Margus Mihkels: iga päev sünnib loomise ime

Foto: Toomas Huik / Postimees

Igal hommikul tundus väikese imena, et ajaleht on ikkagi ilmunud, ütles kord üks toonaseks juba endine Postimehe töötaja. See oli üks väheseid asju, milles tal õigus oli – hommikul toimetuse sekretäri laual värskete lehtede pakki näha on tõeline kergendus. Ent see rõõm on üürike: kohe tuleb hakata uut numbrit tegema.

Hommik

Päevatoimetajal on ilmselt toimetuse kõige pikemad tööpäevad. Tööpäev algab kell kümme ja lõpeb kell kümme ning enamasti läheb ivake kauemgi. Mistõttu tuleb ette, et kui päevatoimetaja on tööl olnud juba kolm või neli päeva jutti, ärkab ta telefonihelina peale, vastab midagi arusaamatut mõmisedes kõnele ja kuuleb peatoimetaja häält: «Tere hommikust! Meie oleme koosolekul, kus sina oled?»

Ent tavaliselt on siiski ka päevatoimetaja kell 10.15 koosolekul, kus vastutav peatoimetaja, peatoimetaja ja toimetuste juhatajad värske lehe üle vaatavad ning kokku lepivad, kelle kraesse vead kirjutatakse. Enamasti langeb hämmastavalt üksmeelne valik päevatoimetajale.

Koosoleku teine pool on meeldivam: toimetuste juhatajad räägivad, millised lood nad järgmise päeva lehte tahavad, loodavad ja saavad panna.

Pärast koosolekut on aeg üle vaadata reklaamiosakonna tööviljad ehk koostada leheplaan. Päevatoimetaja saab teada, kui palju ja millise kujuga reklaame on järgmise päeva lehte müüdud ning kas nende paigutusele on mingeid erinõudeid. Tavaliselt on reklaamiosakond veendunud, et leht koosneb parempoolsetest külgedest.

Teades reklaamimahtu ning õhtuks loodetavasti valmivate lugude ja fotode mahtu, paneb päevatoimetaja kokku enda arvates õiglase leheplaani: näiteks uuriv toimetus ja uudistetoimetus saavad viis külge, majandus kaks, välisuudised kaks etc. Kõigile vajaduste järgi ja võimalust mööda. Kui plaan on laiali saadetud, hakkab kõikjalt toimetusest kostma ahastavaid karjeid: «Ma ei taha nii palju ruumi!», «Kas selle reklaamihunniku vahele peab mõni lugu ka ära mahtuma?», «Mul on kõik haiged, kas teised ei taha ruumi juurde?»

Järgnevad läbirääkimised, vangerdused, kauplemised ja anumised. Ja kui veel juhtub, et reklaami ootamatult juurde tuleb või vähemaks jääb, tuleb kogu plaan ümber teha. Mõnikord viis-kuus korda.

Lõuna

Kogu selle lehmakauplemise kõrvalt peab päevatoimetaja jõudma ka kopteriga lennata ehk vaadata, et ükski toimetus oma valdkonnas midagi olulist maha ei magaks või et kaks osakonda korraga ühe teemaga tegelema ei satuks.

Tasapisi hakkab ka selguma, millistel hommikustel lootustel on määratud täituda ja millistel luhtuda ehk milliste lugude valmimisega tõesti arvestada tasub. Eriti heal päeval hakkavad pikemalt ette valmistatud lood koguni valmis saama või vähemalt nende täpsemad mahud selguma ning toimetuste juhid võtavad peakujundaja juurde sappa, et külgede maketid joonistada. Üks räägib, mis tal pakkuda on, teine joonistab selle üles – siia põhilugu, siia illustratsioon, siia väiksem lugu, siia lühiuudised. Päevatoimetaja vahib üle nende õla.

Märkamatult saab kell kaks ning tööle hakkavad jõudma õhtused jõud: toimetajad, keeletoimetajad-korrektorid ja küljendajad. Päevatoimetajal on aeg küljed laiali jagada ja püüda teha nii, et koormus enam-vähem võrdselt jaguneks. Tavaliselt läheb siiski nii, et «kergeks» arvatud külgedega tekib hiljem mingi suurem jama ja toimetaja, kes lootis varakult õhtule saada, jääb viimasest bussist maha.

