Villu Otsmann: Julk-Jüri, Mauruse ja Wikmani tagasitulek

Villu Otsmann Foto: Erakogu

Meie hariduskorraldus on olnud äärmiselt taristu- ja reeglikeskne. Selle asemele peaks astuma taas selge rolli ja vastutusega koolijuht, kes on ümbritsevatele jõududele teejuhiks, leiab vandeadvokaat Villu Otsmann.

Legendaarne jaapani režissöör Akiro Kurosawa on filminud kultusfilmiks kujunenud teose «Seitse samuraid», mille avakaadrites kogunevad talupojad külatarga juurde õpetussõnu kuulama. Tarkuseressurss on vanima elaniku kogemused ning sellest õppimine on külale ellujäämise küsimus.

Avalik haridussüsteem Eestis ei ole mitte vähema tähtsusega. Igapäevaste vajaduste ja infotulva sees unustame, et inimene õpib kogu elu ja päevapoliitika kõrval eksisteerib veelgi olulisemaid ja pikaajalisema mõjuga teemasid.

Talupoegade külakogukonnaga võrreldes on ressurssi haridussüsteemile juurde tulnud, nii poliit-, finants-, administratiiv-, inim- kui ka tarkusühikutes. Hariduse levik on suurendanud inimeste iseseisvust, see perekondlike suhete vähenemist, see abieluväliseid suhteid, see sündide edasilükkamist ning kokkuvõttes on Eesti nagu üks külatäis vanu tarku.

Kes sellises ühiskonnas ikkagi oleksid need, kes asuvad õpetuse andmise keskmes ja mis on nende ülesanne? Selle küsimusega tegeleb esimesel koolipäeval kooskõlastusringile saadetud haridusalaste seaduste muutmise eelnõu.

Haridusseaduse paragrahvi 1 järgi on haridussüsteemi kujunemise, toimimise ning arengu õiguslik tagamine haridusseaduse ülesanne. Kõvad sõnad. Ons tõesti seadus ja reeglistikud astunud haridussüsteemi keskmesse?!

Mulle kui agulieestlasele assotsieeruvad sõnaga «õppimine» paneelseinad, suured aknad ja trepid. «Kui Arno isaga koolimajja jõudis ... » on eestlase veelgi levinum viis mõelda haridusteele asumisest.

Olulisima üldharidust käsitleva õigusakti pealkirigi on meil «põhi­kooli- ja gümnaasiumiseadus», mitte näiteks «üldhariduse andmise seadus». Kuidagi äärmiselt taristu- ja institutsioonikeskne tundub me haridusdiskursus.

Kurosawa kodumaal Jaapanis on üks sügavalt läbimõeldud riiklik kasvatussüsteem, hästi organiseeritud pedagoogiline protsess isiksuste kujundamiseks, rahva kehalise ja vaimse rikkuse arendamiseks tähistatud lihtsa sõnaga judo, mida võiks tõlkida ka nt kui paindlikku funktsionaalsust või teejuhti.

OECD 2008. aastal avaldatud haridusteemalise uuringu tulemuste kohaselt on koolijuhtimine see, mis täidab koolide tulemuste parandamisel võtmerolli. Koolijuhtimine on esmatähtis tegur haridusvõimaluste parandamisel. Selle vastand on hariduse jäik tsentraalne juhtimine, koolijuhi ja personali vaatlemine täitjatena planeeritud süsteemis, mitte selle kujun­dajatena.

Hariduse andmise keskmes on niisiis köster Julk-Jüri, pap­a Maurus ja direktor Wikman, ja mitte üksi, vaid koos kõigi toetavate jõududega. Selline judolik mõttemudel ümbritsevate jõudude teejuhiks olemisest on Eesti inimestele ju väga omane – Baruto, Budõlin, Pertelson, Padar on meil olnud lausa rahvuskangelased, telelevastus «Džuudopoisid» ja multifilm «Lotte» on olnud vaat riikliku tähtsusega sündmused eri põlvkondade ajal.

