Lauri Leesi: rumal jutt, haridusministri nõunik!

Lauri Leesi. Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Õpetajatele tuleb maksta eelkõige nende tundide eest, mil ta reaalselt klassi ees seisab, leiab haridusministeeriumile vastu näppe andev Tallinna Prantsuse lütseumi direktor Lauri Leesi (Keskerakond) Õpetajate Lehes.

Õpetajate Leht avaldas 15. märtsil haridusministeeriumi nõuniku Epp Rebase pika loo pealkirjaga «Kontakttunnipõhine koormus­arvestus on ebaõiglane». Loo sissejuhatuses on öeldud, et artikli esimene versioon valmis juba 2001. a novembris, kuid ei näinud kunagi trükivalgust. Selle mürkkibeda lausega annab Epp Rebane otse Olümposelt tavainimestele mõista, et ka õpetajate häälekandja on endale lõpuks progressiivsete vaadetega peatoimetaja saanud.

Epp Rebase igavas kantseleistiilis kirja pandud pika jutu saab ju lühidalt kokku võtta kolme sõnaga: muudame õpetajad kuupalgasaajateks. Sellele lihtlausele võinuks veel lisada argumendi, et nii on toimitud mitmes USA osariigis, Transilvaanias, Moraavias, Böömimaal ja Taivanil.

Kõrge ministeeriumiametnik ütleb ära ka põhjuse, miks tema nii pikalt eostatud muutust peljatakse. Ma tsiteerin: «Tegeliku aja, astronoomilise tunni põhist koormusarvestust kardetakse kui tuld, sest ollakse veendunud, et kontakttunnipõhistest töölepingutest ja koormusarvestusest loobudes lähevad asjad veel segasemaks ja hullemaks. Üldtööaega peetakse fiktsiooniks isegi siis, kui nähakse, et tööaeg on lõhki ja nädalas enam tegelikke elutunde ei jätku. Kuid nukker tõde on, et pole ühtegi teist sellist eriala, kus töökoormuse arvestusega oleksid asjaolud segasemad ning hämaramad.»

Alustan Epp Rebase pedagoogilis-filosoofilise kreedo lahkamist tiraadi lõpust, kus ta arvab, et õpetaja elukutse puhul on töökoormuse arvestusega asjad segasemad kui ühelgi teisel erialal. Vean kihla, et parteifunktsionääride, terveid asutusi risustavate mänedžeride, kuid ka igas kaliibris bosside (ka ministrite) nõunike puhul on töökoormuse arvestus palju hägusam.

Mis siis häirib riigieksamite maaletoojat Epp Rebast õpetajatele palga praegusel arvestamisel kõige enam ning mis abrakadabra on ministeeriumitöötajate argoos «kontakttund»?

Epp Rebane mõtleb selle kohmaka sõna all vist ainetundi (füüsika, keemia, matemaatika jt), mis algab ning lõpeb koolikella helinaga ning kestab 45 minutit. Seni saame meie, õpetajad, oma niru palga kätte 20, 22 või 24 ainetunni eest nädalas, pluss väike tasu klassijuhatamise või muusuguse lisatöö eest. Vastutasuks peab õpetaja koolihoones veetma 35 tundi nädalas, sest vastutab klassi eest, parandab töid, noomib laiskvorste, popitegijaid, huligaane, kuulab ära lapsevanemate süüdistusi jms.

Epp Rebane ei ole õpetajate töökoormuse senise arvestusega rahul. Samas tahab ta maksta õpetajatele palka küll 35 koolihoones viibitud tunni eest, andku ta tundi või noomigu üleannetut last koridoris. Teisiti öeldes – ta soovib muuta õpetajad kuupalga saajateks, sest tema silmis polevat vahet sellel tööl, mida õpetaja teeb klassi ees, ja tööl, kus ta füüsiliselt klassi ees ei seisa. Aga vahe on, Epp Rebane! Ja see vahe on kolossaalne! See vahe on nii suur, et seda ei saagi seadustesse kirjutada, kui kasutada teie kõnepruuki.

Kas te olete märganud Ita Everit või Aarne Ükskülat lihtsalt teatripuhvetis istumas? Ehk olete näinud neid mõnes teleklipis, kus nad on proovis või siis vestlevad garderoobis kolleegidega või istuvad grimeerija juures toolil? Nad käivad ka koosolekul, tähtpäevadel. Ja nüüd võrrelge seda kõike minutitega, mil nad säravad laval! Täiskoormusega õpetajal on 4–5 lavalolekut päevas, nädalas aga 20–24 etteastet. Just selle eest tulebki talle palka maksta, sest seda eriala õppis ta ülikoolis pikki aastaid, paljud rohkemgi, suurem osa meist kogu elu. Kõik muu, mis «etteaste» juurde käib, on vaid garneering uhke peatoidu juurde.

Mis siis on ministri nõuniku silmis võrdväärne ainetunniga? Tsiteerin: «Toome kõrvale veel kolmanda õpetaja, kelle ülesanne on juhtida sel aastal kooli arengukava väljatöötamist ja toetada noori õpetajaid, ning seetõttu on nad koolijuhiga kokku leppinud vaid kümme kontakttundi nädalas.»

Epp Rebane, olge normaalne! Nimetage mulle asutus, kus arengukava kirjutatakse terve aasta.

Pole ju arengukava midagi muud kui uue ajastu vaht, mis peab igas asutuses küll olema, kuid mida keegi ei loe ega hakkagi lugema. Ja miks peakski, kui võimumeeste üks kriips pühkis maamunalt Pikakannu kooli!? Me võime ju arengukavasse pudrumägesid kirjutada, kui aga minister otsustab meie kooli likvideerida, siis ta teeb seda.

Nüüd kujutage ette, et direktor määrab noore õpetaja juhendajaks staažika pedagoogi, kes ise suurt tunde ei annagi. Ta üksnes kollitab uustulnukat hommikust õhtuni, istub alalõpmata tema tundides ning iriseb iga väiksemagi eksituse puhul. Mentorlus on alati eksisteerinud, kuid asendada pool või veerand õpetaja normkoormusest üksnes mentorlusega on kooli juhtimise vallas kretinismi ülim aste.

Mind üllatab Epp Rebase jutu juures kõige enam see, et palka õpetajatele suurt ei makstagi, kuid ka nende sandikopikate kokkulugemine on meie ministeeriumile nii tähtis probleem, et selle kallal pidi juurdlema tervelt 12 aastat. Epp Rebase tööandja, s.o meie ministri allkirja kannab vist ka see kahe kuu tagune määrus, mille kohaselt nooremõpetaja ja õpetaja saavad klassi juhatamise eest riigilt 70 eurot nn haridustoetust, vanemõpetaja aga tervelt 72 eurot! Mul ei ole Epp Rebase palgaarvestuse jutule rohkem ühtegi sõna juurde lisada.