Mida me riigieksamist tegelikult ootame?

Ain Tõnisson Foto: Pm

Riigieksamite valiku vähendamise eesmärk oli vabastada paljud ained punktidele õppimise koormast ning õpilased kohustusest kooli lõpetamise nimel eksameid vorpida, kirjutab Haridus- ja Teadusministeeriumi välishindamise osakonna juhataja Ain Tõnisson Õpetajate Lehes.

Riigieksamite sooritamiseks vajaliku lävendi üle arutlemiseks tuleb meenutada, milleks riigieksamid on loodud. Mõttevahetuse muudab häguseks see, et tihti ei räägi me samadest riigieksamitest. Seda ilmestab hästi tõik, et pahatihti arvatakse, et riigieksami 100-punktine skaala on aine omandamise protsent.

Skaala on meie otsustada: eksam võib olla koostatud nii, et üks punkt tähendab juba kogu ainekava omandamist, aga ka nii, et sada punkti saab probleemideta ka kolmeline. Ka praegu ei tähenda 20 punkti saamine riigieksamil, et oled omandanud 20 protsenti ainest. Sama kehtib nii ühe kui ka viiekümne punkti kohta.

Riigieksamid nägid ilmavalgust viis aastat pärast taasiseseisvumist, 1996. aastal. Nende esimene ja peamine eesmärk oli vaadelda, mil määral on noored saavutanud õppekavas määratletud õpitulemused. Samuti andis see võrdlusbaasi, mis lubas õpilastel saada objektiivse pildi oma teadmistest ja andis koolile parema võimaluse hinnata enda tööd. Uus eksam andis lapsevanematele ja kooliomanikele esimest korda n-ö foto endast teiste taustal – võrreldava ülevaate õppimise ja õpetamise tulemuslikkusest.

Lisaks vähendas see nende abiturientide koormust, kes soovisid minna ülikooli. Riigi- ja kõrgkoolide sisseastumiseksamite ühitamine säästis nii noorte kui ka ülikoolide aega ja energiat ning kaotas vahe nende nõuete vahel, mis seati gümnaasiumi lõpus ja ülikooli sisseastumisel. Riigieksamite toel saavutati üks taasiseseisvumisjärgne ülioluline eesmärk, milleks oli gümnaasiumi lõputunnistuse tunnustamine teistes Euroopa maades.

Kuni aastani 2001 oligi eksamil konkreetne info kogumise ehk «hetkeolukorra pildistamise» funktsioon. Aluseeldus oli, et eksam pole haridus, vaid kõik selleni jõudnud õpilased on saanud hariduse ning nüüd vajame objektiivsemat pilti. Põhimõtteline muudatus toimus 2001. aastal, viis aastat pärast riigieksamite rakendamist.

Osa õpetajaid muretses, et ühepunktise soorituslävendi tõttu läheb osa õpilasi eksamile n-ö mütsiga lööma, mis näitab neid halvas valguses. Tagasivaates näitab statistika üsna selgelt, et kartus oli pigem alusetu – ühe või lausa mitte ühegi punkti saajate hulk jäi alla ühe protsendi. Ja ka mütsiga löömine näitas midagi – kui mitte konkreetse kooli antava hariduse, siis kasvatuse, kultuuri ja mentaliteedi kohta. Siiski loodi peamiselt õpetajate survel 20-punktine lävend, mis kehtib praeguseni. Mingeid uuringuid tollal selle rakendamise taga ei olnud.

Praegu kõneaineks tõusnud 50-punktise lävendi üle arutati tuliselt viis aastat tagasi, seadusesse jõudis see kolme aasta eest, kui põhikooli- ja gümnaasiumiseadus oli viimati riigikogus. Tookord olid muudatuse peamised toetajad õpilased ja eestvedajaks kultuurikomisjon. Peamine põhjendus oli, et ka igapäevane rahuldav hinne nõuab 50% oskamist. Sarnaselt 20 punkti rakendamisega ei põhinenud otsus uuringutel.

Kuna praegu on põhikooli- ja gümnaasiumiseadus taas seadusandja kätes, siis ongi õige aeg mõelda läbi, mis on riigieksamid ning milleks me neid teeme. Riigile on oluline koolideülese võrdlemise võimalus – kuidas ja millisel määral on õpilased õppekava omandanud, kus on kitsaskohad. Teisalt teame praeguseks vast kõik, et aine omandamist mõõtnud joonlaual oli mitu «ootamatut» kõrvalmõju.

