FOTO: Urmas Nemvalts

Kui Saksamaa haridusminister Annette Schavan doktoritöö plagiaadis süüdistatuna veebruari alguses kraadi kaotas ja tagasi astus, ütlesid naljahambad sotsiaalvõrgustikes, et Saksamaal on doktorikraad nii tähtis, et inimesed on valmis seda ka võltsima, seevastu Suurbritannias eelistavad poliitikud oma doktorikraadi varjata, sest see võib valijaid eemale peletada. Meeldetuletuseks, Schavan polnud esimene, üle-eelmise aasta kevadel lahkus sarnastel asjaoludel ametist Saksamaa kaitseminister Karl-Theodor zu Guttenberg.

Arvestades, kui kiiresti kasvab doktorikraadi omanike hulk Eestis, ei saa samasuguseid kraadiskandaale tulevikus meiegi poliitikas välistada. Kuidas meil see laheneks, on valija otsustada.

Eelmisel õppeaastal lõpetas Eestis doktoriõppe 190 inimest. See on väärikas hulk. Samas ei seisa doktoriõpe kuidagi eraldi ülejäänud kõrgharidusest. Massiülikoole on kritiseerinud mitmed õppejõud ja tunnustatud teadlased: liiga palju tudengeid viib õpetamise taseme alla, sest isegi professori ööpäev koosneb vaid 24 tunnist ning andekaid tuleb nagu nõelu heinakuhjast otsida.

Niisiis tõuseb ka doktorikraadi kohale paratamatult massikahtluse vari. Võiks küsida, kui palju on doktorikraadi saanute seas neid, kelle kraad on tõsise akadeemilise pingutuse ja viljaka teadustöö tagajärg ning kui palju on neid, kes on teinud paberi paberi pärast.

Teisalt, mis kellegi jaoks oluline on – riigi ja kõrghariduse maine seisukohalt oleks see muidugi suurepärane, kui kõik 190 doktorit oleksid teadustaeva säravad tähed. Paraku ei luba seda loota juba ainuüksi inimloomuse ekslikkus.

Ent inimese visadus mõnda probleemi sügavuti uurida annab tunnistust ka tema tõekspidamistest ja väärtushinnangutest, samuti – ning see kõrvalmõju on igal haridusastmel – muutub inimese maailmapilt aina laiemaks ja seoste leidmine järjest innovaatilisemaks. Kõike seda võiks kõrgelt hinnata. Oma mõju valdkonna kraaditaotlustele on ka ametiorganisatsioonidel – kui see peab doktorikraadi kvaliteedimärgiks, siis ongi tegevusalal kraadipüüded hinnatud.

Tarku inimesi ei saa kunagi kusagil liiga palju olla ja rõhutada tuleb siinkohal just inimest. Kraad ise ei konkureeri tööturul, seda teeb ikkagi inimene. Nii panebki lõpuks tegelikkus paika, millise ülikooli doktorikraad mida tähendab. Seepärast tuleb ka loota, et neid, kes kraadi tõsisest huvist taotlevad, tuleb aina enam juurde – just sellised inimesed suudavad mõjutada tööturu kujunemist «tarku» töökohti pakkuvaks. Ning kindlasti on sellisel tööturul võimetekohane töökoht ka neile, kes on kraadi vaid paberi pärast taotlenud.