Hendrik Alla

FOTO: Liis Treimann / Postimees

Kujutage ette: lumetormi tõttu on pooled lennurajad käigust väljas. Lennujaam teeb nende vabastamiseks oma parima, aga lund tuleb juurde tempoga miil minutis. Lisaks tavapärasele liiklusele tuleb lennujaama dispetšeril ehk lennujuhil organiseerida Helsingi Vantaa lennujaama liiklust, kus lumemöll veel võimsam ja mis ei suuda üldse lennukeid vastu võtta, seega suunatakse need Tallinna. Eeter on koodide ja lühenditega teadetest paks, taevas linna kohal on paks maandumisjärjekorda oodates tiirutavatest lennukitest. Kolme kütusevaru on ohtlikult punases ja selle Türgi tšarterlennu pardal hakkas keegi just sünnitama. Ja siis heliseb telefon ning keegi ärritunud reisija otsib oma kadunud pagasit taga.

Selline lennujaam on Postimehe online-toimetus, kus lumemöll võimutseb iga jumala päev! Postimees Online’i ilmumiseks teeb iga päev tööd umbes 70 inimest – lisaks reporteritele ja toimetajatele ka need, kes kogu seda süsteemi tark- ja riistvara poolelt elus hoiavad. Pole just paha, arvestades, et teie, lugejad, ei pea PMO eest sentigi maksma. Tõesti, tasuta uudised on 21. sajandil juba inimõigus!

Mina lükkan päevas oma hiirt peaaegu poolteist kilomeetrit ja teen selle aja jooksul üle 5500 kliki. Ja see on spetsiaalne mängurihiir, mitte mõni tavaline kontorinäriline, mis sellele valule lihtsalt vastu ei peaks – ega oleks ka piisavalt täpne mu töö tegemiseks. Minu ees laiub kahel monitoril kokku 4 147 200 pikseli suurune kuningriik ja arvuti mu laua all on üks Postimehe toimetuse võimsamaid masinaid. Seina külge on kruvitud suur püstipidi keeratud teler, mis kuvab kordamööda Eesti ja maailma põhiliste uudisportaalide jooksvaid lugusid.

Ma olen Postimees Online’i kujundustoimetaja, kes päevatoimetaja ja teiste toimetustega koostöös ehitab legoklotsidest lossi, et see siis minuti pärast uuesti ümber kujundada. Sest hetk tagasi on reporter teada saanud uue ja huvitava uudise-loo-fakti ning juba viie minuti pärast on valminud lugu!

Veebiajakirjanduse eelis muude meediakanalite ees on fantastiline kiirus. Isegi raadio ega televisioon ei jõua nii kiiresti sündmuskohalt uudiseid edastada kui võimsa mobiiltelefoni ja kerge sülearvutiga veebireporter. Tekst, fotod, videokommentaar. Save, upload, publish! Traditsioonilisi elektroonilisi kanaleid kammitseb kava. Haruharva juhtub midagi nii suurt, et tehakse erakorralisi saateid. Aga veebiajakirjandusel on uudised teie jaoks alati valmis, just siis, kui te neid küsima tulete. Olgu see avarii tõttu tekkinud megaummik või ametist loobuv minister, te saate selle loo kuumalt oma arvuti- või telefoniekraanile.

Kui telekanali õhtune uudistesaade on nagu plaaniline operatsioon, siis veebitoimetus töötab kui kiirabihaigla vastuvõtuosakond. Siin lahastatakse luumurrud ning lõigatakse lahti hingamist matvad paised.

Jah, vahel on värskelt portaali jõudnud uudises mõned tähed vahetuses või muud näpuvead. Aga uudis on teile lugemiseks üleval, me täiendame ja parandame seda pidevalt. Süvaanalüüsi ja ekspertide kommentaare sellele lugege juba homsest paber-Postimehest.

Kõigil toimetustel on oma nägemus, millised lood esilehel kõige paremal kohal ja suuremas pesas paiknema peaksid. Minu asi on žongleerida spordi- ja majandustoimetuse, uudiste- ja tarbijatoimetuse produktsiooniga ning nende töö esilehele nii ära paigutada, et teie, lugejad, leiaksite kiiresti ja hõlpsalt päeva kõige olulisemad uudised.

Kogu asi on kasutajakogemuses: olgu Postimees Online teile lihtne, silmale meeldiv, huvitav ja mis põhiline, artiklid olgu niimoodi esitatud, et igaüks leiaks teda huvitavad lood kiiresti ja üleliia hiirega võimlemata üles. Selle asemel võimlen mina oma igapäevaste hiirkilomeetritega.

Kella 9 ümber on üks päeva tipphetki – te kõik tahate teada, mis maailmas toimunud on ja mida tänaselt päevalt oodata. Teine märkimisväärne aktiivsuse tõus on 8–12 tundi hiljem. Te olete kodus, söönud õhtusöögi ja lülitanud sisse teleri, vaatate uudiste- ja publitsistikasaateid. Ja suure tõenäosusega on teil kõrval avatud tahvel-, sülearvuti või telefon. Mobiilne uudistelugemine kasvab kuudega, aga tipptasemele jõuab see siis, kui taas on Eestimaad tabanud ootamatu talv. Te istute ummikutes ning sirvite telefonis portaale. Ilmalood on traditsiooniliselt suure loetavusega.

Postimehe parimaid lugusid loetakse üle 10 000 korra tunnis. Need lood ei tohi esilehelt ära kaduda – me oleme leidnud midagi, mis meie lugejatele korda läheb. Just nagu pärislehes: kõige tähtsam lugu on esilehel. Aga veebiajakirjandus on dünaamiline ja esileht muutub mitu korda tunnis: just nii, nagu uued uudised sünnivad, aga ka sõltuvalt sellest, kuidas teile korda lähevad.

Samas on loo paigutusel ka vastupidine toime. Kui panna olulisele kohale lugu, mida tippartiklitega võrreldes vähem loetakse, siis kasvab ka selle loetavus. Positsioon esilehel on kui isetäituv ennustus. See annab võimaluse suureks mängida artiklid, mis on olulised Postimehe toimetuse seisukohalt – Eesti suurim väljaanne peab vajalikuks sellistest asjadest kirjutada.

Tänapäeval, kui enam-vähem tasuta informatsiooni on rohkem, kui keegi jõuaks tarbida, muutub veebiportaali toimetuse töö järjest olulisemaks. Toimetuses tehakse see valik, mida ja kui olulisel kohal lugejatele pakkuda. Ja kui te hommikul tööle tulete, esimese tassi kohvi võtate ning Postimehe võrguväljaande avate, siis on meie töö hästi tehtud.