Tiina Kangro: lillekesed ministri suust

Tiina Kangro Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Riigikogus kolmapäeval tõeliselt meisterliku etenduse andnud haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo mängib eestluse tulevikuga rohkem kui ükski ta kolleeg valitsuses, kirjutab telesaate «Puutepunkt» produtsent Tiina Kangro Postimehe arvamusportaalis.

Riigikogus kolmapäeval toimunud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatustepaketi esimesel lugemisel õnnestus haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksool sooritada saalitäie rahvasaadikute ees tõeliselt meisterlik köieltantsu etendus. Isegi teemat sügavuti tundva inimese kuklasagaras hakkas vabariigi hariduselu tippjuhi ladusaid ja loogilisi selgitusi kuulates ühtäkki helisema linnulaul ning ängistav mure Eesti inimvara tuleviku pärast tundus kui nõiaväel tuhmuvat.

Ei imestaks, kui just nõnda tundis end ligi kolm tundi väldanud arutelu lõpuks ka suur osa saadikuist. Näis, et minister oma meeskonnaga on kõige peale mõelnud, tal on tagataskus igaks olukorraks lahendus ja seadusemuudatuse kritiseerijad, toredad inimesed kõik, on niisama tühjast tuuletõmmet tekitanud. Sain äkitselt aru, et just nii tekivadki meie seadustesse saatuslikud apsakad ja möödalasud, mida hiljem (üllatus-üllatus!) ootamatult avastatakse ja siis üheskoos päid vangutatakse: kus olid sidusgruppide silmad ja kuidas asi küll ühtäkki jälle nii välja kukkus, et uue häda sees oleme.

Kahtlemata oli ka kolmapäeval saalis üks kuni kaks rahvasaadikut, kes ministri pooltõdesid ja «aiaaugust» rääkimisi läbi nägid ning ka küsimustega sekkuda püüdsid, kuid kuna nad juhtusid olema valest parteist, siis lasti neile kirjutamata protseduurireeglite kohaselt vesi peale. Ent paneme jalad külma vette ja analüüsime pisut esitatud manipulatsioone. Seda just niinimetatud hooliva hariduse korralduse ehk hariduse tugiteenuste seisukohalt, mille olulisuse suhtes ei peaks vist pärast hiljutist Tõstamaa juhtumit kellelgi enam kaksipidiseid tundmusi olema.

Koolide esitatud andmete põhjal on Eestis 24 000 last, kes vajavad õppekava läbimisel, kui eesmärgiks on toimetulevate inimeste kasvatamine, mingeid toetavaid meetmeid – see on iga 6.–7. laps. Tõsisemate puuetega lapsi on nende seas umbes 5000, ülejäänute puhul saaks hooliva toega ennetada või mahendada käitumishäireid ja õpiraskusi, psüühiliste probleemide teket, koolist väljalangemist ja muid sotsiaalseid komplikatsioone, hilisemat toimetulematust tööturul ja nii edasi. Ka lasteaedades on seis umbes sama või, uskudes logopeede, natuke hullemgi. Tehes koolieelses eas rohkem, saaks pikemas perspektiivis vähendada teatud määral tugiteenuste vajadust hilisemas eas.

Manipulatsioon nr 1

Minister Aaviksoo teatas veel kord, et seaduse kallale mindi vaid selleks, et kaasajastada hariduskorraldust. Ja et muudatuste pakett ei puudutagi üldse tugispetsialiste. Et siin jääb kõik nii, nagu oli varem: hariduse tugiteenused on kooli või lasteaia pidaja asi. Jah, seaduses on tõesti nii kirjas. Kuid praktika on meile kõigile teadaolevalt olnud seni teistsugune: riigi poolt eraldatavast pedagoogide palgarahast on koolid saanud laste vajadustele vastavalt tööle võtta ka abiõpetajaid ja muid spetsialiste. Nüüd, kus pedagoogid nimetatakse ümber õpetajateks, seda enam teha ei saa.

Kuigi õpetaja ei pruugi osata näiteks kõnetu lapsega suhelda, pole viis aastat ülikoolis õppinud logopeed, kes seda oskaks, õpetaja. Kõlab üllalt, et ministeerium seisab õpetajate palgatõusu eest ja muretseb nende ametiau ja -väärikuse üle, kuid seni koolimeeskondade liikmeiks olnud tugispetsialistide väärikuse üle ministeerium ei muretse. Neile võib koolipidaja nüüd lepingu üles öelda või hoida neid teadmatuses homse ees, kui omavalitsus riigi näpuga näitamise peale rahastamist üle ei võta. Et see lihtsam oleks, likvideerib seadusemuudatus koolijuhile «suurema vabaduse» andmise nime all ka kohustuslikud personali miinimumkoosseisud. Kõik, mida lapsed võib-olla saavad, kirjutatakse nüüd näpuga õhku.