Nagu judo mõtestab ümber füüsikast tuntud Newtoni kolmanda seaduse vastasmõjust koosmõjuks, on minister Aaviksoo hakanud Eesti haridussüsteemi jäika institutsionaalsust painutama funktsionaalsuse poole. Seadusmuudatuste seletuskirja põhjal on üks eesmärke selge ja kasvanud vastutus ning sellega lahendatakse muu hulgas probleemi, et koolijuhil on väike roll personali- ja palgapoliitika kujundamisel ning kooli töökorralduse juhtimisel. Ei ole võimalik väikse rolliga kanda suurt vastutust.  

Siin tuleb rääkida kõigist noore inimese eluga kaasas käivatest võimalustest ja riskidest, mis on paljuski kooli juhtida. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis oma otsuses 28.08.2012, et avalik võim vastutab 150 meetri kaugusel koolist õpilase toime pandud pussitamise eest kooli sööklast võetud lauanoaga. Kohus leidis, et kooli administratsioonil on otsustav roll õpilase tervise ja heaolu kaitsel ja kooli juhtkond ei taganud järelevalvet kooli söökla üle selleks, et välistada nugade väljaviimist.

OECD uuring seab esikohale, et koolijuhile on vaja anda suuremal määral autonoomiat koos vajaliku toetusega.

Koolijuhid võivad kooli ja õpilaste edasijõudmist otsustavalt mõjutada, kui neile antakse voli vastu võtta olulisi otsuseid. Et keskenduda õpetamisviisidele, mis kõige tõenäolisemalt parandavad õppimist, on koolijuhtidel vaja aega, võimekust ja toetust. Suurema autonoomiaga peaks kaasnema uued jagatud juhtimise mudelid, uued aruandluse, koolituse ja koolijuhtimise arendamise vormid.

Huvitava kokkusattumusena (või siis just mitte) on meie tuntuim japanist ning haridussüsteemi kriitik Rein Raud juba ühes 2009. aasta artiklis märkinud, et kaunid laused teadmistepõhisest ühiskonnast ja haridustaseme kasvust käivad kahjuks käsikäes teadmise kui niisuguse devalvatsiooniga ning et üks olulisemaid sihte peaks olema avardada viise, mis moodi arenev inimene midagi teab, mitte toppima talle pähe konkreetseid, pealegi kiiresti vananevaid andmeid. Asjatundjad jagavad muret vähese loomingulisuse pärast haridussüsteemis.

Tõepoolest ei ela me ei põllumeeste külaühiskonnas, samuti mitte tööstusühiskonnas koos, streikide ja revolutsioonidega, vaid teadmistepõhises masshariduse ühiskonnas koos koolitulistamiste ja muude terrorismi vormidega. Uus asi vajab uut lähenemist ja leida tuleb uued külatargad, kes aitavad meil selles ühiskonnas toime tulla, ning teha nende roll õigusselgelt nähtavaks.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paragrahvi 71 muudetakse selliselt, et direktori senine ühelauseline juhtimis- ja esindusülesanne asendatakse terve pädevusplokiga, alustades arengukava koostamisest ja lõpetades loetelu piiramisega muude seaduse alusel direktorile pandud ülesannetega. See peaks tagama ühest küljest direktorile piisava õiguskindluse tema ülesannete piiritlemisel ja teisest küljest õigusliku nähtavuse tema pädevusest.

Koolidirektorina töötas ka Akir­o Kurosawa isa, kes lasi tal õppida nii klassikalist jaapani kultuuri, nagu mõõgavõitlus ja kalligraafia, kui ka tänapäevast, eriti filmikunsti, pidades nii teatrit kui kino hariduse jaoks väärtuslikuks.

Tahan loota, et haridusteemaline diskussioon, sh see, mis seondub ringleva haridusalaste seaduste muutmise eelnõuga, võimaldab Eesti haridussüsteemil ühendada klassikalise ja uue veel kujunemata juhtimise, mis annab eestlastele peale andmeteadmiste ka loomingulise palangu, nagu sai osaks Kurosawale.

Selles kontekstis on haridusminister võtnud endale Susumu rolli, ja nii nagu multifilmis Lotte ippon, nii näitavad filmi «Seitse samuraid» lõpukaadrid, et võitja on ikka külarahvas, olgu nad siis parasjagu põllumehed või leiutajad või kes iganes, kuidas olud nõuavad.