Evelin Ilves

FOTO: Arvo Meeks / Valgamaalane

Presidendiproua Evelin Ilves kirjeldab Õpetajate Lehes enda kogemusi Soomes Eesti koolis ning pakub muuhulgas välja idee, et meiegi lapsed võiksid käia Soome eeskujul kooliprogrammi osana natuke aega kohustuslikus korras tööl.

«Millal avatakse Soomes ükskord eesti kool?» küsis Helsingi Mardilaadal avaliku esinemise käigus minult üks sealmail töötav eestlanna nõudlikult. «Aga siin on ju?» imestasin mina vastu. «See pole mingi eesti kool, seal on ju soomlased ka! Millal selline tuleb, kus kõik on eesti keeles?»

Õhus lendles kriitilisi nooli ja mulle meenus sarnaseid olukordi Eesti hariduselu tuleviku aruteludest, kus keeled on mõistagi teised. «Eesti kool on siiski olemas, just külastasin seda,» lõpetasin teema ja tuletasin meelde, et tegemist on ikkagi Soome riigiga. Kas pole loomulik soov, et põhikooli lõpetavad lapsed oleksid võimelised jätkama soomekeelses gümnaasiumis või ametikoolis?

Hubane koolimaja

Kui varem õppisid eestlased Roihuvuori koolis, kus tõesti oli lõviosa õpilastest eestlased, on Soomes eestikeelset haridust antud juba paar aastat mitmes mõttes uut moodi. Esiteks on uhiuus kool – Latokartano – ise. Asudes Helsingi kiiresti arenevas äärelinnas, otse uute kortermajade keskel, meenutas nähtu esmapilgul igatpidi Viimsit.

Kool on projekteeritud Soome hariduse tugevusi ja väärtusi silmas pidades avatuks, avaraks, valgusküllaseks – kuid siiski ka väga isiklikuks. Kuigi üle Latokartano kooli läve astub igal hommikul peaaegu 700 õpilast (neist 181 eestlast), ei ole kusagil hiiglaslikku kõledat riidehoidu ega treppidel kiirustavat trügimist.

Kool on jagatud seitsmeks eraldi seisvaks alaks – nn aulaks, igaühel oma teema ja nimi (nt Metsä-aula, Viljapelto, Niitty, Yrttimaa) –, kus igaühel on oma välisuks, fuajee, kus on riidekapid, sohvad, olemisalad ja disainielementidena mõjuvad kraanikausid.
Sellest kodusena mõjuvast fuajeest avanevad uksed klassidesse, millel taas numbrite asemel nimed: Metsa-aula alal puude nimed, Yrttimaal aga kiikasime sisse näiteks Rosmariini ja Tüümiani nime kandvatesse klassiruumidesse. Need alad ja nimed on kavandanud juba arhitektid, et loodav keskkond oleks sisukam ja inimlikum. Kogu ruumikujundus on kantud vastava ala meeleoludest.

Kuna koolil on seitse välisust, jagub igale alale õpilasi saja ümber ning enamik koolipäevast toimubki oma aula piirides. See loob mulje väikesest õppeasutusest, kus õpetaja jõuab igaüheni ning õpilastel tekib omamoodi kodune peretunne. Seda vahvat õhus heljuvat «miskit» hoomasime ka nende aula’te aladel, kus selleks päevaks lastel juba tunnid läbi olid.

Ka õppetöö on selles koolis meie jaoks mõneti teistmoodi korraldatud. Koos õpivad 1.–2. klass, 3.–4. klass jne. Algklassides on eestlased omaette ning sisse saab siingi katsetega. Kuna tegu on piirkonna kooliga, on eestikeelsele õppele soovijaid alati rohkem, kui vastu saab võtta.

