Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

Sigrid Kõiv: seletuskiri lugejale

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Repro

Peaaegu iga toimetaja ja reporter on ärganud keset ööd ehmatusega, et lehekülg on läinud trükki tühja veeruga või Mosambiik on paigutatud Aafrika lõunaosast Kesk-Ameerika riikide sekka, või kumb Mõis õhtul loo juurde pildile sai – Tiina Mõis või Jüri Mõis.

«Ei, ei, ei,» veenab end see vaimse töö proletaarlane, «valget laiku lehes ei saa olla, küljendaja oleks kohe küsinud, mis siia tuleb; päevatoimetaja oleks ju nurisenud.»

«Tööl ma ju ei maganud, ma kontrollisin kõike,» püüab õnnetuke valefaktikahtlust tõrjuda, «peale minu vaatas seda külge vähemalt kaks inimest, nemad oleksid märganud. Aga Ahmadinejad – Damaskus või Teheran? Aga kumma mina loosse kirjutasin?»

Selline ärkamine tähendab tervet ööd uneta voodis keerlemist. Tõehetk saabub koos postiljoniga.

Alati ei ole ehmatusel alust – aju on teinud trikke ja nii nagu paljud inimesed näevad unes kukkumist, näevad toimetajad ja reporterid unes trüki- ja faktivigu.

Aga vahel on ehmatusel alus: õhtune aeg ja kiirustamine on teinud oma töö ning fakt, mis siis näis kaljukindla teadmisena, on muutunud piinlikuks veaks hommikuses ajalehes. Mõnikord ei olegi veal mingit põhjendust – see lihtsalt tekib.

Viga paberlehes on seda hullem, et kui online-meedias tähendab mis tahes parandus kolme kuni viit hiireklikki, siis paberleht rändab raamatukokku ja viga säilib seal, suurepärastes tingimustes ja nõuetekohaselt arhiveerituna, aegade lõpuni.  

Märksõnad

Tagasi üles