See, mida teie hetkel käes hoiate, on tõenäoliselt Eesti esimene aruanne lugejale.
Tahame aruandes selgitada, kuidas, kellega, kellele ja millistel eesmärkidel Postimeest teeme. See on vaatenurgast sõltudes kas väga lihtne või väga keeruline ülesanne. Kui leiate, et mingi küsimus jäi vastuseta, siis andke teada, saame järgmisel aastal teha parema aruande.
Nagu kõrvalleheküljelt näete, on Postimehel suur auditoorium. Meil on palju lugejaid nii paberis kui veebis. Ajalehena oleme Eestis suurimad nii tellijate kui ka lugejate arvult. Veebis on meil suurima positsioonist väike samm puudu.
Lühidalt: lugejaid on sadu tuhandeid ja Eesti rahvaarvu silmas pidades on see nii suur saavutus kui ka suur kohustus. Selgelt on Postimees Eestis nn paper of record, presse de référence – väljaanne, mille kaal ja usaldusväärsus annavad avaldatule olulise lisaväärtuse. «Kas see on tõsi?» – «Postimehest lugesin.» – «Jah, siis küll.»
Ühest küljest peab Postimees Eesti keskse ajakirjandusväljaandena peegeldama maailma ja siinset elu kõigis tema väljendustes. Arvan, et oleme seda ülesannet lõppenud aastal hästi täitnud. Samas ei saa pakkuda lugejale vaid seda, mis nii või teisiti avalikkuse tähelepanu pälvib. Postimees peab lisama avalikku vaatesse, avalikku arutellu uusi teemasid, arutelus aktiivselt osalema ning sellele kallutamata kesklava pakkuma. Usun, et ka see on tänavu õnnestunud.
Olen kolleegidega Postimehe rolli arutades mitu korda jõudnud küsimuseni: kellega peaksime oma töö tulemusi võrdlema? Kas on piisav, kui oleme paremad mõnest kodumaisest võistlejast? See on kindlasti oluline.