Eve Rohtla: ajakirjanduse moraalne hügieen

Eve Rohtla Foto: Elmo Riig / Sakala

Iga ajakirjandustudeng teab uudise seitset kriteeriumi ja hulka kõrvaltegureid, mis paljudele lehelugejatele arusaamatu ja müstilise uudisväärtuse loovad. Kindlasti on koolitatud ajakirjanikud kuulnud intervjuu seitsmest surmapatust, mille vastu eksida ei tohiks. Ometi võime intervjuusid lugedes näiteks küsimuse mitte küsimisele, kahe küsimuse korraga küsimisele ja suunavate küsimuste esitamisele ikka ja jälle otsa vaadata.

On omadus, mis kas on ajakirjanikule (nagu ka ükskõik millise teise ameti esindajale) verega kaasa antud, on seda vähevõitu või pole üldse – nimelt eetika.

Paraku vaatavad vigased ja kontrollimata faktid, süüdistatava osapoole eiramine ja talle mitte sõna andmine ning eksitavad pealkirjad kahjuks ikka veel aeg-ajalt leheveergudelt vastu. Eetilise suhtumise puudujääke võib teatud määral tasakaalustada põhjalik reporteritöö, mis vähendab riske või jätab sündimata selle ameti tööõnnetused.

Lühidalt võiks ajakirjanduseetikat nimetada ka moraalseks hügieeniks. Kindlasti on nii üks kui teine lugeja, ajakirjanikest endist rääkimata, pärast mõne kirjutise lugemist tahtnud käsi pesta, sest loetu on sedavõrd räpase sisetunde tekitanud.

Pressinõukogu statuut ei kohusta nõukogu liikmeid ajalehti lugedes, ringhäälingut kuulates ja televisioonisaateid jälgides neist eetikareeglite rikkumisi terava silma ja kõrvaga ise taga ajama. Seda, kas ajakirjandus on avalikkuse keskmesse toodud inimesele või talle infot jaganud allikale liiga teinud, peavad otsustama loo kangelased.

Isegi naabrimees või hoolitsev töökaaslane ei saa statuudi kohaselt kannatajat selles osas abistada. Pressinõukogu võtab menetlusse vaid need kaebused, mille saadavad ajakirjanduses ilmunud materjalide kohta need inimesed, kellele pole tõsiste süüdistuste korral sõna antud või kellele on artikli pealkirjas ebameeldiv märk külge kleebitud, mida aga artikkel ühegi tsitaadiga ei tõesta.

Ligi nelja aasta eest, 2009. aastal muutis ajalehtede liit pressinõukogu ettepanekul statuuti, andes sellega ka organisatsioonidele võimaluse oma tegevusvaldkonna piires kaebusi esitada. Seega, kui näiteks lastekaitse liit leiab, et mõnes leheloos või telesaates on laste õigusi rikutud, võib ta oma murega pressinõukogu poole pöörduda, kuigi peab enne kaebuse teele saatmist asjaosalistelt siiski loa hankima, kus on kirjas, et nad selle menetlemisega nõus on.

Kõige enam on läbi aegade pidanud pressinõukogu arutama, kas ajakirjanik on konflikti sisaldava materjali puhul kõik osapooled ära kuulanud või mitte. Ikka jõuab pressinõukoguni murekirju, et keegi artikliga seonduvatest allikatest oleks tahtnud esitada mõne fakti või arvamuse, mis oleks võinud loo tonaalsust muuta või koguni vastupidises suunas kallutada, aga temalt pole ajakirjanik kommentaari küsinud.

Ajakirjanduseetika koodeksi punkti 4.2 on kümne aasta jooksul kõigis pressinõukogu kaebustes kõige enam rikutud, ka Postimees on just selle punkti vastu eksimise tõttu kõige rohkem taunivaid otsuseid saanud.

Paljud Eesti erinevad ajakirjandusväljaanded on rikkunud ka eetikakoodeksi punkti 1.4, mis sätestab, et ajakirjanik vastutab oma sõnade ja loomingu eest. Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud ja eksitav informatsioon. Ka selles punktis on pressinõukogu Postimehe artiklites taunimisväärset leidnud.

