Marcus Hildebrandt: teeme Eesti vundamendi korda

Marcus Hildebrandt Foto: SCANPIX

Inglise ja ladina keele õpetaja Marcus Hildebrandt kirjutab, et vaatamata võimalustele, mida infotehnoloogia haridusele annab, et tohiks tähelepanuta jätta ka ohte.

Hiljuti käis mu hea eesti sõber ühe koolide koostööprojekti raames Lääne-Euroopas. Kui ta naasis, tahtsin muidugi teada saada, millised tema muljed on. Jutt kestis mitu tundi ja kõige huvitavam teema meie jaoks oli igapäevane elukorraldus Lääne-Euroopas.

Mu sõber ei saanud aru, miks ei ole igal pool WiFit, nagu me Eestis oleme harjunud. Ja kui oli olemas, oli WiFi tihti tasuline. Samuti imestas ta, et poodides ei saa alati kaardiga maksta; tihti on selleks miinimumsumma kümme eurot. Sõber külastas ka ühte gümnaasiumi ja sai teada, et paljudel õpetajatel pole isegi oma meiliaadressi.

Kokkuvõtvalt ütles ta mulle: «Algul mõtlesin, et olen ajamasinaga 15 aastat tagasi läinud. Aga see puudutab tegelikult ainult IT-valdkonda, sest kui vaadata olulisemaid valdkondi, siis on seal asjad paigas.»

Maris Lindoja kirjutas (PM 29.11), et haridus vajaks just IT-valdkonnas «Teeme ära!» visiooni. Peaksin kohe alguses mainima, et ma ei ole kindlasti tehnoloogia vaenlane. Minu õpilased võivad kinnitada, et me kasutame IT-vahendeid nii tundides kui ka kodutööks. Pean tunnistama, et minu rühmadel on isegi Facebooki lehekülg olemas, kus jagan informatsiooni ja huvitavaid inglise keele ja kultuuriruumiga seotud materjale ja linke.

Siiski olen ma pigem skeptiline IT-kasutaja. Üks põhjus on kindlasti minu taust. Olen pärit riigist, kus inimesed on skeptilised uuenduste suhtes ning küsivad ikka ja jälle, kas nendest on rohkem kasu kui kahju.

Teine põhjus on ilmselt seotud asjaoluga, et ma näen peaaegu iga päev, millist kasu, aga ka millist kahju IT noortele toob. Seepärast sooviksin hoiatada e-vaimustuse eest, mida väljendavad nii Maris Lindoja artikkel kui ka sellessamas mainitud haridusministeeriumi prioriteet ja eesmärk.

Eestis nähakse informatsiooni- ja kommunikatsioonitehnoloogiat ehk vahendeid imerohuna, mis parandab õpilaste motivatsiooni, nende õpitulemusi ja ettevalmistust igapäevaseks eluks. Kriitilisi hääli pole siin eriti kuulda. Ometi on rahvusvahelisel tasandil käimas tuline debatt selle üle, kas need vahendid toovad positiivseid või ka negatiivseid muutusi. Kes viitsib uurida, leiab vähemalt sama palju kriitikat kui kiidusõnu.

Mark Warschauer, California ülikooli haridusteaduskonna ja informaatikateaduskonna professor, keda peetakse kõige suuremaks autoriteediks teemal, mis puudutab infotehnoloogiat Ameerika klassiruumides, suhtub infotehnoloogiasse teatud hoiatusega. Kokkuvõtvalt on tema arvamus: arvutid suudavad mõnda asja parandada heas koolis, aga nad ei saavuta midagi positiivset nõrgemates koolides; katsed parandada nõrgemaid koole või asendada puuduvaid õpetajaid infotehnoloogiaga kukuvad läbi.

Warschaueri arvates võimendavad infotehnoloogiavahendid isegi sotsiaalset ebavõrdsust. Kes soovib rohkem teada saada müütidest, mis on seotud infotehnoloogiaga, võiks lugeda kirjutist «There Are No Technological Shortcuts to Good Education» ehk «Pole olemas tehnoloogilist otseteed hea hariduse juurde» (http://tinyurl.com/arvutid).

