Priit Jõe: hea haridus sünnib koos tegutsedes

Kurtna kooli direktor Priit Jõe Foto: Erakogu

Olen olnud õpetamisega seotud enam kui neli aastat ning tean, et muutuste läbiviimiseks hariduselus ei piisa ainult koolivõrgu reformimisest, koolikeskkonna kaasajastamisest ja paljuräägitud õpetajate palgatõusust. Eelpoolnimetatud on olulised eeldused, ent kindlasti ei ole vähem tähtsam kogukonna kaasarääkimine, kes õpetaja kõrval aitaks väga õiged põhimõtted Haridusministeeriumi koostatud õppekavast õpilasteni viia. Üheks sellise tugivõrgustiku osaks on külalisõpetajad. Inimesed, kes toovad õpilastele, õpetajatele ja koolidele oma kogemuste-teadmistega uut hingamist, uusi seoseid õpikutarkuste ja elu vahel.

Praegu näeme sageli, et ainus, kes vastutab õpilasele hea hariduse andmise eest, on õpetaja. Kuid haridus on ühisloome – mitte ainult õpilase, õpetaja ja koolijuhi, vaid kõikide huviliste ühiskonnaliikmete panus, et kasvatada kaasaegses muutuvas  maailmas hästi hakkama saavaid noori inimesi - tulevikupõlvkonda. Jah, õpetaja jääb vastutama ka edaspidi – see käib ametiga kaasas - ent tunduvalt mitmekesisema, elulisema ja põnevama tulemuseni eeskätt õpilaste jaoks jõuaksime, kui kooli leiaksid tee tagasi kõik oma valdkonna tugevad tegijad, kes rikastaksid raamatutarkusi oma eluliste kogemustega või ka oma karismaatilise isikuga. Ühelgi õpilasel ei saa olla liiga palju kokkupuudet põnevate, innustavate inimeste ja eluliste teemadega, mis võiksid olla osa koolipäevast.

Kui avatud on selleks aga iga konkreetne kool, määrab suuresti ära kooli juhtkond. Kui kooli juhtkond on avatud uutele ideedele ja nendele ettevõtmistele, mis päädivad õpilaste õppetaseme või rahulolu tõusuga, siis on ka kool 100 protsenti avatud. Omast kogemusest tean, et tasub kaasa minna toredate ettevõtmistega ja külaliste tunniettepanekutega, kui need panevad õpilastel silma särama, motiveerivad õpetajaid, kaasavad kooliellu lapsevanemaid ja vilistlasi ning tõstavad kokkuvõttes kakooli mainet ja kooliga rahulolu. Usun, et enamus õpetajaist on seda meelt, et kool peab olema koht, kuhu õpilased tahavad minna. Ja seda eesmärki saab õppeasutus täita vaid avatuna.

Üheks laiemale avalikkusele ehk nähtavaimaks kooli avatuse ilminguks on “Tagasi kooli” algatus, mis on kujunenud omamoodi sillaks koolide ja ühiskonna vahel. See on toonud koolidesse tuhandeid külalisesinejaid ehk külalisõpetajaid tunde läbi viima ja aidanud õpetajatel kasvatada oma tugivõrgustikku. Loodan, et edaspidi muutub külaliste kooli tulek ühest kampaanianädalast aastaringseks ning õppetegevuse loomulikuks osaks.

Korraldades oma koolis “Tagasi kooli” külalistunde, olen märganud, kuidas külalisõpetajate kaasamine aitab sõna otsese mõttes propageerida õppimist ja haridust õpilaste seas. Mida rohkem on õpikutarkused integreeritud igapäevaellu, seda huvitavamaks ja elusamaks need õpilaste jaoks muutuvad. Ja on suur rõõm avastada, kui mõni õpilane leiab peale külalistundi, et on leidnud oma unistuste eriala või et füüsikateadmisedki on eluliselt vajalikud.