Enim taunivaid otsuseid on saanud samuti punkti 4.1 vastu eksimine. Uudised, arvamused ja oletused olgu selgelt eristatavad. Uudismaterjal põhinegu tõestataval ja tõenditega tagatud faktilisel informatsioonil. Selle vastu on teiste hulgas eksinud tihti ka Postimees.

Eesti suurim päevaleht erineb eetilises mõttes aga ülejäänud ajakirjandusväljaannetest selle poolest, et kui paljud teised on aegade jooksul oma lugejaid, vaatajaid ja kuulajaid eksitanud fotode, fotoallkirjade, pealkirjade, juhtlausete ja saatetutvustustega, siis Postimees on selles osas teistega võrreldes olnud palju korrektsem.

Kõige rohkem on läbi aastate esitatud kaebustes arvatud, et ajakirjandus on oma tegevusega kellelegi asjaosalistest põhjendamatuid kannatusi tekitanud. Ajakirjanduseetika koodeksi punkti 1.5 on arvatava rikkumisena kaebustes palju nimetatud. Selle punkti osas pole aga pressinõukogu taunivaid otsuseid eriti teinud.

Aruteludes on peale jäänud punkti teine pool. Väljaande arvates ja pressinõukogu veendumusena oli avalikkusel kirja pandud informatsiooni vaja teada. Kui näiteks avaliku elu tegelane on pannud toime musti tegusid ja see välja tuleb, ei saa ajakirjandus sellest vaikida, kuigi tõenäoliselt kannatab inimene moraalselt või ka materiaalselt, võib kaotada une, sõbrad või töökoha.

Kas on ka midagi, mida pidada positiivseks? Kaebuste põhjal võib järeldada, et lehelugejad ja elektroonilise ajakirjanduse tarbijad on kümne pressinõukogu tegutsemise aasta jooksul palju ajakirjandusteadlikumaks muutunud, oskavad ise toimetustest parandusi ja vastulauseid küsida ja vajadusel leiavad kiiresti tee pressinõukogusse. Inimesed suudavad end ajakirjanduse eksimuste vastu paremini kaitsta.

Ajakirjandusest lähtuvalt tundub, et väga tundlikke teemasid kajastavaid lugusid, nagu laste ja haigustega seotu, on pressinõukogu lauale jõudnud väga harva. Tundub, et sensitiivseid teemasid käsitletakse ettevaatlikumalt, et mitte haiget teha ja üleliigseid andmeid avaldada. Samuti teeb head meelt see, et pressinõukogu otsuseid toimetustes tõepoolest arutatakse ja seeläbi loodetavasti vigadest ka õpitakse.

Ajakirjanduse eneseregulatsioon seisneb ajakirjanike valmisolekus vabatahtlikult heast ajakirjandustavast kinni pidada. Eetikareegleid täites näitavad ajakirjanikud üles soovi läbirääkimisteks, vigade tunnistamiseks ja kõigi osapoolte ärakuulamiseks ehk teisiti väljendudes avaldavad nad soovi oma tööd hästi teha ja ametit au sees hoida.

Seega pakub nii tegevajakirjanikest kui ka meediavälistest institutsioonidest pärit spetsialistide kogu lugejatele võimaluse leida meediaga vastuollu sattununa kohtuvälist lahendust, mis on kiirem ja odavam, sest pressinõukogu poole pöördudes ei ole vaja maksta riigilõivu. Kümnest inimesest koosnev nõukogu aitab ka lihtsal lugejal ja inimesel, kellele ajakirjandus on meelehärmi valmistanud, saada aimu heast ajakirjandustavast ja sellest, kas väljaanne on seda rikkunud või mitte, sõltumata kaebaja maksuvõimest ja ajakirjandusalastest teadmistest.

