Jaak Aaviksoo: palk jõudku õpetajateni

Jaak Aaviksoo.

FOTO: Arvet Mägi/Virumaa Teataja

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo (IRL) kirjutab, et kaudsete hinnangute järgi ei jõua kogu palgaraha õpetajateni, kuid üleskutsed omavalitsustele raha kasutuse kohta infot jagada langevad tihti mõistmatuse vaenulikule pinnasele.

Eestis on õpetajate palga teema olnud aastaid hariduse keskne küsimus. Vähemasti avalikkuse jaoks ja poliitilisel tasandil. Õpetajate õigustatud palgaootuste varju jäävad kahjuks paljud hariduse sisulised probleemid. Kuigi sellise hariduskäsitlusega on raske nõustuda, tuleb elu võtta just niisugusena, nagu ta on. Loomata palgaküsimuses selgust ning vastastikust usaldust, pole võimalik lahendada ka teisi probleeme.

Ilma õpetajata ei sünni hariduses midagi. Palgaküsimuse lahendus ei saa seisneda vaid suvaliste poliitiliste (valimis)lubaduste lunastamises või hädavastuses streigiähvardustele. Lahendus on kestlikus palgakorralduses, mis loob kindlustunde aastateks ja toetab õpetaja ameti väärtustamist pikas perspektiivis. See loob ühtlasi vundamendi hariduse kvaliteedinõuete pidevaks suurendamiseks. Selles mõttes on õpetajate palk tõeline prioriteet, esmatähtis, ja seda tuleb võtta sõna-sõnalt.

Õpetaja palga kestlikuks kasvatamiseks vajame koostööd, ausust ja läbipaistvust kõikidelt osalistelt – riigilt, kohalikelt omavalitsustelt ja isegi õpetajatelt. Kohatine möödarääkimine, varjatud huvide esindamine ja isegi silmakirjatsemine ei aita lahenduste leidmisele kaasa. Kui prioriteet, siis prioriteet.

Sõnastan mõned probleemid ministeeriumi ja riigi positsioonilt. Me ei tea, kui palju (munitsipaalkoolide) õpetajad tegelikult palka saavad ja palju nad selleks tegelikult tööd teevad. Oleme palunud kohalikelt omavalitsustelt andmeid, ent kahjuks mitte eriti tulemusrikkalt. Teame, kui palju eraldatakse õpetajatele palgaraha, ja kui see jagada õpetajate arvuga, saame keskmise palga, mis on palju suurem sellest, millest räägivad õpetajad.

Pole alust arvata, et kohalikele omavalitsustele eraldatud raha kasutatakse pahatahtlikult või mitte hariduse eesmärkidel, kuid ühine eesmärk peaks olema luua suurem selgus. Kaudsed hinnangud näitavad, et kogu palgaraha ei jõua õpetajateni, ja see summa kasvab aasta-aastalt. See pole süüdistus, vaid tõdemus.

Ehkki seadus näeb ette palgaraha just õpetajatele (lisaks direktorid ja õppealajuhatajad), on valitsuse määrus lubanud seda raha viimasel kahel aastal kasutada ka koolide tugispetsialistide tasustamiseks. Osa omavalitsusi on möönnud, et «kadunud» raha just selleks ka kulub. Teised väidavad, et ka koolijuhtidele võetakse selle arvelt lisa, sest neile arvestatud 910 eurot kuus pole samuti piisav.

Selleks kutsun omavalitsusi veel kord üles jagama informatsiooni raha kasutuse kohta. Aasta alguses langes see üleskutse kahjuks mõistetamatuse vaenulikule pinnasele. Läbipaistvust pole vaja ministeeriumile ja «ametkondlikuks kasutamiseks». See on vajalik avalikkusele – õpetajale, lapsevanemale, maksumaksjale ning kas või teadlasele. Koolide eelarved ja nende täitmise aruanded võiks ja peaks olema piisavalt üksikasjalik avalik informatsioon, samuti tasuks tõsiselt kaaluda õpetajate palkade avalikustamist. Meie esimene soov on luua selgus.

Ei saa tagada palgatõusu, kui pole kindlust, et kogu palgatoetus ei jõua õpetajateni – pole tähtis, kui üllad on teisitiotsustajate motiivid. Seepärast peame muutma raha sihtotstarbeliseks. Kui riigi toetuskohustusele soovitakse lisada tugispetsialistid, siis sätestame selle seaduses ja leiame tarvilised lisavahendid. Arvestagem, et ka lasteaiaõpetajate, huviõpetajate, ringijuhtide, õpetaja abide, abiõpetajate ja paljude teiste omavalitsuste haridustöötajate toetust soovitakse saada riigilt.

Tihti väidetakse ka, et tegelik elu ja seadused-määrused pole selles küsimuses kooskõlas ja varem on antud (katteta) lubadusi. Muudame siis neid seadusi, kuid hoolimata kõigest on meie teine soov, et õpetajate palk jõuaks õpetajateni.

Enne muude kulude lisarahastamist on aga hea teada, et Eestis kulub õpetajate palkadeks vaid keskmiselt 36 protsenti üldhariduse kuludest. Teistes (OECD) riikides on see osa 60 protsenti. Meie koolides on muid kulusid oluliselt rohkem kui mujal – rohkem on iga sorti teenindavat personali aastakümnetetagusest mõttemaailmast ja kohati enam kui 100 ruutmeetrit köetavat pinda õpilase kohta.

