Tuuli Koch

FOTO: Peeter Langovits / Postimees

Tartu Ülikoolis 1990ndate lõpus ajakirjanikuharidust püüdma hakates istusin vastuvõtukomisjoni ees, mida juhtis Marju Lauristin, kes küsis: «Mis sa arvad, mis on ajakirjaniku puhul kõige olulisem?»

Teadsin, et peab vältima vastust «soov inimestega suhelda». Sest seepeale oleks professor öelnud, et seda saab teha absoluutselt igal pool, ei pea ajakirjanikuks hakkama. Taustatöö tuli teha juba toona, nüüd iga päev seda enam. «Uudishimu,» teadsin vastata veidi vastuvõetavamalt ja tegelikult selles ka sügavalt veendunud olles.

Muidugi on õige ka esimene vastus, mida öelda ei tohtinud. Ükski lugu ei sünni päev otsa arvuti taga istudes. Lihtne tõde on see: ajakirjanik on tema allikad. Tema suhtlusring, huvialad, juhuslik kohtumine ööklubis mõne ministriga, Tallinna südalinnas korraks kodutuga maha istumine, kodukandis Võrumaal taksojuhiga veidi pikemalt juttu ajamine. Iseasi, kas jagub erksust alati teema, valukoht, veidrus, ülekohus, trend ära tajuda.

Mul on imelised, väga tublid kolleegid. Mikk mõtestab, Anneli hoolib, Risto julgeb, Argo teab ja arvab, Nils näeb ja nõelab. Kõigile meile sobib hoog, kirg, aga ka seiklus, mida Postimees püüab õnneks igal võimalusel julgustada ning millest sündis mul kauge aastalõpureis Siberisse, et tuua teieni midagi tavapärasest üllatavamat.

Meenub läinud aasta algus, mil minuni jõudis vihje, et Hannes Rummu kirjavahetus on jõudnud võõraste silmade ette. Kell oli 18 õhtul, jalutasin koos kaaslasega vanalinna poole õhtusöögile. Sellised vihjed ja hetked panevad ajakirjanikul vere kihama: «Äkki kannatab sellega homseni? Ei, ei kannata.» Püüad õhtut varasema plaani järgi jätkata, kuid leiad end tunni pärast ikka toimetuses, hilisest ajast hoolimata prokuratuuri esindajat ja Rummu tabada püüdes. Uudis jõudis järgmise päeva lehte, sellest sai algus uurimis- ja poliitsündmusterohkele aastale.

Seesugused välkreageeringud on kõige põnevamad. Neid juhtub aga Eestis aasta-aastalt järjest harvem, kuigi sellessegi aastasse tulesaba edasi kandnud läinud aasta oli absoluutselt teistsuguse tõestusega.

Enamasti sünnivad lood siiski vajadusest ühiskonnas toimuvat seletada, tagamõtteid paljastada, teist vaatenurka avada. See on ideaal. Siin aitavad lugejad oma telefonikõnedega, kirjadega, küsimustega. Peaaegu iga loo puhul on aga asjast huvitatud ja veidi vähem huvitatud osalisi. Kusagil seal vahepeal peab ajakirjanik ära nägema osa, mis on ses teemas lugeja huvi (kui üldse on), et teda informeerida, et aidata online-ajastu infolõngakeras mingigi ots leida.

Muidugi kaebab suur osa erakondi ja poliitikuid üksteise peale. Ja poliitikutel on veendumus, et nad suudavad ajakirjanikud tavaliselt ära petta. Kindlasti juhtub ka seda ja peab valvas olema. Aga peituda lause taha «Ah, see on ainult sotside kiuslik spin!» ei ole eriti mõttekas, kui ilmnebki, et Reformierakond on laskunud oma tipp-poliitikutest reklaamfilmid teha. Samuti ei üllata enam eriti kõned stiilis: «Ma tean, et Reform on laskunud meedias lahti jutu sellest, et meie, IRL, soovime seda, aga see pole tegelikult nii, vaid hoopis teistmoodi.» Keskerakonnal on oma kanalid.

Sageli muututakse ka paranoiliseks. Kui kirjutad apteegiturul toimuvat veidi põhjalikumalt lahti, siis oled nende lõa otsas. Kirjutad alkoholist, tubakast – viinameeste lobi. Avad tagamaid näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses – oled tööriist kellegi uueks juhiks tegemisel. Alati on võitjaid ja kaotajaid. Ajakirjanikuna püüan aga mõne asutuse vea või korralageduse juures seista võimalike kannatajate eest, ka õigluse ja töövõime eest, ka vassimise ja valetamise vastu ühes väga olulises rahajagamisettevõttes.

EASi artiklite sari läinud aasta Postimehes oli selles mõttes erakordne, et asutus oli oma veast – kümnetele ettevõtetele on raha eraldatud ebaseaduslikult ja neid ähvardab tagasimaksenõue – ise avalikkusele pressisõnumiga teada andnud. Viga oli aga teatesse oskuslikult ära peidetud, ja nagu hiljem selgus – juhi väga teadliku nuputamistöö tulemusel. Tavaliselt ajakirjanikud pressiteadetesse väga põhjalikult ei kaevu. Üks vihje ja niidiots viib aga teise veani, asutuses leidub ausaid töötajaid, kes räägivad veidi juurde, ettevõtjatel saab mõõt täis ja nad jagavad ajakirjanikule oma nägemust – nii saabub läbimurre. Ja EASi juhil tuli amet maha panna.

Häiriv oli läinud aastast see, et pärast rahva tänavale tulekut ja enneolematult suurt rahulolematust leidis mitu rahastamisskandaalis osalejat, et millalgi tuleb ilmselt ikka ametist tagasi astuda, sest meedia ju muidu ei jäta. Tagasiastumine mitte usalduse kaotamise tõttu, vaid sellepärast, et meedia muidu ju ei jäta. Ja sellistel puhkudel ei jäta tõesti.