Enel Mägi: digiranits - koolilapsele kergem ja riigile raskem kanda?

Enel Mägi Foto: Terje Lepp

Kuidas muuta e-koolikott mõtteharjutusest reaalsuseks? Tiigrihüppe Sihtasutuse juhataja Enel Mägi esitab neli alussammast, millele uuenev Eesti kooliharidus peaks tuginema.

Ühel hiljutisel nõupidamisel rääkis infotehnoloogiasektoris töötav vanaisa innustunult, mida kõike tema nelja-aastane lapselaps tahvelarvutiga teha oskab. Teine, haridusvaldkonnas leiba teeniv isa avaldas selle peale lootust, et ehk õpib jumala abiga see laps mingil hetkel siiski ka lugemise ja kirjutamise ära.

Õigus on mõlemal. Kuid nende kahe vaatenurga vastandamine ei aita meid lahenduse leidmisel kuigi kaugele. Küsimus tuleks püstitada hoopis, kuidas maksimaalselt ära kasutada nüüdisaegseid tehnoloogiaid selleks, et õppimine ja õpetamine oleks loov ning tulemuslik. Praktikas tuleb leida vastus nende võimaluste ja oskuste viimiseks kõigi õpilaste ja õpetajateni.

Arvutid ja internet koolides on ammu juba tegelikkus, viimane aeg on muuta elektrooniliseks ka õppematerjalid. Tänavu viieteistkümnendat tegevusaastat tähistanud Tiigrihüppe Sihtasutusel on sellel keerulisel teel välja pakkuda digiranitsa elik e-koolikoti idee.

Olgu kohe öeldud, et digiranits ei võrdu pelgalt sülearvutiga koolikotis, vaid on laiem ökosüsteem Eesti koolihariduse uuendamisel.

E-koolikoti muutumisel mõtteharjutusest reaalsuseks on kriitiline nelja suure alussamba üheaegne olemasolu ja koosmõju.

Kõige alus on kvaliteetne elektrooniline õppevara – videod, simulatsioonid, mudelid, interaktiivsed testid, tekstid, esitlused, e-kursused ja kõik muu, millest on võimalik luua terviklikke õppematerjale. Digiajastul sünnib imesid sama harva nagu keskajal. Elektrooniline õppevara ei teki iseenesest ega tasuta, vaid maksab reeglina oluliselt enam kui paberversioon. Lisaks nõuab oma osa õppevara ülalhoidmine ja pidev uuendamine.

Tiigrihüppe Sihtasutuse kogemuse põhjal võib ühe aine tervikliku sisupaketi koostamine ja tootmine maksta vähemalt 60 000 eurot ning hinnapiiri ülemine lagi puudub ka kõige rikkamatel riikidel. Summad tunduvad suured, kuid siin on riigi prioriteetide seadmise koht. Loomulikult on veebis, sh haridusportaalis Koolielu kättesaadav tasuta õppevara, kuid see katab õppekava ära ainult osaliselt. Kõik ained ja teemad pole võrdselt kaetud ning materjalide kvaliteet kõigub tugevasti. Kui oleks tellimust, siis pädevatest e-õppematerjalide tegijatest Eestis puudus tulla küll ei tohiks. Tuleviku suhtes lisab kindlustunnet teadmine, et ülikoolides õpib arvestatav hulk ristmeedia tudengeid.

Teine sammas on tarkvaraline platvorm, mis võimaldab erinevad osad koondada terviklikuks õppematerjaliks, hallata ja korraldada õppetööks vajalikku infot ning liidab omavahel e-õppe infosüsteeme. Meie üldhariduskoolides on praegu kasutusel kolm e-õppe keskkonda: Moodle ning Eestis loodud VIKO ja IVA. Igaüks neist on oma tugevuste ja nõrkustega ning sobivaimat lahendust tuleb alles otsida.

Kas ja milline võiks olla digiranitsa tarkvaraline platvorm, on laiema arutelu ja otsuse teema. Uuendusmeelsetele õpetajatele peab jääma loominguline vabadus ise e-õppematerjale luua. Teisest küljest ootab väga suur hulk õpetajaid süsteemseid valmislahendusi, mille kasutamiseks piisab need vaid «karbist välja võtta».

Esmaste arvutuste kohaselt võiks Eestis loodava e-õppematerjalide tarkvaralise platvormi maksumus olla ligi 615 000 eurot. Üksikmaksumusena jällegi suur summa, kuid õpetajate palkade kõrval vähemalt sama kaalukas sisuline investeering tulevikku.