Mõnes suures omavalitsuses leiab ka kümne protsendi ligi küündivaid intressimakseid koolide euroremondi tarbeks. Mõtlemapanev oli lehest lugeda, et selle omavalitsuse linnapea korraldas toetusstreiki õpetajate palganõudmiste toetuseks. Palju asjakohasem olnuks kuulda põhjendusi niisuguste hariduseelistuste mõistlikkuse kohta. Kui saaksime koolide eelarvetes jõuda õpetaja väärtustamiseni samal määral kui Soomes või teistes lääneriikides, kasvaksid palgad veel vähemalt neljakümne protsendi võrra! Muidugi on elu arvudest keerulisem, aga mõelda ju võiks. Või isegi peaks.

Õpetajad on õpetamiseks. Raske on kasvatada õpetajate palka, kui õpilaste arv kahaneb ja õpetajate arv kasvab (novembri seisuga vastavalt üle 2000 õpilase ja seitsme õpetaja võrra). Kui klassi lõpupildil on õpetaja ja kaks abiturienti ning ruume köeti, valgustati ja täielist palgaraha maksti igale sellise klassi (?) ees seisvale õpetajale, siis on meil probleem, mille lahendus ei saa olla suurem riiklik toetus.

Haridusministeerium ja valitsus soovivad õpetajate palka kasvatada. Järgmisel aastal vähemalt 11 protsenti. Liigume edasi, et saavutada olukord, kus õpetaja peamine garantii – palga alammäär – tõuseks riigi keskmiseni ning tegelik rahastus ja keskmine sissetulek oleks sellest 20 protsenti kõrgem. See on meie soov, see on IRL­i poliitiline siht, ja usun, et ka igati mõistlik eesmärk.

Kuid ühiskonnas, hariduskogukonnas ja ka poliitilisel tasandil ei valitse selles küsimuses kaugeltki konsensus. Vastuargumendid on tõsised: selline eesmärk seab õpetajad selgelt kõrgemale paljudest, kui mitte enamikust kõrgharidusega avaliku sektori spetsialistidest – sotsiaaltöötajatest, kultuuritöötajatest, ka õppejõududest, sise- ja välisjulgeolekuspetsialistidest jne.

Selleks et veenda kahtlejaid sellise väärtustamise õigsuses, peame eelkõige andma avalikkusele kindluse, et meie haridus ongi parim võimalikest. See võti on eelkõige õpetajate endi kätes. Enamikus omavalitsustes on õpetajate palgatase juba praegu suhteliselt kõrge ja tekitab kohati isegi kadedust. Vaid Harjumaa õpetajad saavad alla maakonna keskmise palga ning enamikus on õpetajate palk juba 20 protsenti üle kohaliku keskmise. Töötasu edasine kasvatamine tekitab paljudes omavalitsustes pingeid ja peaksime mõistma ka omavalitsusjuhte, kes sellele tähelepanu juhivad, ning mõtlema lahenduste peale.

Õpetajate palgakasvuga tuleb edasi liikuda. Järgmise aasta riigieelarves antakse kohalike omavalitsuste õpetajate palgatoetuseks võrreldes tänavusega kokku enam kui 11 protsenti rohkem raha – kasv 143 miljonilt 160 miljonile eurole.

Osa sellest tuli lisarahana, osa otsusest seada õpetajate palk prioriteediks, ja mitte ainult sõnades. Võtsime ministeeriumile üle 12,4 miljonit eurot seni omavalitsuste õlul olnud kohustusi – rahastame erakoole, maksame ise kinni kaks kolmandikku täienduskoolitusest ja loome riigikoole.

Lisaks lõpetame igal aastal eelarvesse nn reservide planeerimise ebamääraste ja seadusest mitte tulenevate kulude katteks, millest anti välja tavaliselt vaid umbes kuni kümme protsenti. Kriitikutele ütleme: jah, õpetajate palk ongi prioriteet, mida kasvatame ka edasipidi teiste, vähem tähtsate kulude arvel.

Riigikoolides juurutame 1. jaanuarist kõrgemad palgad kõigile: õpetajatele, tugispetsialistidele ning teistele haridustöötajatele. Samal ajal tänapäevastame töökorralduse. Võtame kasutusele kindla ametipalga ja kõiki ametikohustusi hõlmava ning seadusest tulenevat tööaega arvestavad ametijuhendid. Loodame, et ka teised koolipidajad järgivad meie eeskuju. Õpetajatele on selleks tarbeks nähtud ette riigi toetus. Koolipidajate – olgu selleks riik, eraomanik või omavalitsus – ülesanne ja vastutus on hoolitseda teiste koolitöötajate eest.

Hea on teada, et riigieelarve tulud kasvavad eelseisval aastal 2,2 protsendi ja kulud tervikuna vaid 1,1 protsendi võrra, kusjuures haridusministeeriumi eelarve kasv on 5,4 protsenti. Samal ajal suurenevad omavalitsuste hinnangulised tulud 4,3 protsenti ja kulud isegi 5,8 protsenti.

Prioriteedid on tegelike valikute küsimus ning rada sõnadest tegudeni on alati okkaline. Õpetajate palgatõus peab aga jätkuma ka eelseisvatel aastatel ja selleks on võimalused olemas. Kindlasti tuleb koolide eelarvetes kasvatada õpetajate osakaalu, võttes sihiks Soome taseme.

Ka korrastuv koolivõrk vähendab kulusid ja tekkiv kokkuhoid tuleb suunata palkadeks. Värsket lisaraha tuleb kasvavast majandusest ning maksudest. Tean liigagi hästi, et see ei saa lihtne olema. Ja palgamure pole hariduses kindlasti ainuke probleem.

Tagasi üles