Edvard Ljulko: noored, kes ei taha meie tööd

Edvard Ljulko Foto: Erakogu

Tööturule siseneb uus põlvkond nõudlikuma väärtuspildiga noori, kes ei lepi igava ja alandava tööga ning tööandjatel on aeg sellest õppida. Taolistest noortest võivad saada aga motiveerituimad töötajad, kui neid vaid õigesti kohelda, analüüsib noorteühenduste liidu nõunik Edvard Ljulko Postimehe arvamusportaalis hiljuti meedias puhkenud poleemikat «pirtsakate» kõrgharitud noorte teemal.

Viimase nädala jooksul on avalikkus avastanud täiesti uue grupi töötuid, keda võiks nimetada tinglikult noorteks humanistideks – paljud kõrgharitud, mõned aktivistid ja kõik laia silmaringiga – kes ei tööta, sest ei ole leidnud enda jaoks piisavalt head töökohta. Üritan selle looga aidata neil, keda seda see probleem puudutab (sh tööjõupuuduses ettevõtjat), seda nähtust natuke paremini mõista ning pakkuda mõned lahendusedki.

Enamasti räägitakse, et noored tahavad liiga kõrget palka, aga Eesti Päevalehes teemal sõna võtnud noor humanist Linn Nagel on ehtne näide vastupidisest. Ta ütleb otse, et ei oota rahamägesid. Kõrgharidusega noorel tütarlapsel on enda sõnul võimet «mõelda nii loominguliselt kui ka loogiliselt, tahet leida värskeid lahendusi ja entusiasmi muuta maailma» ning lisakas suur soov ennast tõestada (kui ainult pääseks töövestlusele, et seda näidata).

Tegemist on väga tõenäoliselt inimesega, kellel on idealismi, uuendusmeelsust ning tahet pühenduda ja pingutada. Eriti kui ta sellesse usub. Kuidas on juhtunud, et mõni start-up või kiiresti arenev ettevõte pole talle tööpakkumist teinud? Võib olla selle kommentaari avaldamise ajaks juba ongi, aga ei tea. Artiklist ei selgu, millised on tema spetsiifilised oskused ja tugevused (mõelda oskavad paljud ning paljud ametikohad ei vaja filosoofi tasemel mõtlemisoskust, mõned küll vajavad).

Tööandja seisukohalt vaadatuna on oluline märgata, et sellise noore motivatsioon ja maailmavaade võivad Eesti kapitalismis karastunud keskeas inimese jaoks tunduda ootamatu ja naiivsena. Sellise noore jaoks on tüüpiliselt olulised mittemateriaalsed väärtused, töö igapäevane olemus, mida see talle kui inimesele pakub ning mida tema saab läbi selle teistele pakkuda või luua.

Mõelda tuleks tööõhkkonnale, organistasiooni missioonile, ja kirjeldada loodavat väärtust («Me püüdleme, et anda...»), pakkuda tuleks sobivaid arenguvõimalusi ja ka vastutus võib olla motiveeriv, lisaks tema väärtustega kooskõlas lisaprojekte (mõne uuenduse loomine, meeskonnaürituse korraldamine, klientide tagasiside uurimine, organisatsiooni keskkkonnasõbralikkuse tõstmine jne), kontoritöö puhul paindlikku tööaega (loevad tulemused). Isiklik elu ei tohi jääda töö päevast elamata – Tammsaare elas eelmisel sajandil.

Tulemuseks on siiski väga tõenäoliselt hingega asja juures, entusiastlik tegutsev noor töötaja. Ta julgeb ilmselt võtta sõna ja teha ettepanekuid (või vähemalt need on tal mõtetes). Kui ta on näiteks elus palju reisinud või õppinud, võib juhtuda, et tal on keskealisest tööandjast palju avaram maailmapilt. Seda viimast tõsiasja konstanteeris muide ühe ettevõtjate esindusorgansatsiooni keskealine töötaja, nii et seda ei tasuks võtta isiklikult või mingi ohuna, pigem huvitava võimaluse või neutraalse tõsiasjana.

Võib olla on see, mida noor otsib, organisatsioonis juba olemas, aga seda ei osata tööotsijale müüa (vt magistrant Harold Saare lugu: http://www.juhtimine.ee/1092750/-sa-pead-oma-ettevotet-mulle-muuma/). Noored ise ei oska ka tihti enda tugevusi ettevõtjale esitleda, sest see eeldab muuhulgas oskust näha, mis on tööandja silmis tugevus.

Eelnev ei tähenda, nagu ei oleks töötasu enamikele noortele oluline. On palju noori, kes ei võta tööpakkumisi vastu madala töötasu tõttu. Kui tööle asumisega kaasneb näiteks vajadus kulutada raha väljas söömisele, transpordile või kolida vanematekodust mõnda Tallinna üürikorterisse, toob see endaga kaasa kulutusi. Nii võib mõne töökoha puhul olla kulu-tulu suhe suhteliselt kesine, samas võib omaette väärtuseks ja suureks plussiks olla ka lihtsalt töökogemus või elu väljaspool vanematekodu.

Noorele soovitaksin oma kogemusest mitte jääda ootama ideaalset tööd või ülemust, vaid aktiivselt tegutseda ja proovida. Tööd on võimalik ise endale ettevõtliku tegevusega kaudu luua ja paljud nii teevadki.

Minu arvates ideaalset tööd enamasti ei leita, selleni jõutakse. Vaja on enne saada veel muidki kogemusi. Olulised on erinevad spetsiifilised oskused – et sa oled millegi tegemises hea –, mis annavad valmisoleku mõnes ametis või rollis edukas olla. Sellised oskused tulevad praktilisest tegevususest, mida tuleks koguda väikestest tööotsadest, praktikast, igasugu ühingutest ja ettevõtmistest.

Samuti Linn Nageli artiklit kommenteerinud Jaanus Müürli õpib avalikku haldust ja ta töötab selle kõrvalt TTÜ üliõpilaskonnas. Tänu sealt ja mujalt saadud kogemustele ei karda ta töötuks jääda, sest «pakkumisi on tulnud nii mitmeid ja siht on selge».