Mõõdetava asemel hakkas domineerima mõõdiku õppimine – aine omandamise asemel veedeti viimane klass tihti hoopis eksamiülesandeid taas ja taas lahendades. Soorituslävendi tõstmine muutis selle probleemi veel akuutsemaks. Samuti on paksu verd tekitanud iga-aastane koolide keskmiste punktide avaldamine, mis ei näita tihti midagi muud peale selle, kuidas konkreetsed lapsed konkreetsel aastal oma eksami tegid. Süvaanalüüsi ajakirjandusest oodata ei maksa.

Kui laps on läbinud kogu gümnaasiumi rahuldavate või heade hinnetega, on tema oma töö ju teinud. Algne riigieksam kehtiski ainult koos lõputunnistusega (mitte ei olnud lõputunnistuse saamise eeldus) ning eksami peamine eesmärk oli analüütiline. Lisaboonus oli, et punkte sai kasutada kõrgkooli sisseastumisel. Nüüd aga on mõõdik muutunud karistusmehhanismiks.

Küsimus on, keda siis karistatakse. Kui noor on oma nn valge tunnistuse kätte saanud, siis on ta kooli ja õpetajate hinnangul keskhariduse omandanud ning valmis ellu astuma. Miks peab riiklik standardiseeritud test seda takistama? Kui ühes gümnaasiumis on eksamitulemused süstemaatiliselt poole võrra madalamad kui teises, peaks endale otsa vaatama hoopis kool, mitte ei tule karistada õpilast.

Hariduse annavad ja õpilast suudavad inimesena hinnata vaid kool ja õpetajad, kes temaga kolm või enam aastat ühte rada on sammunud. Riigieksam peaks olema eelkõige peegel. Eksam pole absoluutne tõde – nagu ka fotol, puudub temas sügavus –, kuid samas ei luba see ka endale valetada: endale õpilaste, vanemate, koolide, koolipidajate ja lõpuks ka riigina.

Kui midagi on pildilt puudu, siis seda seal pole, kui tulemused on mingis aspektis süstemaatiliselt oodatust madalamad, siis on nii. Kuid see oleks alles esimene samm tõe mõistmisel, ja mis kõige tähtsam – ravimi leidmisel. Just siin on lävenditega mängimine hakanud peegelkaamerast tegema kõverpeegel-kaamerat – eredaim näide oleks kahe raskusastmega ja 50-punktise lävendiga matemaatikaeksam, mis muudaks keeruliseks nii ülikoolide, matemaatikaõpetajate kui ka riigi elu.

Üsna selgelt tähendaks viiekümne punkti rakendamine eksamite märkimisväärset lihtsustamist. Kahekümne punkti juurde jäämist saab põhjendada kas või sellega, et oleme 12 aastat, terve keskharidustsükli jooksul sellega juba harjunud. Kolmas võimalus on võtta korraks hoog maha ja vaadata tõtt riigieksamite lätetega – mida me neist siis ikkagi tahame. Rohkem või vähem neutraalsest mõõdikust valikmehhanismi tegemine on muutnud joonlaua tähtsamaks tegelikest õpieesmärkidest ning oskustest-teadmistest. Kas seda tahtsimegi?

Kas selle sooritamise peamine eesmärk peaks olema lihtsustada kõrgkooli astumist? Siis kerkib küsimus, miks üldse peaksid eksami tegema noored, kes ei soovi ülikooli minna.

Sugugi mitte kõige vähem tähtsana peame teadvustama küsimuse, mida ja kuidas me riigieksamitega mõõdame. Me vaatame praegu vaid tulemusi, mis ei näita tegelikku lisandväärtust, mida üks või teine gümnaasium – kes ei pruugi olla kurikuulsate pingeridade esikümnes – oma lastele on andnud. Üsna tõenäoline on, et mõni «arvuliselt» keskpärane gümnaasium on suutnud arendada oma noori tunduvalt rohkem kui kõigile teada-tuntud koolid. Et kooli ja õpetajate tegelikku tööd selle kolme aasta sees hinnata, peame suutma arvesse võtta mitmeid muid olulisi näitajaid.

Koolis ei õpita eksamiks, vaid eluks. Riigieksamite valiku vähendamine lähtuski eesmärgist vabastada paljud ained punktidele õppimise koormast, võimaldada õpetajatel rakendada oma teadmisi ja loovust.

Seega pole küsimus selles, kas üks, kaks- või viiskümmend punkti, kas raskem või kergem eksam. Teadvustame, mis on tegelikult tehtud ja plaanitud otsuste mõju, ning otsustame, mida me eksamilt tahame.