Alaealise lapse vanemale lisahääle andmine ei ole mitte ainult vastuolus tänapäeva inimõigusnormidega, sealhulgas valimiste ühetaolisuse põhimõttega, vaid ka halb lahendus rahvastiku vananemise väljakutsele, kirjutab Postimehe arvamusportaalis Eesti Inimõiguste Keskuse juhataja Kari Käsper.
Tundub kummalisena, et aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aastal on Eestis arutelu all ideed, kuidas vanemate inimeste hääleõigust ühiskonnas vähendada. Kõlavad küünilisest poliittehnoloogiast läbiimbunud sõnavõtud, mille kohaselt parteid ka suure tahtmise korral lihtsalt ei saa peresõbralikke poliitikaid luua ja rakendada, sest peavad meele järgi olema üha suurenevale grupile eakatele. Unustatud on see, et ei lapsevanemad ega ka eakad ole mingi homogeenne grupp, kes valivad automaatselt neid erakondi, kes neile kõige suuremaid hüvesid välja pakuvad.
Eesti põhiseadusliku korra alustalaks on demokraatlik valitsemiskord ning inimõiguste kaitse, mille hulga kuulub ka kaitse ebavõrdse kohtlemise eest. Üheks oluliseks kodanikuõiguseks on valimisõigus, mis pole mitte privileeg vaid põhiline inimõigus. Valimisõiguse üheks oluliseks komponendiks on valimiste ühetaolisuse põhimõte, st iga inimese kohta arvestatakse üks hääl. Vastasel juhul ei oleks küsimuse all mitte ainult valimistulemuse demokraatlik legitiimsus, vaid tegemist oleks ka võrdse kohtlemise põhimõtte õigustamatu rikkumisega. Need ajad, kui lisahääli anti või hääli võeti ära konkreetsesse sotsiaalsesse gruppi kuulumise eest, on õnneks ammu möödas.
Kui varem on selliste üleskutsete näol tegemist olnud üksikute mõtteharjutustega, teoreetilise võimaluse kaalumisega, siis nüüd on teema jõudmas poliitilise arutelu keskmesse. See, et riigikogu sotsiaalkomisjoni esimees kutsub üles arutama, kas ei peaks Põhiseadust muutma ja senistest põhimõtetetest loobuma, on kahetsusväärne ja hirmutav.
Plaani eestkõnelejad serveerivad hääleõiguse ühetaolisuse põhimõttest loobumist alaealistele hääleõiguse andmisena, mida realiseeritaks läbi nende vanemate. See on põhimõtteliselt eksitav lähenemine, sest valimisõigus ei ole selline, mida saaks kellelegi delegeerida, vaid valimisõiguse teostamine toimub isiklikult ja salaja. Ettepanekuga liiguksime ajaloos tagasi aega, mil mehest perekonnapea tegi perekonna eest otsused ja valikud. Ehk olekski tagasipöördumisel mineviku ühiskonnakorralduse juurde Eestis rohkem lapsi, aga kas sellises Eestis oleks nendele lastele tagatud ka inimväärne elu ja inimõiguste kaitse ning kõrge heaolu tase?
Lahendus on targemates poliitikates. Olemasolev vanemapalga süsteem tagab küll helde sotsiaaltoetuse pikaks ajaks, aga samas see süvendab soolist ebavõrdsust ning hoiab eelkõige naisi pikalt tööturult eemal. Põhjamaades on sarnased skeemid tunduvalt edukamad ning eelkõige suunatud töö- ja pereelu paremale ühildamisele. Vanemapension on aga lahendus, mille mõju tundub olevat olematu. Palju sõltub hoopis sellest, kui stabiilne ja sidus on ühiskond, millised on ühiskonna hoiakud teiste ja teistsuguste inimeste suhtes, aga ka sellest, kas lastele lasteaiakoha või hoidja leidmine kodukoha lähedal on võimalik.
Rahvastiku vananemisest tulenevate mõjudega hakkamasaamiseks on palju võimalusi. Need on seotud nii eakate inimeste suurema kaasatusega ühiskonna toimimisse ka pärast pensionile minekut. Paljud eakad panustavad juba praegu laste hoidmisse ning tegelevad muude ühiskondlikult kasulike tegevustega, ent palju rohkem saaks ära teha eakate paindlikuks kaasamiseks tööturul. Eakat ei tohiks näha vaid sotsiaalsüsteemi koormajana, vaid ka potentsiaalse panustajana süsteemi toimimisse. Aktiivsena vananemise kontseptsioon toetabki eelkõige selliseid lahendusi. Teine võimalus on senise immigratsioonipoliitika veidi leebemaks muutmine koos hästi toimiva integratsioonipoliitikaga, aga selles osas seisavad mineviku hirmud vist ikka lahendustel ees. Kolmas variant on tegeleda nende probleemidega, miks inimesed Eestist lahkuvad, samuti sellega, et ühiskonna toimimisse oleks enam kaasatud seni tõrjutud grupid nagu puuetega inimesed, etnilised vähemused ning LGBT-inimesed.
Seega soovin poliitikutele julgust vaadata üksikute populistlike lahenduste asemel teemat laiemalt ning leida targemaid lahendusi, mis aitaksid Eesti rahval edasi kesta ning samal ajal säilitaksid ja arendaksid ka neid väärtusi, millel põhiseadus tugineb.