Muidugi tekib siinkohal ehk mõnel potentsiaalsel huvilisel külalisõpetajal küsimus, et no mida on minul, aastaid koolist eemalolnul, rääkida tänasele kuuendikule või gümnasistile – ma ju ei mäleta enam, mida koolis õppisin. See polegi tähtis. Olulisem on külalisõpetajate tundide puhul hoopis seoste loomine igapäevaeluga ja oma kogemuste jagamine. Oma tunniteema leidmiseks tasub mõelda hobidele, elamustele, elu õppetundidele, erialal marjaks kulunud koolitarkustele või igapäevaelu oskustele, millel seos kunagi koolis õpituga. Ka pedagoogiline ettevalmistatus pole külalisesinejate puhul oluline. Külalisena tunni läbiviimist kaaludes on oluline teadmine, et õpilased reeglina uusi klassi ees seisjaid tõsisemalt proovile ei pane - uudishimuga antakse neile autoriteet esimeseks 45 minutiks. Kõige olulisem on aga enda jaoks läbi mõelda teema: millest tahan rääkida, miks peaks see õpilastele huvitav ja vajalik olema ning kuidas oma sõnumit edasi anda, et see ka kohale jõuab.

Näiteks võiks külalisõpetaja oma kogemustele tuginedes selgitada motivatsioonipõuas vaevlevale põhikooli õpilasele, miks on vaja osata vene keelt või vigadeta emakeeles kirjutada või teada korrutustabelit peast. Või mis on olnud see äratundmine sinu elus, mille eest oled oma õpetajale veel tänagi tänulik? Tule ja jaga oma kogemusi sellest tänastele õpilastele  - saad seeläbi tänada oma kunagist õpetajat ja lohutada praeguseid õpilasi, et ka kohati raske või muul viisil vastumeelne koolitöö tasub end elus kuhjaga ära. Mina ise saan öelda aitäh oma gümnaasiumiõpetajale õigekirjareeglite pähetuupimise eest, sest saan häbi tundmata oma ametikirjadele oma nime alla kirjutada.

Eespool loetletud teemadel suudab tõenäoliselt iga inimene kaasa rääkida. Ent kuidas on räägitav seotud õppekavaga ehk kas huvitavast külalisest on abi ka õppetöös ja õpitulemustele? Siin on peamine roll õpetajal, kes peab oskama näha oma ainet laiemalt ning leidma seosed ja mõtestama tunni. Loominguline õpetaja leiab alati viisi, kuidas külalisõpetaja pakutavat teemat ainetundidesse tuua ja ammutada sellest maksimum. Samas on õpetaja ka kvaliteedikontroll, et kooli ei satuks tunniandjaid külalistunni andmise enda pärast, vaid selle pärast, et täiendada õpilaste õppimist, luua teadmust, täiendada oskusi.

Kuid tunni andmine klassi ees pole ainus moodus lüüa kaasa koolielus. Kurtna koolis on algatatud projekt ”Klassi sõbrad”. Need on oma valdkonna tippspetsialistid, kes viivad koos klassiga kooliaasta jooksul läbi mõne põneva ühistegevuse. Selle tiitliga ei kaasne sugugi pidev rakkes olemine viisil, mis välistaks töö- ja isikliku elu.  Mõnest sisukast koosveedetud hetkest saavad õpilased elamuse, mis kestab. Kuuldavasti hakkab ka ”Tagasi kooli” algatus koondama infot seesuguste initsiatiivide kohta, et head näited levima pääseksid.

Teiseks põnevaks ühistegevuse vormiks on meie koolis külalisesinejate kutsumine. Need on tervele kogukonnale suunatud üritused, kuhu kutsume tuntud inimesi esinema mõnel põneval teemal. Kord vestlesime näiteks Rein Maraniga kotkastest. Sellega püüab ka meie väike kool anda oma panuse valla aktiivsesse seltsiellu.

Kuid mis kasu on nö inimesele tänavalt tagasi kooli minekust? Pealegi veel vabatahtlikult. Kindlasti paneb see oma tegevustele ja elule teise pilguga vaatama. Lisaks ka õpetajate tegevusele. Alahinnata ei tasu mõningast eneseületamistki ning sellest tulenevat motivatsioonilainet ja võimalust õppida õpetamise käigus midagi uut. Lisaks annab see tegu võimaluse panustada Eesti hariduse paremaks tegemisse, mitte enam ainult nõudmiste esitamisse ja kritiseerimisse, kui halvasti kõik on. Õpilaste juurde minek on iga inimese missiooni küsimus. Heategu, mille kandepinnaks on laste parem mitmekülgsem haridus ehk Eesti tulevik.

Kui hoolid sellest ja oled valmis õpilastega oma kogemusi jagama, registreeri end www.tagasikooli.ee aadressil. Kool on avatud julgetele ja tegusatele inimestele ning nende elutarkusele. Kohtume veebruari lõpus toimuval “Tagasi kooli” nädalal ja pärast seda juba läbi kooliaasta.