Pressinõukogu otsuste avaldamisega võimaldab ajakirjandus konflikte avavat väitlust, mida kohtuliku vaidluse puhul esineb vaid erandjuhtudel. Tõsi on see, et diskussioone hea või halva ajakirjanduse üle kerkib üles haruharva. Miks, on omaette küsimus.

Ehk arvavad meediategelased, et lugejaid nende tsunftisisesed probleemid ei huvita, sest need on kohati liiga detailsed, suuremate konfliktide avalikustamisest püüab ajakirjandus ilmselt ise hoiduda.

Kes on ajakirjanduskriitik, keda nii tegijad kui lugejad võrdselt usuvad, kellest peavad? Ja millisest väljaandest, kas paberil või internetist lugedes ning kelle kirjutatu põhjal meedia köögipoolega mitte väga tuttavad lugejad ja kuulajad-vaatajad saaksid aru, et tegemist on tõepoolest ajakirjandus-, mitte ühiskonnakriitikaga? Näiteks võib tuua Andrus Veerpalu dopinguskandaali kajastamise analüüsi, mida osa lugejaid võttis kui ühiskonnakriitikat, kui hinnangu andmist ebameeldivale uudisele ja selle võimalikkusele, mitte selle edastamise vigadele või headele külgedele.

Ka kiitust väärivast ajakirjandusest vaikitakse. Konkurendid seda ei tee, iseenda kiitmine läheb teadagi haisema. Ja nii juhtub, et kui ajakirjandus varakevadel tibusid loeb ja žüriid on aasta jooksul ilmunud lood üle lugenud ning parimad ritta seadnud, tuleb ka ametivendadel endil kõvasti vaeva näha, et pärjatud artiklid või telesaated üles leida, et need kas või iseenda harimise mõttes veel kord üle vaadata. Lihtsal lehelugejal võib ju näiteks Bonnieri preemia saanud artiklist üht-teist kaude meenuda, aga kui elegantne oli selle artikli sõnaseadmine, kui põnevalt loo algus lahti kerima hakkas või kui mitu allikat sel uuriva ajakirjanduse parimal näitel tagataskus oli, vaevalt keegi enam mäletab.

Ajakirjanikud ise on varasemast seotud päris mitmete väljaannetega ja nii omade kui konkurentide arvustamisele võib halb mekk juurde tulla, isegi kui seda seal ei ole. Kriitika osas vaataksin ma lootvalt ajakirjandust õpetavate inimeste poole, sest nende viited ja osutamised ajakirjanduse meisterlikkusele ja eksimustele peaksid nii näima kui olema sõltumatud.

Pressinõukogu kaasused Postimehe vastu (2012)

Kaebaja: Tuuliku Reisid, 13.02.12

Artikkel: «Tarbijakaitseamet hoiatab seadusevastaselt tegutseva OÜ Tuuliku Reisid eest», postimees.ee 8.02.12

Kaebuse sisu: Kaebaja ei ole rahul, et talle sõna ei antud. Samuti leiab kaebaja, et uudis oli ebatäpne, tekitas talle kannatusi ning pealkiri oli eksitav.

Staatus: Pressinõukogu otsus (1.03.12): õigeksmõistev. Postimees ei eksinud ajakirjanduseetika koodeksi vastu. Tarbijakaitseamet on reisifirmade üle seaduse alusel järelevalvet ja kontrolli teostav riiklik organ ja seega ei saa veebiväljaandes ilmunud uudist käsitada konfliktina, vaid seadusega ette nähtud avalikkuse teavitamisena tarbijakaitse järelevalveotsusest.

Kaebaja: Piret Valdek, 12.02.12

Artikkel: «Saatuslik tagurdamine tegi mehest kurjategija», PM 12.11.11

Kaebuse sisu: Kaebaja hinnangul on artiklis faktivead ning tema ja ka ohvri aadressil on esitatud tõsiseid süüdistusi. Kaebaja leiab, et tema, õnnetuse ohvri ja ühe arsti identifitseerimine artiklis on põhjendamatu. Samuti ei ole kaebaja rahul, et artiklis on avaldatud delikaatseid isikuandmeid.