Oma artiklis tunnistab ka Maris Lindoja ise, et «arvuti või tahvelarvuti kasutamine iseenesest ei loo uut õppimise kvaliteeti, kui selle sisu on samasugune kui õpikus ja sellega lahendatakse ülesandeid samamoodi kui töövihikus». Seepärast vajatakse tema arvates ka uut sisu ja uut metoodikat.

Peamine näide on Lindoja artiklis videod. Need olevat muu hulgas sellepärast hea õppe- ja õpivahend, kuna õpilased olevat harjunud «interneti tähelepanumajandusega». Siinkohal tuleb aga küsida, kas mina õpetajana pean tähelepanuvõime vähendamist veel võimendama. Kas ma tõesti peaksin toetama materjale ja meetodeid, mis on loodud inimestele, kelle motivatsioon kohe kahaneb, kui sisu ei ole lühike ja pealiskaudne ehk kui pole tegemist kolmeminutilise videoga? Kas ma pean toetama materjale, mis on loodud inimestele, kes ei taha või ei suuda süveneda, kui sisu ei muutu kiiresti ega ei ole audiovisuaalne, vaid teksti formaadis?

Ometi on ka tänapäeval ja lähitulevikus vaja, et inimene suudab tööl pikka aega keskenduda (näiteks kirurg, kes peab mitu tundi opereerima) ja oskab süveneda. Pole ka saladus, et ülikoolid kurdavad uute üliõpilaste kehva funktsionaalse lugemisoskuse ja kehva kirjutamisoskuse üle. Kas arendavate tekstide kõrvaleheitmine ja nende asendamine lihtsustavate ja pealiskaudsete meediumitega on siin tõesti abiks?

Tulles tagasi minu artikli alguse juurde, pean kahjuks ütlema, et jah, Eesti vajab tõesti «Teeme ära!»-visiooni, aga ta vajab seda hoopis teistes valdkondades. Hiljuti käisime õpetajatega kahes Soome tunnustatud gümnaasiumis. Küsimusele, mis on Soome koolisüsteemi edu põhjus, vastati, et üks oluline tegur on head õpetajad, kes suudavad õpilasi motiveerida. Õpetajaamet olevat piisavalt prestiižikas ja piisavalt hästi tasustatud, et just kõige paremad kooli- ja ülikoolilõpetajad tahavad õpetajaks saada.

Kui hariduses on vaja aktsiooni  «Teeme ära!», siis ilmselt oleks vaja väärtustada haridust selle kaudu, et väärtustame inimesi, kes seda anda püüavad. Haridusministeeriumi plaanid õpetajate tööaja kohta (ehk kõik peab mahtuma 35-tunnisesse töönädalasse) on kahjuks samuti pealiskaudsed ja lihtsustavad.

Kuidas oleks aktsiooniga «Eesti infrastruktuur korda!»? Kes elab maal, teab, millest ma räägin. Paljudes kohtades pole internetti üldse olemas ja ka stabiilne elekter on pigem unistus. Natuke tuulisem ilm või rohkem sadu ja elekter kaob ära.

Mina pakuksin ka aktsiooni «Hambad korda!», sest minu arvates on olukord, kus inimesed peavad ka kõige elementaarsema hambaravi eest ülisuuri summasid maksma, lausa inimõiguste rikkumine. Sotsiaalminister Pevkur ütles hiljuti, et hambaravi hüvitamine «sõltub eelkõige sellest, kas ja kuidas Eesti ühiskond tervikuna rikkamaks saab» (Õhtuleht, 13.11.2012). Kui aga nii elementaarne vajadus (ja on veel teisi) ei saa hetkel rahuldatud, miks me peaksime siis praegu oma pead murdma kallite ja mingil määral kahtlaste projektide üle?

Hetkel tundub mulle, et Eesti on nagu ehitatav maja, mille seinu püstitatakse, kuigi vundament pole veel valmis.