Liisa Pakosta: Tallinna koolivõrku saaks edendada praegusest paremini

Liisa Pakosta. Foto: Toomas Huik

Poliitik Liisa Pakosta (IRL) arutleb Õpetajate Lehes, kuidas Tallinna koolivõrku paremini ümber korraldada võiks, sest praegune korrastamiskava ei muuda tema hinnangul midagi.

Tallinna linnavolikogu võttis läinud nädalal vastu koolivõrgu korrastamise kava aastateks 2013-2021, mis ei muuda linna koolivõrgus mitte midagi.

Võrgukava vajaduse tingis Tallinna eesootav õpilaste arvu vähemalt 40 protsendi suurune kasv. Teine suur probleem on, et see kasv on ebaühtlane: Pirital, Veskimöldres, Kakumäel, Kalamajas ja kesklinnas on olukord hoopis teine kui Lasnamäel, kus on rekordarv tühje klassiruume. Tallinna vabad klassitoad ei asu enam lihtsalt enamjaolt seal, kus lapsed elavad.

Nii asutigi 2011. aasta sügisel kavandama linnale koolivõrku, mis «vastaks elanike vajadustele ja ootustele» ja «toetuks väljatöötatud kriteeriumidele». Paraku jätab vastuvõetud kava «eelarvelistele vahenditele» viidates selle põhiülesande täitmata. «Meil pole kavas haridusele raha kulutada,» ütleb pealinn, «seega paneme lapsed sinna, kus on tühjad klassid, ja kui see ka ei aita, oleme ehk sunnitud siiski rohkem pingutama…»

Lapsed pole talvekartulid

Elanike vajadustele vastava koolivõrgu modelleerimise asemel loeb arengukava kokku linna tühjad klassiruumid ja sedastab, et nendest ja õhtupoolsest vahetusest peaaegu piisab 40 protsendi võrra kasvava lastehulga vastuvõtuks.

Hoolimata väga hästi ettevalmistatud arvulisest analüüsist sündimuse kasvust, elanike ümberpaiknemisest ja õpirändest naabervaldadest ning linna enda sees, käsitatakse lapsi ikkagi nagu talvekartuleid, keda saab vajadusel vabadesse salvedesse hoiustada. 241 olemasolevat tühja klassiruumi ei ole ju kogu lahendus. Küsimus on selles, miks on osas koolides klassid tühjad, aga teistes koolides samal ajal lapsi üle normi ja miks käiakse juba praegu koolis õhtupoolses vahetuses.

Pikk koolitee väsitab

Põhiseaduse §37 ütleb selgelt, et lapse hariduse valikul on otsustav sõna tema vanematel. Paraku on Tallinnas juba praegu mitmel pool koolikohti puudu ja laps tuleb saata kuhugi kodust kaugele kooli, mis pole perele parim valik.

Tõsi, ka Helsingis ei käi ligi kolmandik lastest kodule kõige lähemas põhikoolis, vaid on valinud mõne teise kooli, kuid Eestis on sageli tegemist hädavalikuga, kus lapsevanem peab igal hommikul oma last isegi kümne kilomeetri kaugusele kooli sõidutama, ja seda muidugi läbi liiklusummikute.

Arengukava enda andmetelgi rändab juba praegu 8000 last iga päev ebamõistlikult pika maa. Ebaratsionaalselt korraldatud koolivõrk aga väsitab meie niigi väsinud lapsi.

Mida teeb naaberomavalitsus?

Ilmselt tuleks Tallinna koolivõrgu arengukavu arutada koos ümbruskonna valdadega. Praegu ehitavad naabrid hoogsalt uusi elamuid, mõtlemata sellele, kus hakkavad nende lapsed lasteaias ja koolis käima. Üle 3000 lapse sõidab igal hommikul ja õhtul naaberomavalitsuse kooli.

Paraku on ka Tallinn ise uusi elamuid ehitades mõelnud eelkõige autode parkimiskohtadele, mitte aga laste haridusteele. Pole abi tasuta ühistranspordistki, sest liinid viivad enamasti kesklinna poole, mitte aga «kõrvalsuunas» asuva koolimaja juurde

Kuhu kadus kvaliteet?

Tallinn vajab uue kvaliteediga koolimaju, kus on moodsad õppelaborid, töökojad, spordisaalid, võimalused erivajadustega laste integreerimiseks, koostööks kutse- ning ülikoolidega jne. Võtmesõna «kvaliteet» leiame arengukavast aga vaid ühest kõrvale jäetud variandist, õpilaskodu ei mainita kordagi.