Õppetöö kahes keeles korraga

1. klassi soovijatest valitakse välja need, kes on valmis kakskeelseks õppeks, suurematesse klassidesse tulijad teevad eri ainete teste. Õppetöö ongi sõna otseses mõttes kakskeelne. Igas klassis on nii eesti kui ka soome õpetaja, kord antakse ainet eesti, kord soome keeles, nii et sõnavara ja erialaterminoloogia omandataks maast madalast kahes keeles korraga. Suurematel, 7.–9. klassis on moodustatud juba soome ja eesti lastest segaklassid. Muudatus tehti seetõttu, et eestlased kaldusid pigem omaette hoidma ja ainult eesti keeles kõnelema, nii jäi soome keel tihti soiku.

Koolipäev algab Latokartanos nagu meilgi kell 8.15, ning kestab umbes kella 16-ni. Esimese vahetunni ajal kell 9.45 lähevad kõik lapsed õue. Iga ilmaga. Õuevahetund on 20 minutit pikk ning kooli uksed keeratavat lausa lukku, et keegi hapnikuvannist viilida ei saaks. Kooli õuel on korvpalli- ja jalgpalliplats, mida poisid ka agaralt kasutavad. Teised teevad lihtsalt jalutuskäigu. Ka söögivahetund on tavalisest pikem, nii et igal lapsel jääb pool tundi rahulikult süüa ja puhata ka.

Muide, koolitoiduga eesti lapsed rahul polnud. Kuigi Soome on terves maailmas tasuta sooja koolilõuna pakkumises liider, sest alustas seda kõige varem ning majanduslikult keerukaimal sõja ajal, 1943. a. Kasutatakse palju mahetoorainet ja kohalikke saadusi, ent maitsed olla ikka liialt erinevad. Toit on tervislik ja kvaliteetne, aga Eestis oli parem, võtsid õpilased teema õpetajate eriarvamusest hoolimata kokku. Magustoitu Soome koolis ei pakuta ja see oli laste arvates ka eestimaise koolitoidu suurimaid eeliseid.

Praktilised kodundusoskused

Koolimajas ringi jalutades sattusime suurde käsitööklassi, mille ühes osas õmblesid viis noormeest usinalt õmblusmasinate taga, kes kotti, kes pükse. Õpetaja selgitas meie imestunud nägude peale, et Soomes ei tehta sugudel vahet, kõik õmblevad, teevad süüa, koovad ja heegeldavad.

Lisaks õpetatakse nn kodunduse tundides ka teisi praktilisi oskusi: näiteks kuidas elektriarvesti näite lugeda, pesu masinasse panna ning millega pesta spordiriideid, millega villaseid ja kuidas üleüldse asju sorteerida ja kohelda.

Üks vahvamaid aineid, mille üle meilgi tasuks mõelda, on aga töökasvatus – työelämän harjoittelu. See on sõna otseses mõttes päris töö tegemise harjutamine. Iga laps otsib ise töökoha ja töötab seal nädal aega, kuus tundi päevas. Kui ta on väga tubli, võidakse talle ka tasu maksta, aga tavaliselt raha selle tööharjutuse juurde ei käi. Kes käib lasteaias abikasvatajaks, kes poes, restoranis või ka haiglas. Igatahes saab õpilane nii maitse suhu, mida päevast päeva lihtsa töö tegemine tähendab. Kõige enam õpetavat see seda, mida tähendavad töötamine meeskonnas ja lugupidav suhtlemine. Seda on ju kõigil vaja.

Muidu õpivad eesti lapsed Soomes samu asju mis kodumaalgi. Muusika- ja kunstitunde on seal maal vähem, aga neid saab võtta vanemates klassides valikainetena lisaks, samuti nagu kokkamistki. Laulukoori Latokartanos veel, aga tütarlasteansambel juba on, mitmest bändist rääkimata. Ja vahva oli, et päris paljud lapsed soovisid Eestisse tagasi, vähemalt gümnaasiumissegi. Seda kakskeelne põhikool Soomes neile ka võimaldab.