Korraga läheb kõigil hirmus kiireks: kella neljase koosolekuni, kus peaks järgmise päeva lehest enam-vähem täpse pildi ette saama, on veerand tundi, aga suurem osa makettidest on poolikud või sootuks alustamata. Päevatoimetaja utsitab toimetuste juhte takka, nood ja toimetajad kiusavad reportereid, kellelt nõutakse kahe telefonikõne vahel valmiva loo täpset pikkust ja teema selget sõnastust, ning keegi ei saa enam aru, mis lugu kuhu läheb ja kes selle loo teeb. Ja kusagil ahastab õnnetu arvamustoimetaja, kes otsib ainest juhtkirjaks.

Õhtu

Ent nagu imeväel loksuvad mosaiigitükid kella neljaks paika. Ülevaade, mille toimetajad koosolekul oma külgedest annavad, on hämmastavalt täpne, kui arvestada, et alles äsja ei teadnud vaat et keegi, mis sinna õieti läheb. Lepitakse kokku juhtkirja teema ning tehakse maha, millest läheb esiküljele foto ja millest suur tekstiviide.

Pärast koosolekut hakkavad uue lehe lood hoogsamalt saabuma, ja mida rohkem neid koguneb, seda tühjemaks toimetus jääb. Päevatoimetaja peaks iga loo üle vaatama, aga ega kõiki ei jõua. Seda enam, et ikka on kuhugi jäänud auk, kuhu on vaja veel mingit nupukest, ning siis vaatab toimetaja nõudlikult päevatoimetaja poole: noh, kas saab juba? Juhtub ka, et hommikust peale oodatud lugu ei tulegi või tahaks rohkem lihvimist, kui toimetajal aega ja võimalusi on – jälle on päevatoimetaja asi öelda, mida asemele panna.

Samal ajal liiguvad toimetatud tekstid keeletoimetajate armutu pilgu alla ja sealt küljendajate kätte, kes nendest makettide järgi trükikotta saadetavad failid vormivad. Ja mida hilisemaks kellaaeg kisub, seda närvilisemaks õhkkond muutub. Mõni lugu osutub kokkulepitust poole pikemaks, teine samavõrra lühemaks. Keegi on lubanud teha ühe pika ja kaks lühemat lugu, teinud aga ühe hiigelpika. Mõni on teinud loo, mille kohta öeldakse, et «materjal ei andnud välja». Maketid ei passi olemasoleva materjaliga, külgi tuleb ümber kujundada, kusagilt jääb midagi üle, kusagilt midagi puudu.

Aga tasahilju, ehkki visalt, ilmuvad päevatoimetaja lauale trükiluba ootama külgede väljaprindid: toimetatud, küljendatud, korrektuuris käinud. Päevatoimetaja on viimane kontrollpunkt, tema peab üles leidma kõik sisu-, ilu- ja vormivead, mis teistel on võinud kahe silma vahele jääda. Loa saanud külgedest moodustub seinale uue ajalehe mustvalge koopia.

Ja päevatoimetaja, kes püüab parajasti mahutada esiküljele, kus on alati kas liiga vähe või liiga palju ruumi (alati vastupidiselt sellele, kuidas tarvis oleks), viiteid lehe parimatele paladele, palvetab samas endamisi, et täna mõni lennuk Ülemiste järve ei kukuks ega valitsus tagasi ei astuks, sest siis tuleks kõik ahvikiirusel ümber teha, aga tööl pole enam kedagi.

Sedamööda, kuidas kellaosutid kümnele lähenevad, kasvab pinge. Kell 22 on deadline, surmajoon, selleks ajaks peavad küljefailid trükikojas olema. Kui väga palju hilineda, ei jõuta lehte ära trükkida või postkastidesse jagada. Just seetõttu kannavad küllap kõik päevatoimetajad üle maailma väikest vimma sporditoimetajate peale, sest ikka peetakse kusagil mõnd hilist pallimängu, mille tulemus iga hinna eest lehte suruda tahetakse.

Ent lõpuks saab kell kümme – või natuke rohkem – ja leht on valmis. On sündinud loomise ime.

Öösel näeb päevatoimetaja unes, et lehte on lipsanud jube suur viga.