FOTO: Repro

Peaaegu iga toimetaja ja reporter on ärganud keset ööd ehmatusega, et lehekülg on läinud trükki tühja veeruga või Mosambiik on paigutatud Aafrika lõunaosast Kesk-Ameerika riikide sekka, või kumb Mõis õhtul loo juurde pildile sai – Tiina Mõis või Jüri Mõis.

«Ei, ei, ei,» veenab end see vaimse töö proletaarlane, «valget laiku lehes ei saa olla, küljendaja oleks kohe küsinud, mis siia tuleb; päevatoimetaja oleks ju nurisenud.»

«Tööl ma ju ei maganud, ma kontrollisin kõike,» püüab õnnetuke valefaktikahtlust tõrjuda, «peale minu vaatas seda külge vähemalt kaks inimest, nemad oleksid märganud. Aga Ahmadinejad – Damaskus või Teheran? Aga kumma mina loosse kirjutasin?»

Selline ärkamine tähendab tervet ööd uneta voodis keerlemist. Tõehetk saabub koos postiljoniga.

Alati ei ole ehmatusel alust – aju on teinud trikke ja nii nagu paljud inimesed näevad unes kukkumist, näevad toimetajad ja reporterid unes trüki- ja faktivigu.

Aga vahel on ehmatusel alus: õhtune aeg ja kiirustamine on teinud oma töö ning fakt, mis siis näis kaljukindla teadmisena, on muutunud piinlikuks veaks hommikuses ajalehes. Mõnikord ei olegi veal mingit põhjendust – see lihtsalt tekib.

Viga paberlehes on seda hullem, et kui online-meedias tähendab mis tahes parandus kolme kuni viit hiireklikki, siis paberleht rändab raamatukokku ja viga säilib seal, suurepärastes tingimustes ja nõuetekohaselt arhiveerituna, aegade lõpuni.