Marii Rikken: minu elu kutse

Foto: Lennart Rikk

Aravete Keskkooli 11. klassi õpilane Marii Rikken võitis esseega «Minu elu kutse» Rajaleidja konkursil esikoha 174 õpilase seast üle Eesti.

Igaüks on saanud oma elus kutse mõnele tähtsale sündmusele ja igaüks reageerib kutsele ka erinevalt - mõni lihtsalt loeb korra seda kutset ja paneb selle kuhugi sahtlisse tolmu koguma, mõni aga loeb selle hoolikalt läbi ja pingutab selle nimel, et üritusele, kuhu ta kutsuti, ka kohale jõuda ja sellest osa saada. Inimesed otsustavad erinevalt ja see on hea. Elukutse on üks nendest kutsetest, mille igaüks elu jooksul saab. Tegelikult ei esita seda kutset elu, selle esitab endale igaüks ise. Iga inimene ka otsustab ise, millal see kutse esitada ja millal see vastu võtta.

Tänapäeva maailmas on keeruline otsustada, mida oma eluga pihta hakata, sest üldine suunitlus on karjääri ja edukusse ning mõtlema peab paljudele erinevatele asjadele nagu raha, elukoht, tulevane töökoht, tulevased kolleegid... Suurim surve tuleb siiski teistelt. Paljud noored võivad tunda, et tegemist on isegi nii keerulise otsusega, et nad ei suudagi seda objektiivselt teha, kuna tunnevad pidevalt kedagi endale kuklasse hingamas. Mõjutusi tuleb igalt poolt ja ühiskond mõistab ka selles küsimuses hukka nagu alati. Kui sa ei vali õppimiseks ametit, mis on prestiižne ja majanduslikult tulutoov, mõistetakse sind tahes tahtmata hukka; kui sa oled olnud gümnaasiumis väga hästi õppiv ja tubli noor, on kõigile suureks üllatuseks, kui sa ei otsusta minna ülikooli, vaid teha hoopis midagi praktilist. Võib öelda, et kõiki juriste, majandusteadlasi, filolooge, näitlejaid ja kultuuritegelasi peetakse meie riigi niiöelda «lemmiklasteks». Neile vaadatakse alt üles, kuid tegelikult mitte sellepärast, millised nad inimestena on, vaid sellepärast, kelleks nad on saanud peale ameti omandamist - nad on arvatavasti rikkad, mõjuvõimsad, kuulsad ja ilusad ning need on kõik need asjad, mida on ühel inimesel vaja, et teise üle valitseda.

Mida aga öelda nende inimeste kohta, kes ei omanda üldse ametit? Kas need noored inimesed on elu hammasrataste vahele jäänud? Kuidagi läbikukkunud või teistest halvemad? Tegelikult ju ei ole. Midagi need inimesed siiski teevad. Kui see ei hõlma eneseharimist, siis olgu, aga siiski jääb hukkamõistjal siinkohal midagi nägemata. Igal teol on põhjus, mis tegelikult isegi pole teiste asi, kuid seda ei ürita süüdistaja ka kunagi ise leida. Enne kantakse inimene maha - nii riigi, kogu ühiskonna, teiste inimeste kui ka lõpuks ta enda silmis. Need inimesed, kes ei õpi midagi või õpivad mõne lihtsa ameti, peaksid olema ka riigi jaoks väga väärtuslikud. Harilikult on põhjus selles, et nende varaline seis ei luba kohe peale kooli lõpetamist edasi õppida, nad ei ole saanud elult veel seda kutset või neil on kohustusi teiste inimeste ees. Kui Eesti riik oleks minu riik, tunneks ma selliste inimeste üle uhkust, kes panevad hariduse omandamisest ja enda heaolust ettepoole teised inimesed, ükskõik kas siis oma pere või täiesti võõrad. See ei ole koht, kus hukka mõista, vaid koht, kus mõistev olla. Lõpuks ei määra ju inimese väärtust niivõrd tema rahakoti paksus või see, kui palju teda teatakse, kui tegelikult see, milline ta paistab välja neile, kes teda näevad. Kahjuks on Eesti riigis aga nii, et propaganda pärsib progressi. See tähendab seda, et sellised inimesed surutakse maha, kui riigi raha raiskajad ja neil ei teki kunagi tahtmist endale siin riigis ametit ja tööd muretseda. Kahju, et riik ei mõista, et tema suurim probleem ehk «ajude väljaränne» on tegelikult tema enda propaganda vili.

Kuidas on minuga? Mis ametit mina tahaksin pidada? Mina olen elult oma kutse saanud ja ma teen oma esimesi samme, et selle poole pürgida. Siinkohal ei pea ma silmas ametit, vaid põhimõtteid ja väärtushinnanguid, mis juhivad mu elu. Ma jätkan selle sama eesmärgi poole minemist seni, kuni ma tunnen end õnnelikuna, mis on minu arvates kõige olulisem üldse - olla õnnelik tehes või mitte tehes, mida iganes sa hetkel soovid. On öeldud: «Sihi päikest; su nooled ei taba märki, kuid lendavad palju kõrgemalt, kui siis, mil sihiksid madalamat märki!» Võiks öelda, et see põhimõte juhib mu elu. Ma ei ürita teha kõike, kuid kõike, mida ma teen, teen ma hästi. Kui ma vaatan enda ümber ringi, paneb mind imestama kui imelik ja veider elu ikka on. Kuidas inimesed koormavad end arusaamaga, et elu on midagi väga arusaamatut ja suurt. Et kui see juba kord su õlgadele pannakse, pead sa terve oma eksistentsi üritama seda kuidagi välja teenida, olla selle vääriline ja seda just teiste silmis õigesti elada. Miks? Elu on ime, see peabki olema oluline, tähtis ning see on see miski, mida me ei saa endale ise anda ega ei tohiks ka kelleltki ära võtta, aga see, mida sa enda imega teed, see on sinu valik. See ongi ainult sinu enda asi. Sa võid teha sellega, mida tahad. Elu oledki sina ise. Sellisena nagu sa läbi oma elu oled otsustanud olla, oledki sa seda juba õigesti elanud. Iseenda jaoks. Tere tulemast elama!