Õpetajate palk peab olema väärikas, kuid pelgalt palgatõus ei too kaasa imet meie hariduselus, kirjutab ajakirjanik Tiina Kangro Õpetajate Lehes, meenutades aastatagust pedagoogide streiki.
Tiina Kangro: streik andis ühiskonnale palju
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sattusin möödunud hilissügisel ühes koolifuajees tunnistajaks järgmisele vestlusele. Ema, kelle kõnetu tütar õppis sealses lihtsustatud õppekavaga esimeses klassis, oli mures lapse edenemise pärast ja otsis infot, kuidas saada logopeedi lisatunde. Kui ema lõpuks läinud oli, avaldas õpetaja mulle oma elukreedo: senikaua, kuni palgapäeval laekub tema arveldusarvele vaid 507 eurot, pole tal võimalik nii rasket last õpetada. «Mina pole siin mingi imeinimene,» lisas ta.
Hakkasin arvutama. Õpetajate streiginõudmine oli 20 protsenti palgatõusu. Kui see oleks teostunud, laekuks selle õpetaja arvele palgapäeval 608 eurot. Kas ta siis saaks selle lapse jaoks midagi enamat teha? Aga kui palk oleks 1000 eurot kuus ... kas siis õpiks tüdruk rääkima ühe päevaga?
Olen väga seda meelt, et õpetajate palk peab olema väärikas. Täpselt samuti, nagu ka paljude teiste tublide ametimeeste ja -naiste töötasu. Ka on vaja, et ühiskonnas valitseksid palgatasemete vahel mõistlikud proportsioonid, sest see hoiaks ära demoraliseeriva ebaõigustunde. Kuid täpselt samavõrd olen seda meelt, et pelgalt palgatõus ei too kaasa mingit imet meie hariduselus.
Vahel tundub, et paljudes koolides üle Eesti kestab sügav hariduslik talveuni. See uni võib isegi olla midagi hüpnoosi- või koomasarnast. Heaks näiteks oli hiljutine Tõstamaa juhtum ja selle ümber tekkinud kommentaarid üsna laialt arvajate ringilt, kes kõik telefonivideo valguses oma seisukohti avaldama tõttasid. Üks tuntud ja tunnustatud psühholoog kasutas koolipoiste sigaduste hukkamõistuks ja õpetajate kaitseks lausa väljendit «see õilis amet», mis peaks justkui automaatselt igale õpetajale garanteerima autoriteedi, tõsiseltvõetavuse ja lugupeetavuse.
Halloo, inimesed, aeg on ärgata! Me ei ela enam ülemöödunud sajandis, kus (kiriku)õpetaja sai oma teated otse taevast ja seepärast polnud need vaieldavad. Tänapäeva maailmas, kus piire enam pole ja info-kommunikatsioonivahendite hüperkiire areng on viimase paarikümne aastaga muutnud kogu elukeskkonda murranguliselt, ei põhine õpetaja autoriteet enam ametinimetusel, mis on kirjas tema taskus oleval töölepingul.
Omaaegsest õpetajast tahvli ees on saanud instruktor, ekskursioonijuht, juhendaja ja mentor. Tal tuleb tahes-tahtmata igal hetkel arvestada, et mõnes rakursis võib ka 12-aastane marakratt olla temast informeeritum, osavam ja nutikam. Ja mis sellest! Õpetaja väärtus on süsteemsetes teadmistes, juhendamisoskuses ja elukogemusega kombineeritud metoodilises pagasis. Kui niisugune õpetaja oma uut rolli naudinguga võtab, saab temast iseenesest eeskuju. Tänapäeva kool on koostöötanner, kus üheskoos avastatakse seda, mis täna on teisiti kui eile.
Ent selleks, et positiivse eluvaatega õpetajad koolidesse koonduksid, on tarvis muuta koolid tuuletõmbekambritest isearenevateks kompetentsipadadeks. Praegu teevad riigi haridusjuhid kõik selleks, et see nii ei oleks.
Minister Jaak Aaviksoo pingutas streigihirmus välja (paberilt loetava) 11-protsendilise õpetajate palgatõusu, kuid virutas sellesama «andva» käega koolidele korraliku maksahaagi, tõmmates, ise seda ilmselt teadvustamata, siin-seal juba argsi välja kujunema hakanud tugispetsialiste kaasanud nn pedagoogilistes «instruktor-meeskondades» selge joone sikkude ja lammaste, st õpetajate ja mitteõpetajate vahele. Teise joone tõmbab plaanide kohaselt kooliseaduse muudatustepakett, kui see parlamendis läbi läheb, koolijuhtide ja õpetajate vahele.
Nii ei andnudki aastatagune õpetajate streik kuigi palju tulemust õpetajatele endile ega ka koolidele tervikuna. Ometi sai just õpetajaskonna protestiaktsioonist see esimene pääsuke meie riigi puhastumise teel, mis pani üle pikkade aastate vähemalt viivuks meie riigijuhtide püksid püüli sõeluma ja mille tiivatuules ilmusid välja silvermeikarid, koostati «Harta 12» ja toimus veel mõndagi murrangulist. Kuigi ühiskondliku taasärkamise protsess on valuline ja aeganõudev ning selle viljad küpsevad alles tänavu ja tulevatel aastatel, on mul siiralt hea meel, et suunanäitajaiks kogu Eestile osutusid seekord just pedagoogid.
Laialdane kaasaelamine õpetajate streigile mullu kevadel näitas, kui kõrgelt Eestis haridust ja selles vallas toimuvat väärtustatakse. Pedagoogidele on sellega antud suur moraalne krediit, mis tuleb aga neil nüüd tagasi teenida, näidates, milleks nad tegelikult võimelised ja valmis on.