Anna-Liisa Blaubrük: õpetaja, kas te olete lesbi?

Foto: Lennart Rikk

Tartu Kivilinna gümnaasiumi õpiedukeskuse juhataja Anna-Liisa Blaubrük toob Õpetajate Lehes Tõstamaa õpetajakiusamise teema jätkuna viis värvikat näidet õpilastega tekkinud probleemidest ja sellest, kuidas ta neid edukalt lahendas.

Kuidas lahendada olukordi, kus õpilased kipuvad üle piiri minema? Toon selle kohta mõned näited oma praktikast. Olen töötanud kaks aastat tasandusklassi juhtaja ja aineõpetajana, praegu olen seitsmenda klassi juhataja ning inimeseõpetuse õpetaja. Koolis olen töötanud üheksa aastat. Näited aga on sellised.

• 9. klassi tasandusklass, keskmine vanus 16 aastat, õpilasi klassis 18 (üle lubatud normi). Kuulen tunni ajal läbi seina suurt kolinat ja karjumist. Tormates klassi, leian eest ringis seisvad õpilased ja kaks noormeest: väiksem selili maas, suurem ja vanem teda kägistamas. Õpetaja seisab tahvli ees ja ütleb rahulikult: «Poisid, ärge tehke!»

Hüppan vahele ja püüan saada tugevama noormehega silmsidet. Kuigi see õnnestub, tundub raevunud ja minust kaks korda suurem noormees sedavõrd hirmuäratav, et aeg venib. Samal ajal kui püüan tema pilku, kordan mitu korda surutult rahuliku ja madala häälega hästi konkreetselt: «Lõpeta!» Nii noormehe haare lõdveneb, viin «alumise poisi» klassist välja, et seal temaga olukorda põhjalikumalt selgitada. Juhtunut on vaja analüüsida, et tüli edasi ei hõõguks. Oma õpetajatöö alguses arvasin, et piisab olukorra rahustamisest kohapeal.

• 7. klassi neiu, tavaklass. Neiul on emotsionaalsed ja käitumishäired. Kui ta näeb, et tulen tema klassi tema õpetajat asendama ja võtit keeran, püüab ta ust käe ja jalaga kinni hoida. Ise naerab, aga temas on näha ka ebakindlust. Ütlen: «Anetikene, lõpeta!» Pigem sooja, hooliva, kuid konkreetse häälega. Tüdruk hakkab naerma ja laseb ukse lahti. Lisan pooleldi naljatava häälega: «Ära tee nii, me läheme ju siis tülli!» Tund möödub rahulikult ja töökalt. Tunni lõppedes kirjutan e-kooli tüdruku emale kiituse juhtunut lähemalt kirjeldamata.

• Klassijuhataja tund, 7. klass. Õpilased jutustavad, hõiguvad, tundi ei saa alustada. Mitu korda püsti tõusmisest ja rahunemisest ning uuesti alustamisest hoolimata algab istudes kohe ka jutuvada. Jään vaikides klassi ees seisma ja vaatan aknast välja. Umbes minuti möödudes saabub vaikus ja kõik vaatavad mind. Ütlen, et see teeb mulle väga haiget, kui nemad, minu õpilased, minuga nii käituvad. Selgitan, kuidas mul ei ole muid vahendeid, kui nende käest vaikust oodata või siis juhtkonnale rääkida. Aga kui ma räägin juhtkonnale, näitab see, et ma ei tule nendega toime. Küsin, kas nemad ka nii tunnevad. Enamik väidab, et see ei ole ju minu süü, kui nemad ei kuula. Selgitan veel kord, et on küll. Selliseid asju lastele rääkides mõtlen, et nad on minu enda lapsed või vähemalt mulle väga lähedased. Hääl on soe, vaikne ja rahulik. Sel hetkel on nad mõtetega minuga ja kuulavad.

• 9. klassi ühiskonnaõpetus, tavaklass. Kõik teevad tööd, aga üks noormees küsib üle klassi: «Õpetaja, kas te olete lesbi, et abielus ei ole?» Vastan kohe ja väga rahuliku häälega, et praegu räägime ühiskonnaõpetusest ja karistussüsteemist. Minu eraelust ei räägi. Ta provotseerib veel paar korda sarnaste repliikidega. Iga kord ütlen rõhutatult rahulikult, kuid rangelt, et me ei aruta seda teemat praegu. Repliigid lõpevad. Järgmises tunnis paneb ta mind proovile muude teemadega, kuid veerandi lõpuks üha vähem. Püüan enda jaoks selgeks mõelda, mis on sellise käitumise eesmärk. Vahel on tulnud provotseerivate repliikide esitajatega pärast tundi vestelda ja selgitada, et sellised kommentaarid võivad teha haiget, rääkimata sellest, et need on ebasobivad. Antud juhul ei saanud seda teha, kuna noormehele arvatavasti meeldiski natuke haiget teha.

• 7. klassi poiss näitab tunni ajal näpuga tütarlapse peale ja kommenteerib lõbustatult midagi, mida ma ei kuule. Teised naeravad. Vaatan poisile pikalt silma ja ütlen: „Lõpeta!” Ta hakkab naerma. Ütlen, et lähen ja kallistan teda, kui ta kohe ei lõpeta. Kuna mul on selle poisiga usalduslik suhe, siis see repliik mõjub.

Kokkuvõtteks. Kui õpilased rikuvad klassis korda, karjuvad, ei tööta kaasa, siis minu ABC on: pilkkontakt, rahulik hääl, soojus. Kui kõrgendatud hääl, siis madal ja konkreetne. Ja vahel ka füüsiline kontakt (pai, kallistus, puudutus käsivarrest). Ja iga tund raskete lastega on uus, eelmist meelde ei tuleta.