Staatus: Menetlus lõpetatud 29.03.12. Kuna kaebaja ei esitanud kaebust uuesti teda puudutavatest aspektidest lähtuvalt, otsustas pressinõukogu kaebuse menetlemise lõpetada.

Kaebaja: Virgo Kruve, 26.07.12

Artikkel: «Keskerakond püüdis parteihülgajaid üle trumbata», PM 17.05.12

Kaebuse sisu: Kaebaja ei ole rahul, et ajakirjanik temaga kommentaari saamiseks ühendust ei võtnud, ja seega on artikkel ühepoolne. Samuti sisaldab artikkel kaebaja hinnangul faktivigu. Kaebaja ei ole rahul, et tema vastulauset ei avaldatud.

Staatus: Pressinõukogu otsus (6.09): õigeksmõistev. Pressinõukogu hinnangul ei ole Virgo Kruve kohta esitatud süüdistusi, mis vajanuks tema kommentaari. Pressinõukogu leiab, et MTÜ Eesti Demokraadid juhatuse liikmete nimedega eksimine ei ole kogu artikli seisukohalt selline oluline eksimus, et nimetada see hea tava rikkumiseks.

Kaebaja: Saaremaa Laevakompanii, 2.10.12

Artikkel: «Hiidlasi nörritab praamipiletite eelseisev hinnatõus», PM 13.09.12

Kaebuse sisu: Kaebaja leiab, et artikkel sisaldab valeväiteid, ja kaebaja ei ole saanud võimalust süüdistusi kommenteerida ega vastulauset esitada.

Staatus: Pressinõukogu otsus (17.12): tauniv. Leht rikkus ajakirjanduseetika koodeksi punkti 4.2, mis näeb ette, et konflikti sisaldava materjali puhul peab ajakirjanik ära kuulama kõik osapooled. Pressinõukogu leiab, et kuna piletihinna kujundamisel on kaks osapoolt, nii vedaja kui ka majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, siis oleks pidanud neilt (või vähemalt ühelt) kommentaari küsima.

Kaebaja: Eesti Loomakaitse Selts, 21.09.12

Artikkel: «Loomakaitsjad tegid metsa rahaks», PM 18.09.12

Kaebuse sisu: Kaebaja hinnangul on artiklis ebatäpset infot, mis tekitab põhjendamata kannatusi. Samuti peab kaebaja artiklit kriitiliseks ja ründavaks. Kaebaja ei ole rahul, et ei saanud sõna võrdselt teise osapoolega.

Staatus: Menetluses

Kaebaja: CV Keskuse tegevjuht Paavo Heil, 4.10.12

Artikkel: «Leedu prokuratuur algatas CV Keskuse vastu kriminaalasja», PM 1.10.12

Kaebuse sisu: Kaebaja hinnangul sisaldab artikkel ebatäpset infot.

Staatus: Pressinõukogu otsus (17.12): tauniv. Postimees rikkus ajakirjanduseetika koodeksi punkti 4.2, mis näeb ette, et konflikti sisaldava materjali puhul peab ajakirjanik ära kuulama kõik osapooled. Samuti rikkus leht eetikakoodeksi punkti 5.1, mis näeb ette, et kui kellegi kohta avaldatakse tõsiseid süüdistusi, tuleks talle pakkuda kommentaari võimalust. Kuna artiklis esitati CV Keskuse suhtes tõsiseid süüdistusi, oleks leht pidanud andma samas artiklis sõna ka CV Keskuse esindajale.

Kaebaja: Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart, 17.12.12

Artikkel: «Uuritakse abilinnapeaga seotud linnaraha liikumist», PM 25.09.12

Kaebuse sisu: Kaebaja leiab, et artiklis on ebaõigeid väiteid ning ajakirjanik ei tee artiklis selget vahet Mihhail Kõlvartil kui Eesti Taekwondo Liidu presidendil ja Tallinna abilinnapeal.

Staatus: Menetluses