: teadmistepõhine ühiskond ja keskharidusega otsustajad

Foto: Corbis / Scanpix

Meie kõigi jaoks olulisi otsuseid tegeval ametnikul peaks olema vähemalt magistrikraad, kohale valimisel ja töö tasustamisel võiks doktorikraad anda lisapunkti. Oleks loomulik, et maksumaksja poolt kinnimakstav filosoofiadoktor on teretulnud oma teadmisi rakendama riigivalitsemise taseme tõstmise huvides.

Kõrgharidusreformi lahtiharutamine on seni valdavalt keskendunud ülikooliõppe esimesele faasile – bakalaureuseõppele. Akadeemilise hariduse kõrgeim aste, doktoriõpe, on jäänud vaateväljast eemale. Miks? Küllap mängib oma rolli tõsiasi, et doktorante on mitu korda vähem ning nad on Eesti ülikoolisüsteemis näiliselt paremini turvatud kui madalamate haridusastmete tudengid. Tegelikult pole doktoriõpe sugugi probleemitu ning selle korraldus ja väljundid vajavad kindlasti jätkuvat diskussiooni.

Praegu õpib Eesti ülikoolides 3051 doktoranti, aastane vastuvõtt doktoriõppesse on viimastel aastatel olnud 500–575 raames ehk siis umbes 10% magistrikraadi omandanutest on saanud võimaluse stuudiumi jätkata. 2011/12. õppeaastal kaitses kraadi 190 inimest, haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) suuniste kohaselt peaks see arv 2015. aastaks tõusma 300ni.

Vaatame kulutusi. Riik eraldab igal aastal avalik-õiguslikele ülikoolidele doktoriõppe läbiviimiseks raha, mille suurus lähtub nn pearahast. Sel õppeaastal on doktorandi puhul selleks summaks 9509,64 eurot. See sisaldab ka doktoranditoetust, mis on 4607,64 eurot. Kokku eraldab riik «nominaaldoktorandile» nelja-aastase stuudiumi jooksul mõtteliselt 19 632 eurot õppetööks ja 18 406 eurot stipendiumiks. Lisaks, kui kraad kaitstakse «õigel ajal» ehk nelja aasta sees, saab ülikool tagantjärele 11 154 eurot nn tulemustasuna. Kokku kulub maksumaksjal ühe filosoofiadoktori «küpsetamise» peale 49 193 eurot.

Pole midagi öelda, see on ikka päris suur raha. Ometigi ei suuda ülikoolid doktorante piisavalt n-ö välja lasta – nagu eespool toodud statistika näitab, lõpetab peaaegu umbes 2,5 korda vähem kui sisse astub. Kuna vahe tahtmiste ja tegeliku elu vahel on nii suur, tuleb küsida, kas viga ei peitu mitte süsteemis endas? Kas uus seadus parandab doktorantuuri toimimist?

Doktorantuurikompleksi kõige nõrgem lüli on doktorandistipendium, mis on praegu 383,47 eurot kuus. On päris selge, et sellega doktoriõppur ära ei ela ja nii käibki tüüpiline doktorant poole (või ka täis-)kohaga tööl. Sealjuures võib töökoht olla õpitava valdkonnaga seotud, sageli siiski mitte. Esimesel juhul, eriti kui tegu nooremteaduri kohaga ülikooli juures, ei ole doktorantuuri kõrvalt tööl käimine põhimõtteliselt üldse halb, vaid pigem hea, kui võimaldab tegelda väitekirja teemaga.

Niisuguste kohtade loomist plaanis HTM veel hiljuti riigi abiga, nüüd on sellest loobutud. Teisalt on uue ülikooliseadusega lubatud igati positiivsena tunduv võimalus läbida doktoriõpe osakoormusõppena (täites aastas nt 50%, 75% õppekavast) – see lubab õpiaega pikendada. Osakoormusõpe tähendab aga ka vastavalt ühes kuus vähem doktoranditoetust.

Kokkuvõttes: ka doktorandi jaoks on päevas siiski vaid 24 tundi. Ma ei tunne ühtegi doktoranti, kes tööl ei käiks. Ka ei tunne ma ühtegi doktoranti, kes oleks kraadi saanud kätte kehtestatud nominaalajaga – nelja aastaga. Viie aastaga mõnikord küll, st võttes vahepeal lubatud akadeemilise puhkuse aasta – selle aja jooksul muidugi stipendiumi ei saa –, et saaks juurde aega lugemiseks ja mõtlemiseks. Enam levinud on lõpetamine kuue aastaga, st ära kasutades võimaluse saada tervislikel põhjustel (enamasti on diagnoosiks stress) teadmiste omandamiseks veel üks lisa-aasta. Sellise kahe legaalse õpikäigu kõrval on aga seni üsna tavaline jõudmatuse tõttu õppest väljakukkumine, eksternina kaitsmise lükkamine määramatusse või sellest üldse loobumine.

On veel üks võimalus, mida kasutatakse eriti viimasel ajal. Leitakse endale välismaalt korraliku stipendiumiga doktorandikoht, kolitakse sinna ja kaitstakse kraad lõpuks seal. See pole muidugi põhimõtteliselt halb, kuid võib viia lõpuks selleni, et Eestist saab alus-kõrghariduse doonormaa, kus doktoriõppe rahastamine muutubki mõttetuks. Võib vaid ette kujutada sellise stsenaariumi tagasiulatuvat mõju akadeemilisele haridusele tervikuna.

