Töötus

FOTO: Indrek Sammal

Noortel pole kogemusi ja nad ei saa tööd paljuski meie vigase haridussüsteemi tõttu, kirjutab «101 last Toompeale» projekti eestvedaja Gertha Teidla-Kunitsõn Postimehe arvamusportaalis.

Viimastel nädalatel on meediast korduvalt läbi jooksnud meie, Eesti noored. Nüüdseks on teada, et nende seas on palju töötuid. Samuti oleme aru saanud, et enamikul meist puudub töökogemus ning just see takistab tööturule sisenemist.

Aga kuidas juhtus, et me sellisesse olukorda sattusime? Ma usun, et põhjust võib otsida meie haridussüsteemist. Meie haridussüsteem võtab lapsed, tahub ja lihvib neid seni, kuni igasugune nurgelisus on kadunud, ning siis saadab nad ühiskonda laiali. Sest koolis ei tehta erandeid ning kõik saavad sama ainet ühtemoodi. Aastast aastasse. Nii et kõik, kes koolist tulevad, on kui ühe puuga löödud. Ja seda juba aastakümneid. Ikka ühtemoodi ja muutumatult. Sealjuures kahtlemata, kas see puu ehk pehkinud pole.

Me «toodame» noori, kel puudub võime asju siduda, mõelda loovalt ja kriitiliselt, olla paindlik ning vastuvõtlik. Küll aga võidakse ära lahendada matemaatikaülesanne või keemiline valem. Sest seda on raiutud neile. Selle pehkinud puuga.

Me ei anna noortele võimalust olla loov, leida lahendusi olukorras, kus ehk otsest vastust polegi. Me ei õpeta neid märkama üldist pilti, seda, kuidas iga asi on omavahel seotud. Kasvõi kaudselt, aga seotud.

Sest koolis ei õpetatud mulle, kuidas ühe projekti tulemusi siduda teise projekti protsessiga. Mulle ei õpetatud, kuidas leida lahendus olukorras, kus otsest lahendust pole. Mida ma aga oskan, on leida valemist tundmatu väärtus.

Ja töökogemusest. Palun öelge mulle, kuidas peaks näiteks gümnaasiumiealine olema võimeline tööl käima oma kaheksatunniste koolipäevade kõrvalt, millele lisanduvad veel kodutööd. Millele lisanduvad veel huviringid. Trennid. Seega võite töökogemust omandada suvel, paar kuud aastast.

Või näidake mulle õppejõudu, kes ütleb noorele, et käigu teine tööl, sest tema loengud polegi niivõrd tähtsad ning saab iseseisvalt õppida. Kogu bakalaureuseaja.

Samal ajal väärib rõhutamist asjaolu, et mis saab siis noorest, kes vaatamata oma tahtele ei pääse n-ö «löögile»? Saab see, et juba mõne aastaga saab noorest tõrjutu. Hinnanguliselt on neid juba 40 000. 40 000 noort, kes ei õpi, kes ei tööta. Kes lihtsalt on. Kusagil. Ja see kusagil olemine maksab Eesti majandusele 240 miljonit eurot aastas.

Tegelikult on ka noored mõistnud, et haridussüsteem vajab kriitilist pilku. 16. novembril kogunes riigikokku «101 last Toompeale». 101 noort üle Eesti, kes võtsid luubi alla riigieksamid, tasemetööd ja ülikooli sisseastumise korra. Et eksamid on otseselt seotud haridussüsteemiga, olles omandatud teadmiste mõõdupuu, julgen öelda, et tegelikult vaadati luubiga üle ka meie haridussüsteem.

Jäi kõlama vajadus komplekseksamite järele. See näitab, et noored ise on teadvustanud endale vajaduse aineid siduda, teadmisi erinevatelt aladelt kokku panna. Üheks terviklikuks pildiks. Sest puhta matemaatilise valemiga ei tee enam midagi. Peab oskama seda valemit kasutada hoopiski geograafia kontekstis ehk, arvestada, et üldine taust pärineb veel hoopiski kolmandast kohast.

Noor ei suuda neid seoseid ise luua ning samuti jääb haridussüsteem sellega hätta.
Enamjaolt keskendutakse koolis igas tunnis eraldi ainele. Muu jaoks pole kohta. Ja noor näebki vaeva vaid sellega, et saaks need eraldi ained kõik ikka ära tehtud. Peaasi, et läbi saaks. Oleks vaid nii, et koolis ei peaks rohkem käima.

Kogu selle taustal ununeb ära see, et mis edasi saab? Tavaliselt pole aega mõelda sellele, sest keskendutakse vaid asjadele, mis hetkel käsil, mis lõpetamist tahavad ning mis tegemist vajavad. Ka kool ei keskendu sellele, et mis sellest noorest edasi saab. Sest õppekavad on täis. Ja kõigele vaatamata on ka õpetajad inimesed. Ehk siis tehakse täpselt nii palju, et enda kaelast kõik asjad ära saada.

Ma mõistan, et meie haridussüsteem annab meile vajalikke teadmisi. Täiesti nõus. Et see võib-olla, nagu popp on öelda, pisut liiga faktipõhine on. Tõesti, liiga palju tuima pähe tuupimist. Siiski, me ei saa süüdistada noort selles, et kõik, mis talle senise elu jooksul on õpetatud, kaotab kehtivuse, kui siirdutakse ühiskonda.

Kuid mis paneb mind siiralt mõtlema, on asjaolu, kuidas saab meie haridussüsteem, mis on loodud industriaalühiskonnale, ikka veel loota, et noored, kes selle tee läbi käivad, on valmis meie tänapäevaseks ühiskonnaks? Kehtiv haridussüsteem ei täida enam ammu oma eesmärke, sest need on lihtsalt muutunud.

Ja sellest olenemata käib üks ühe puuga löömine… päevast päeva.