E-koolikoti puhul ei saa me üle ega ümber tehnoloogiast ehk arvutite rauast, mis on vajalik e-õppevara kasutamiseks. Ka siin on keskseks valikuküsimuseks, kas seame eesmärgiks tagada elektroonsele õppevarale juurdepääsu kõigi võimalike erinevate vahenditega – tavaarvutid, tahvelarvutid, mobiilid jne – või valime koolidele keskse lahenduse koos juurdekuuluvate hangete ja regulatsioonidega. Vaatamata koolide varustamisele vajaliku tehnikaga jääb endiselt õhku küsimus, kuidas tagada kõigi õpilaste juurdepääs taristule.

Skeptikud võivad nüüd küsida, kas ma tunnen kedagi, kes tunneb mõnda noort inimest, kellel seda juurdepääsu praegu pole? Aus vastus on, et tunnen küll ja see on sotsiaalne probleem, millest ei tohi digiranitsa puhul mööda vaadata.

Neljandaks ja vahest enim kirgi kütvaks kujuneb sobiva ärimudeli valik ehk reeglid, kuidas e-õppevara hangitakse ning kui palju ja kellele selle eest tasutakse, et tagada kogu eelkirjeldatud ökosüsteemi kestlik areng. Põhimõttelisi valikuid on kolm: e-õppematerjalide kasutamine on kas tasuline, vaba (riik ostab need alati välja ja annab vabakasutusse) või jagatakse digiranitsa ülalpidamiskulud riigi ja kasutajate vahel.

Õppevahendite hankimiseks annab Eesti riik aastas koolidele umbes 6,5 miljonit eurot, mille eest tuleb välja osta ka paberõpikud. Tegelikult pole mingeid kitsendusi, et koolid peaksid eelistama paberõpikuid digitaalsele õppevarale. Hea näide sellest, et ka digimaterjale on võimalik müüa – ja päris edukalt –, on algklassiõpetajate hulgas väga populaarsed Miksikese (www.miksike.ee) töölehed, kontrolltööd jms.

Erinevalt Miksikesest on mitmed teised entusiastlikult üldharidusele e-õppematerjalide loomisega alustanud firmad suunanud oma tegevuse ümber ettevõtetele. See on mõistetav, sest firmade eesmärk on toota kasumit, mida eestikeelsel õppevara väiksel turul hästi teha ei saa. Ja siin lähevadki meie ootused võimalustega vastuollu ning lahenduse leidmine vajab kokkulepet meie kõigi vahel.

Kuid milline on õpetaja vaade? Tiigrihüppe sihtasutuse korraldatud metoodilistel koolitustel osaleb aastas enam kui 3500 õpetajat. Kui jätta kõrvale optimism ja positiivsus, mida enamik neist kursuste lõpus väljendab, peetakse suurimaks takistuseks omandatud oskuste rakendamisel ülekoormatud õppekavast ja suurest hulgast bürokraatiast tingitud ajapuudust.

Kõige suuremat puudust tuntakse süstematiseeritud ja valmis e-õppematerjalidest, mida ei peaks ise otsima ega koostama. Ja siinkohal ei pea õpetajad silmas PDF-formaadis õpikuid, esialgu ollakse rahul ka paberõpiku loogikat jälgivate multimeedia-materjalidega. Kolmandaks rõhutavad õpetajad vajadust sisulise IT-tugiisiku ehk haridustehnoloogi järele koolis. Sama on esile toonud ka paljud koolijuhid.

On veel keegi, kes õpetajat digiranitsa kandmisel kindlasti aitab – see on õpilane. Õpilane, kelle jaoks e-koolikott ju luuakse ning kes selle järgi tarkust omandama hakkab. Kõigi eelduste kohaselt saab sellest hea täiendus tema digimaailmale, milles ta end niigi koduselt tunneb.

Vabariigi presidendi üleskutse, et Eestis riigivalitsemise ja ühiskondliku kaasamõtlemise uuendused võiks saada millekski tõeliselt heaks ja innovatiivseks, väärib igati järgimist. Digiranitsa ideed võib võtta samasuguse üleskutsena koostööks koolihariduse mõttemallide uuendamisel. Lapsed on harjunud üha raskemaks muutuva koolikotiga ja kannavad seda nurinata. On aeg võtta meilgi suurem raskus kanda ja leppida kokku tulevase digiranitsa põhimõtted.