Selle asemel, et lisada seadusesse laste diagnoosidest ja erivajadustest tulenevad konkreetsed ja garanteeritud tugimeetmete loetelud, keerame januste ees algatuseks kinni ka juhuslikult tilkuma jäetud kraani. Suretame välja vaid kolm aastat tagasi lansseeritud üsnagi hea seaduse varjus idanema hakanud tugiteenuste võrsed selle asemel, et neid targalt ja tulevikku suunatud optimaalsete rahastamisstrateegiatega edasi arendada.

Olgu siin veel kord mainitud, et valitsus võttis endale õiguse saata kõneks olevad seadusemuudatused parlamenti ilma, et sellele oleks oma kooskõlastuse andnud linnade ja maaomavalitsuste liit, kelle liikmete rahakotti muudatus kõige otsesemas mõttes hiilib.

Manipulatsioon nr 2

Kuigi rahvasaadikud püüdsid arutelu alguses oma küsimustega tugiteenuste surmamise kohta ministrit nurka suruda, õnnestus viimasel peatselt olukord tasakaalustada täiesti uue kaardi väljatõmbamisega oma ülikonnapükse tagataskust. Minister Aaviksoo teatas, et riik mitte ei tõmba raha tugiteenustelt vähemaks, vaid otse vastupidi, lisab seda veel juurdegi, kuna plaanis on hakata koolidele vajalikke tugiteenuseid osutama hoopis maakondlike nõustamiskeskuste kaudu.

Minister lubas, et muidugi võib mõni suurem kool mõnes suuremas linnas, kui tahab, korraldada seda kõike ka ise, aga soovijaile pakuvad maakondlikud keskused kõike vajalikku riigieelarvest rahastatuna. «Niisugust koolivälist teenuse pakkumist on kavas välja arendada. Konstruktiivsed läbirääkimised, mis on toimunud, veenavad mind küll, et vale otsus see ei ole,» konstrueeris minister osavalt.

Hea on muidugi rääkida helgest tulevikust, mille kohta aga keegi maailmas veel mitte midagi ei tea. Tuli meelde möödunud aasta oktoobris ministeeriumis toimunud koosolek, kus niinimetatud HEV-kontseptsiooni arutades tõstatus küsimus tugiteenuste rahastamise lükkamisest omavalitsuste õlgadele. Küsisin seal arvutusi selle kohta, mis summadest käib jutt – kui palju Eesti koolides osutatavad tugiteenused siis edaspidi omavalitsustele summaarselt maksma lähevad. Mulle öeldi, et tegemist on konfidentsiaalsete numbritega.

Kui olin tagasiteel Tallinna, sain kõne ministeeriumi ametnikult, kes teatas, et numbrid on siiski töös ja neid saaks näha kümne päeva pärast. Siiani ma neid veel näinud ei ole, küll aga kuulsin mitmete erikoolide juhtidelt, et just eile said nad ministeeriumist ankeedi, millega paluti andmeid nende koolides hetkel osutatavate tugiteenuste mahu ja tegeliku vajaduse kohta.

Helistasin värskelt läbi ka hulga õppenõustamiskeskusi ja uurisin, kuidas nad on valmis ministri poolt välja käidud suuremahuliseks tugiteenuste osutamiseks oma maakonna koolides. Nad polnud millestki säärasest kuulnudki. Praegu on nende probleemiks see, et eurorahade toel viimaste aastatega käima lükatud üsna kasina mahuga nõustamistegevus seisab savijalgadel, sest elada tuleb projektist projektini.

Nende tegevuse põhimõte on lapsevanemate ja kooli- ning omavalitsustöötajate juhendamine, kuidas erivajadustega lapsele valida võimetekohast õppekava ja kohandada õppekeskkonda ning anda nõu, milliseid tugiteenuseid laps vajaks. Vajadusel testivad nad lapsi ja äärmisel juhul on mõeldav, et laps käib mõne korra maakonnakeskuses psühholoogi juures või logopeedil, kes tema R-i põrisema paneb või S-ilt susina ära võtab. Et laps, kes vajab pikema aja vältel regulaarset ja süstemaatilist meeskonnatööd, sõidaks selle saamiseks igapäevaselt keskusesse või keskuse töötaja, näiteks abiõpetaja, pidevalt tema juurde kooli, olevat mõeldamatu, aga ka aja- ja transpordikulude mõttes ebaratsionaalne. Õhtuti oleks laps väsinud, päeval segaks see aga koolitööd.

