Keeleteadlane Mati Hint

FOTO: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Mida on andnud ühiskonnale tagasi üleöö rikkaks saanud Eesti ettevõtjad, küsib TLÜ emeriitprofessor Mati Hint tänase õpetajate streigi aastapäeva valguses Õpetajate Lehele antud intervjuus.

Kuidas te õpetajate aastatagusele streigile tagasi vaatate?

Ma ei näe selles mingit kurja organiseerimist või õõnestustegevust. Liiga kaua uinutati meid ilukõnedega sellest, kui hästi meil kõik on ja et me olemegi juba rahulik ja igav põhjamaa riik, kus probleeme ei ole. Ülemöödunud aasta inimarengu aruandeski kinnitavad mõjukad poliitikud ja sotsioloogid, et meie riik on korras ja meil läheb hästi.

Õpetajad lihtsalt ei suutnud seda valetamist enam taluda. Nende rahulolematus ei põhinenud minu arusaamist mööda mitte ainult viletsatel majandusoludel, üks suur põhjus oli ikkagi meie valitsejate hoolimatus ja valetamine. Ma pigem imestan, et Eesti rahvas on olnud nii kannatlik ja pole juba ammu öelnud, et ei soovi enam selle kõigega leppida.

Kuhu õpetaja palgaraha kaob?

Ega me seda täpselt teagi, sest Eestis on peaaegu kõik ärisaladus. Mitte kuskilt mitte midagi välja ei imbu, enne kui tuleb rahvusvaheline skandaal. Ei jõua veel kümne miljoni dollari kära vaibuda, kui juba tulevad uued ja eriti raskekaalulised luukered välja.

Estonian Airi juhtum on minu silmis täiesti kriminaalne. Võistlevast lennufirmast toodud Estonian Airi tegevjuht sai Prantsusmaa presidendist kaks korda suuremat ametipalka, kuni selgus, et tema põhitegevus on olnud Estonian Airile võimalikult kahjulike lepingute sõlmimine. Aga meile valetatakse, et riik on teinud Estonian Airi saneerimiseks kõik mis võimalik.

Põhjalaskmist nimetataks saneerimiseks, nagu teise ilmasõja ajal nimetati taganemist rindejoone õgvendamiseks. Aga mis tegelikult toimub, me ei tea.

Oleksin nõus iga päev mõnikümmend senti Estonian Airi kui riigi sümboli allesjäämise nimel ohverdama, aga kui sinna on sumatud täiesti arutult nii palju raha, et selle eest oleks saanud Eesti Rahva Muuseumi juba peaaegu valmis ehitada, siis hakkan kahtlema, kas ma ikka tahan sellist juhtimisstiili toetada.

Omal ajal leevendas olukorda riigivarade müük.

Ma ei nimetaks seda müügiks, kui täiesti korralikud ettevõtted lähevad naeruväärse hinna eest välismaistele seiklejatele, kes nende firmade seadmed kohe vanametallina maha müüvad, seejärel ettevõtete krundid rahaks teevad ning Eestist lahkuvad. Meil nimetatakse selliseid tegelasi investoriteks, ehkki neid tuleks kohelda kelmidena.

Ongi viimane aeg rääkida ka vastutusest. Soomes võeti hiljuti uuesti üles üks 1960. aastatel sooritatud mõrv, sest ilmnes uusi asjaolusid ja Soomes sellised kuriteod ei aegu. Eestis võid sa kogu riigi majanduse maha mängida, ära kinkida või odavmüüki sokutada, kuid see kõik aegub ja poliitikud jätkavad puhastena.

Kas astmeline tulumaks aitaks?

Üks streikide põhjus on kahtlemata ühiskonna liiga suur majanduslik ja sotsiaalne kihistumine. Soome helilooja Kaj Chydenius on kirjutanud laulu 20 perekonnast, kes valitsevad Soome majandust.

