Praxise hariduspoliitika analüütik Eve Mägi ja hariduspoliitika programmi direktor Laura Kirss analüüsivad, miks tudengid tööl käivad ja kuivõrd see mõjutab nende tulemusi ülikoolis.
Eve Mägi ja Laura Kirss: töötamine on noorte elustiili lahutamatu osa
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tõsi on see, et erinevad uuringud ei kinnita või näitavad marginaalset mõju üliõpilaste töölkäimise ja õpitulemuste puhul, aga me ei tea täpselt, miks see nii on. Võime oletada seost võimekusega. Samas võib-olla ka nii, et need üliõpilased, keda töötamine mõjutab, on kõrgharidusõpingutest juba välja langenud ja neid me üliõpilaste seas läbi viidud uuringutega lihtsalt ei taba.
Kolmanda oletusena võib välja tuua, et seni pole Eestis üliõpilastele vajaduspõhiseid õppetoetusi olnud ning kõrgkoolid justkui vaikimisi arvestavad oma nõudmiste esitamisel üliõpilaste töötamisega. See tähendab, et kõrgkoolid on kohati oma nõudmistes üliõpilastele järeleandmisi teinud ja töötavad üliõpilased on hakkama saanud – siit tekib otsene küsimus meie kõrghariduse kvaliteedi kohta.
Tuleb rõhutada, et töötavaid üliõpilasi ei saa käsitleda homogeense rühmana. Silmas peaks pidama ka seda, et töötamise põhjused tulevad paremini esile, kui vaadata nende seost üliõpilaste ajakasutuse ja sissetulekutega. Töötamisest on kujunenud noorte elustiili lahutamatu osa; noorte töötamise osakaal Euroopas näitab tõusutrendi. Töötamise taunimise asemel tuleks suunata jõupingutused sellele, kuidas töötamise kogemus noore jaoks võimalikult arendav oleks. Tänapäevane ja kaasav hariduse käsitlus ei piirdu ju ainult õppetööga, vaid hõlmab kogemuste integreerimist ka väljaspool formaalset õppetööd (nt töötamine, ühiskondlik ja vabatahtlik tegevus, hobid jms).
Eesti üliõpilaste eluolu uuringu (2010) andmetel käib regulaarselt või aeg-ajalt tööl iga teine Eesti üliõpilane. Teistest sagedamini töötavad ennekõike 30-aastased ning vanemad (84 protsenti töötab igapäevaselt) ja oma õpingute eest ise maksvad tudengid (74 protsenti tööga hõivatud). Kõige nooremate, kuni 24-aastaste tudengite seas on tööhõive märksa madalam (41 protsenti). Riigieelarvelisel õppekohal õppivatest 24-aastastest ja noorematest tudengitest töötab regulaarselt kõigest 13 protsenti.
Praxise üliõpilaste töötamise fenomeni uuring (2011) näitas, et üliõpilased töötavad mitmesugustel põhjustel (enamasti põhjuste kombinatsioon), milles on roll ka majanduslikel kaalutlustel. Viimased ei tähenda tingimata otseselt toimetulekut, vaid seostuvad pigem sooviga omandada varakult iseseisvus ja teatud tasemele vastav elustandard.
Lisaks motiveerib üliõpilasi õpingute kõrvalt töötama ka isiklik areng, väiksemana tajutud töötuks jäämise oht ja loodetav tööturul konkureerimise edukus tulevikus. Töökogemuse olulisust tööle kandideerija CV-s ei eita ka tööandjad.
Üliõpilaste töötamist soosivad üliõpilaste poolt tajutuna nende arenguvajadustele mittevastav hariduse kvaliteet (sh vanaaegsed õppemeetodid) ja töötamist võimaldav õppekorraldus. Kuna tööturg ei väärtusta piisavalt kõrghariduse sisulisi näitajaid – üliõpilase poolt valitud õppeainete spetsiifikat, õpingute mahtu, õppetulemusi, siis on üliõpilase miinimumilähedane pingutus õppetöös üsna ratsionaalne käitumine.
Suure töökoormuse tõttu ei ole üllatav, et õppimine ei ole sageli üliõpilase põhitegevus. Eesti üliõpilaste eluolu uuringu (2010) andmetel veedab keskmine üliõpilane töö juures rohkem aega kui koolis. Kui auditoorsele õppetööle kulus üliõpilasel nädalas keskmiselt 16 tundi, siis tasustatud tööd tegi ta 18 tundi. Noored üliõpilased on siiski teistest rohkem õpingutele pühendunud, kulutades auditoorsele õppetööle keskmiselt 18 tundi nädalas.
Märkimisväärne on 30-aastaste ja vanemate tudengite pühendumine õpingutele ning koormus, millega nad peavad toime tulema, kulutades nädalas õppe- ja palgatööle kokku keskmiselt 61 tundi.
Üliõpilaste ajakasutuse ülevaatest on selgelt näha, et keskmise tudengi õppekoormus on väiksem, kui neilt eeldatakse. Samas on ka näha, et üliõpilastel ei jää töötamise tõttu nädalas palju aega muudeks tegevusteks, sh puhkuseks või üliõpilaseluks.
Intervjuudel põhineva uuringu kokkuvõttena võib öelda, et tervikuna on täistööajaga töötamisel õppeprotsessile suurem negatiivne mõju kui vastupidi: töötavate üliõpilaste eksamitulemused on kehvemad, nad ei omanda ajapuudusel huvipakkuvaid (vaba)aineid ning lõputöö kirjutamine kipub edasi lükkuma, samas kui töökohustusi täidetakse tööandja ootuste kohaselt. See annab alust väita, et üliõpilaste täistööajaga töötamine põhjustab kõrgharidussüsteemis pakutavate võimaluste ebaefektiivset kasutust. (Mägi, Kirss, Jaakson, Aidla, Reino, 2011. Üliõpilaste töötamise fenomen Eesti kõrghariduses)