Ja ega tugispetsialistid pole imeravitsejad, kes lapse korra või paariga korda teevad: tugiteenused toimivad siis, kui nad on igapäevase õppetöö integreeritud osa. Tugispetsialist on meeskonna liige, kes töötab lapsega, kuni probleem on ületatud või stabiliseeritud, vahel kogu kooliaja vältel. See kõik on hoopis teine asi kui nõustamine. Tervisliku toitumise nõustaja piirdub ju ka vaid soovitustega ega tule teile iga päev koju kokaks. Kõnetut last aga nõustamise kaudu kõnelema veenda või hüperaktiivset maha rahustada oleks üsna utoopiline väljakutse.

Mõistagi poleks kellelgi selle vastu, et niisugused koolide jaoks tasuta, universaalselt võimekaid spetsialiste täis unistuste keskused olemas oleksid. Kui aga selline maailmas seni tundmata asi ka kunagi tulevikus Eestis tekiks, siis kuidas on võimalik sellise uduse unistuse nimel juba täna asuda lõhkuma seni olemasolevat? Kuidas saab riiki juhtida nii, et kõigepealt muudame ära seadused ja seejärel võib-olla hakkame, aga võib-olla pärast uusi valimisi ei hakkagi, arvutama?

Manipulatsioon nr 3

Aga Aaviksool on ka siin olemas päästev lahendus. Mingit auku enne uue süsteemi teket sisse ei tule, sest üleminekuperioodiks on ta lubanud selleks aastaks koolidele välja jagada 3,3 miljonit eurot mullust eelarvejääki. Tore. Kui jagada see summa 24 000 erivajadusega lapse vahel, jagub igale 60 eurosenti koolipäeva kohta.

Riikliku rehabilitatsiooniteenuse hinnakirjast võime võtta näiteks logopeedi või mõne muu terapeudi tunnihinna – koos maksudega on see umbes 15 eurot. Seega saaks erivajadusega laps kohtuda spetsialistiga igal 25. koolipäeval. Kui mõni laps vajab abiõpetajat iga päev, jääb paarsada kergema probleemiga õpilast üldse abita. Järgmis(t)e aasta(te) rahastusest me aga täna lihtsalt ei räägi.

Manipulatsioon nr 4

Täpselt samalaadse uskumatu vastutustundetusega vastas Aaviksoo ka saalist esitatud küsimusele, kuivõrd on läbi mõeldud riigigümnaasiumide tekkega kaasnev ühistranspordi logistika ja lisakulude suurus, kui õpilastel tuleb hakata senisest rohkem kodu ja kooli vahel reisima. «Ühistransporti korraldavad meil maavalitsused ja majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. /.../ Kui neid (ehk ühistranspordi liine – T. K.) on vaja rohkem ja suurema tihedusega, siis kindlasti peaks haridusvõrgu vajadustega arvestama,» jagas Aaviksoo taas selgitusi, andes mõista, et tema küll ei tea ühtki põhjust, miks kõik ei peaks iseenesest lahenema.

Kahtlemata hindan ma Jaak Aaviksood kui meeldivat inimest, võimekat laserfüüsikut ja päris head kaitseministrit (kui vabadusrist välja arvata). Tegemist on inimesega, kes sobib hästi juhtima sirgjoonelisi süsteeme, kus on selged ja konkreetsed käsuliinid. Alg-, põhi- ja teatud piirini ka keskharidus nõuab aga juhilt lisaks otsustavusele ka suurt empaatiavõimet ja valmisolekut meeskonnatööks, seda ka külgnevate süsteemidega.

Vaatamata sellele, et Aaviksoo istub haridusministri toolil juba kolmandat korda, on saatus kostitanud teda esmakordselt erivajadustega laste hariduskorralduse teemaga, seda lisaks murrangulisel ajal, mil teoksil globaalne üleminek niinimetatud kaasava hariduse põhimõttele. Vaid kamandamisega seda teemat ei lahenda ja kuna Aaviksoo pole veel kordagi olnud sotsiaalminister, on ilmselt mitmed olulised elu aspektid tema vaateväljast seni täiesti eemale jäänud.

Kui kõrghariduses, teaduses ja kaitseväes ei toimu päris igapäevast sõdimist, siis lasteaias ja koolis käib iga päev halastamatu võitlus tuleviku nimel, mis puudutab meid kõiki. Ajutised lahendused ja vee peale kirjutatud plaanid siin ei toimi. Haridus- ja teadusminister mängib eestluse tulevikuga rohkem kui ükski ta kolleegidest valitsuses.