Kuid Soomes pehmendab asja see, et ülirikkad annavad seal ühiskonnale midagi tagasi ka. Näiteks Fazer, kelle leiba meiegi sööme, on avanud paljudes Soome linnades oma kohvikud, mis on populaarsed kohtamispaigad. Küsimus ongi selles, mida on andnud ühiskonnale tagasi üleöö rikkaks saanud Eesti ettevõtjad. Ahnust tuleb piirata ja ebavõrdsust ei tohi lasta liiga suureks kasvada. Liiga suur kihistumine ei ole ühelegi ühiskonnale kestlik arengutee.

Välisettevõtete maksud kõrgemaks?

Seda kindlasti. Absoluutselt naeruväärne on väide, et see loob meile töökohti, kui me väliskapitali ei maksusta ja laseme välispankadel oma kasumid Eestist vabalt välja viia. See on veel üks vale, mida rahvale räägitakse, sest kus need töökohad siis on, mida maksuvabastus pidi looma? Miks siis inimesed massiliselt Soome lähevad?

Pangad suurendavad pidevalt oma teenuste hinda, nende kasumid kasvavad, kuid Eesti riik ei saa sellest peaaegu midagi. Kui ma ei eksi, siis on Eesti ELi ainus riik, kus ei ole isegi oma rahvuslikku kommertspanka, kus inimesed saaksid oma rahaasju ajada. Eesti Pank on ju ainult sümbol.

Kas riik ei peaks majanduse arengut jõulisemalt toetama?

Peaks, kuid meil vehitakse loosungiga, et riik ei tohi millessegi sekkuda, vaid peab looma tingimused arenguks ja siis laheneb kõik iseenesest. Aga ei ole ju lahenenud! Oma maailmavaate dogmadest hoolitakse meil rohkem kui Eesti ühiskonna arengust.

Indrek Neivelt on öelnud, mida tuleks meie majanduse kiiremaks arenguks ette võtta, kuid kõik taolised arukad ettepanekud põrkavad vastu ideoloogia müüri. Öeldakse, et ideoloogia ei võimalda midagi muuta. Tegelikult ei tahetagi muuta. Ideoloogiast on saanud ettekääne ja õigustus iga hinna eest võimule jäämiseks. Seegi on juba olnud.

Praegu on märksõnaks «sisemised reservid».

Nendest hakatakse rääkima siis, kui majandus enam välja ei kanna. Siis leitakse, et väiksed koolid on ebarentaablid, logopeedid ja eripedagoogid lähevad kalliks maksma jms. See on hukatuslik tee. Minu kogemus ütleb, et igal aastal on mõnest väiksest maakeskkoolist tulnud särava mõistusega üliõpilasi. Järelikult pole viga kooli suuruses. See on väljamõeldis, et väikeses maakoolis pole arenguvõimalusi. Kui seal jääbki midagi puudu, siis kompenseeritakse see muuga. Ma kardan, et igasse maakonda ainult ühe gümnaasiumi jätmisel võivad olla kogu Eesti elujõule väga rängad tagajärjed.

Aga kui klassis on ainult viis õpilast?

Tõsi, õpilasi on peaaegu kolmandiku võrra vähem kui kümmekond aastat tagasi. Aga siis peaks ju pearaha selle kolmandiku võrra üle jääma! Ega õpilase pearaha ole loodusseadus, et seda muuta ei saa. Miks ei võiks kehtestada hoopis õpetaja pearaha? Nii et õpetajaid ei peaks koondama ja õpilased oleksid paremini hoitud ja haritud. Õpetajate julm koondamine oleks olelusvõitluse suunamine õpetajate tuppa.

Välismaal teeniks õpetaja korralikult.

Ma ei kahtle selles, et paljud meie õpetajad saaksid välismaal hakkama. Tsaariajal õpetasidki eestlased Peterburis, Moskvas, töötasid mõisates koduõpetajatena. Küsimus on aga selles, kas Eesti iseseisvust oli vaja selleks, et langeda tagasi venestamise aja tasemele.