Mida teha? Võimalusi pole palju. Riik peaks doktorandstipendiume tõstma, et kõigil õppuritel oleks võimalik keskenduda kraadi omandamisele. Sest mitte kõigile doktorantidele ei jätku kohti, mis annaksid võimaluse teenida lisaraha, töötades samal ajal väitekirja huvides. Ülikoolide enda võimalused doktorante nooremteaduritena tööle võtta on piiratud, sest see ju tähendab palgaraha leidmist ülikooli seest.

Ülikoolid võtavad praegu vastu rohkem doktorante, kui riik nominaalselt tellib. Neile doktorantidele makstakse stipendiumi ülikoolide enda rahast. Seda tehakse kogemusest, et kõik doktorandid kaitsmiseni ei jõua ning kui lõpetajaid pole, ei saa riigilt ka tulemustasu. Vastu võetakse rohkem ka seetõttu, et mõnel puhul – näiteks ka Eesti Kunstiakadeemias – tekitavad riigi eraldatud kolm (!) doktorikohta aastas terve ülikooli peale probleeme õppe läbiviimisel.

Mingi kriitiline mass õppureid peaks ühel erialal doktoriõppe kvaliteetseks toimimiseks siiski olema: kui diskussioonirohke ja viljakas on ühe või kahe inimesega peetud erialaseminar, kui kaks samal õppekaval õppivat teist doktoranti on parajasti Dora stipendiumiga välismaal, akadeemilisel puhkusel, haiged?

Minu meelest peitub siin terve kimp küsitavusi. Esiteks, kui riik kurdab, et doktorante ei lõpeta juba aastaid piisavalt (ehk teisiti öeldes on olemas süvenenud defitsiit), siis miks lubatakse uues seaduses ülikoolidele kraadi kaitsmise eest tulemustasu ainult selle arvu piires, mida riik on n-ö ametlikult tellinud? Kas poleks praegu mitte aeg doktorantuuri hoopis stimuleerida, makstes ülikoolidele tulemustasu kõigi pealt, kes edukalt kraadi omandavad?

Kokkuvõttes: kuigi haridus­ökonoomilised ja -korralduslikud aspektid on olulised, peaksid horisondil siiski terendama doktoriõppe eesmärgid. Kindlasti pürgivad kõik ülikoolid selle poole, et kvaliteeti garanteerida, ning minu kogemus ütleb, et ka doktorandid on väga pühendunud. Riigi poolt pole aga mu meelest õige saata ülikoolile ja doktorandile jätkuvalt signaale selle kohta, et «õigeaegne» lõpetamine on tähtsam kui kraaditaotleja teadmiste ja väitekirja tase. Seadusandja kohus peaks olema ta enda kirja pandud standardi sisu hoomata ning kirjutada ja rakendada seadusi selle, mitte pelgalt haridustööstuse efektiivsuse valgusel.

Lõpuks aga tahaksin tuua välja veel ühe Eesti Vabariigi filosoofiadoktoriga seostatava probleemi. Jääb mulje, et riik käsitleb doktorite ettevalmistamise vajadust põhiliselt ülikoolihariduse enese jätkusuutliku taastootmise või siis väga kitsa erialavälja kontekstis. See ei tohiks kindlasti nii olla, sest teadmistepõhist ühiskonda saab rajada ainult uusimate teadmiste kaasamisega ühiskonna kõigisse sektoritesse. Kuigi pole kahtlust, et teadmisi saadakse ka mitteakadeemiliste professionaalsete praktikate kaudu, keskendub just doktoriõpe teadmiste omandamise kõrval eriliselt analüütiliste võimete arendamisele.

Pean siin otsesemalt silmas sotsiaal- ja humanitaarteadusi, mille viimase paari aastakümne tormiline areng pakub uusi «tööriistu» üha keerulisemaks muutuva ühiskonna toimimise mõistmiseks. Uute teadmiste puudumine otsustajate ja/või nõuandjate tasemel paistab igal juhul Eesti riigi valitsemisel juba praegu selgelt silma.

Sellega seoses tahaksin tähelepanu juhtida aprillis jõustuvale «Avaliku teenistuse seadusele». Siin on kirjeldatud ametnikku, kes EVs «teostab avalikku võimu». Loetletud on üheksa ülesannet, mis mu meelest kõik esitavad suure väljakutse ametniku teadmistele (nt «riigikogu, vabariigi presidendi, riigikontrolli, õiguskantsleri ja kohtute põhiülesannete täitmiseks vajalike otsuste tegemine, nende sisuline ettevalmistamine või rakendamine» ja «vabariigi valitsuse, kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu, valla- või linnavalitsuse ja ametiasutuse pädevuses olevate poliitikat kujundavate otsuste sisuline ettevalmistamine või rakendamine»).

Samas on seaduse § 14 kirjas, et ametnikuna võib teenistusse võtta «vähemalt keskharidusega inimese». Tõsi, redaktsioonis leidub ka märge, et nõuded ametniku «haridusele, töökogemusele ja võõrkeelte oskusele» paneb paika vabariigi valitsus oma määrusega.

Jääb üle vaid loota, et too määrus siis millalgi ka tuleb, ning et selle koostajad lähtuvad ametnike kompetentsi sõnastamisel ikka talle pandud ülesannete sisust. Praeguse «vähemalt keskharidusega» kohta saab vaid õhata «Tule, jumal, appi!». Meie kõigi jaoks olulisi otsuseid tegeval ametnikul peaks siiski olema vähemalt magistrikraad (või sellele vastav kraad), kuid määruses võiks olla ka märge kohale valimisel ja töö tasustamisel lisapunkti andva doktorikraadi kohta. Oleks ju üsna loomulik, et maksumaksja poolt kallilt kinnimakstav filosoofiadoktor on teretulnud oma teadmisi rakendama ka riigivalitsemise taseme tõstmise huvides.