Kvaliteedi küsimus on ka pikad järjekorrad erivajadustega laste klasside, tugiteenuseid ja süvaõpet pakkuvate koolide uste taga. Kui Tallinnale meeldib rahvaküsitlusi teha, siis miks ei küsitud perekondadelt, missugust koolivõrku nad vajavad? Tuleb küll tunnustada abilinnapea Mihhail Kõlvartit, et ta kaasas koolide hoolekogusid arengukava valmimisse ning võttis nende arvamust ka kuulda, ent see puudutas vaid mikroosa lapsevanematest ja arutlusteemadest ning näiteks tänaste koolieelikute pered jäid täiesti kõrvale.

Keel – eraldav või ühendav?

Juba aastaid soovivad pealinnas ja selle ümbruses vene keelt emakeelena rääkivad pered panna oma lapse eestikeelsesse lasteaeda või põhikooli. Uuringud näitavad selgelt, et eesti keele hea valdamine hõlbustab vene noorte pääsu tööturule ja sellega pered targu arvestavadki.

Siin on üks selgitus, miks on vene koolides nii palju tühje klassiruume. Lisaks sünnib vene emakeelega peredesse lapsi vähem kui eestikeelsetesse (2010. aastal 25 protsenti kogusündidest). Samal ajal jätab koolivõrgu arengukava vene õppekeelega koolide osatähtsuse vägisi endise 40 protsendi juurde. Otsus, mis ei arvesta üldse reaalsusega.

Keeleküsimusega tuleb innukalt tegelda küll, kuid planeerides rohkem eri keelte õppimisvõimalusi. Hiina keele süvaõppega põhikool on Tallinnas näiteks täiesti puudu.

Rahast ka

Hariduse mitteväärtustamist näitab selles arengukavas pikk tühjade lahtrite rida investeeringute tabelis. Piinlik lugeda! Needki vähesedki investeeringud on kavandatud eeskätt riigi-, mitte linna eelarvest.

Samas vajab 30 kooli kapitaalremonti, 20 koolis on vajalikust väiksemad klassiruumid. Hiljemalt 2015/2016. õppeaastaks on Lasnamäel ja mujal asuvad sadakond tühja klassiruumi teiste linnaosade lapsi täis ning põhikooliastmes läheb õhtusesse vahetusse üle 9700 õpilase. Investeeringute puudumist ei saa kuidagi vabandada eelarve puudumisega, sest eelarvet planeerib linn ise.

Enne Teist maailmasõda jõudis Eesti vabariik kahekümne aastaga ehitada või täielikult renoveerida üle 400 koolimaja üle Eesti. Nüüd kulub Pätsi vabaõhukooli renoveerimiseks rohkem aega, kui kulus selle ehitamiseks, ja erivajadustega lapsed õpivad ühiselamu ajutistel pindadel.

Milline peab arengukava olema?

2001. aastal Tallinna koolide arengukava tehes – olin siis Tallinna abilinnapea – oli meie peamine kriteerium õppe kvaliteet, lastele paremate arenguvõimaluste pakkumine. Raha oli siis mitu korda vähem, ent kellelgi ei tulnud pähegi, et haridus tuleks «rahapuudusel» investeeringuteta jätta − eelarveid suurendati märkimisväärselt.

Tänapäeval saaks teha veel lapsekesksema ja inimlikuma arengukava, sest majad pole eesmärk omaette, vaid ikka laste jaoks. Arvesse tuleb võtta kooli kaugust kodust, koolitee turvalisust, eri õppesuundi ja valikuid, ette tuleb näha ruumid abiõpetajatele, sotsiaaltöötajatele, hambaravikabinetid, läbi mõelda tervisliku toitlustamise korraldamine jms. Arengu(!)kava ei saa olla õpilaste mehaaniline jaotuskava, vaid sisuliste võimaluste pakkumine, mida Tallinna-suurune linn võimaldada saab.

Paratamatult peaks taoline programm valmima koostöös naaberomavalitsuste, linnaplaneerijate, transpordikorraldajate ning sotsiaal- ja tervishoiutöötajatega. Vastavalt lastekaitseseadusele ja näiteks Põhjamaade praktikale tuleb sugugi mitte viimases järjekorras küsida ka laste endi arvamust.

Kolm arengustsenaariumi

Konsultatsioonifirma Cumulus Consulting OÜ pakkus Tallinna koolivõrgu arenguks välja kolm stsenaariumi.

• Radikaalne

13 gümnaasiumi muudetakse 5-7 paralleeliga puhtaks gümnaasiumiks, ülejäänud muutuvad põhikooliks.

Alles jääb kaks 12-klassilist kooli.

• Liberaalne

Sarnane radikaalse variandiga, kuid lubatakse erandeid.

Alles jääb viis 12-klassilist kooli.

• Äraootav

Põhikooliks muutuvad ainult need 12-klassilised koolid, kus gümnaasiumiosa jaoks ei jätku õpilasi. Igas linnaosas jääb alles üks 12 klassiline kool. Rajatakse kaks puhast gümnaasiumi.

Tallinn valis kolmanda ehk äraootava stsenaariumi, mille poolt hääletas 37 ja vastu 21 volikogu saadikut.