Evelin Ilves

FOTO: Vabariigi Presidendi Kantselei

Evelin Ilves külastas septembris üht New Yorgi põhikooli, Harlemis asuvat P. S. nr 175. Kooli piirkonna elanikkond on New Yorgile omaselt multikultuurne ja selles koolis käivad paljud lapsed peredest, kes elavad allpool vaesuspiiri. Ometi on P. S. nr 175 tegemised ületanud New York Timesi uudisekünnise ja seal tehtu on eeskujuks tervele jõukale Manhattanile.

Olen viimase kuue aasta jooksul paljusid koole külastanud. Lisaks Eestile katsun seda alati teha ka välisvisiitidel. Minu huvi keskmes on küll laste tervisesse puutuv: koolitoit, liikumine, koolivälise tegevuse korraldamine, kultuuri- ja väärtuskasvatus, aga alati saan aimu ka õppetöö sisust. Kuna muljed on seni kitsamasse ringi jäänud, leppisime Õpetajate Lehega kokku, et jagan neid mõnikord lehe vahendusel – kui ruumi ja huvi jätkub.

Kuna hiljuti naasime pikemalt USA-visiidilt, räägin praegu ühest New Yorgi (NYC) munitsipaalkoolist (USA-s korraldatakse haridust osariigi ja omavalitsuse, mitte riigi tasandil). P. S. No 175 elik Public School nr 175asus otse keset Harlemi. Ka inimestele, kes pole kunagi NYC-i või üldse Ameerikasse sattunud, on Harlem kui mõiste paljuski tuttav. See seostub getode ja kuritegevusega, see on lauludest ja kirjandusest teada kui üks ütlemata ohtlik ja sedavõrd ka erutav paik. Ent 2012. aasta septembris soovitas NYC-i linnavalitsus mul minna just sinna, sest tolles koolis on eeskujulik ise-teha-tahtmine ja võimekus unistused ellu viia. Seal on ka keset kivikõrbe rajatud tilluke kooliaed ning järgmisele tühjale krundile, otse kahe hiiglasliku korterelamu vahele, kerkimas Manhattani esimene kogukondlik kasvuhoone.

Betoonmürakas kõrge aia taga

Kool ise on tavaline linna põhikool, kuhu tulevad lapsed kooli ümbrusest. Piir läheb rangelt kahe maja vahelt, nii et teisel pool mõttelist joont elavad pered peavad oma lapsed vaidlemata teise kooli viima. Piirkond on valitud nii, et 4−10-aastased lapsed jõuaksid kooli jalgsi tulla. Suurt kõrge aiaga piiratud betoonmürakat ümbritsevad laiad linnatänavad ning ühtki parklat läheduses silma ei hakkagi. Meie väikest delegatsiooni tervitab fuajee seinale kleebitud eestikeelse tervitusega loosung (GoogleTranslateon seekord veatu töö teinud) ja minuti pärast ilmub ka noor rastapatsidega koolijuht Cheryl McClendon.

«Oh, ma ei tea, kuidas ma teie päeva sisustan – meil pole varem ühtki First Lady’t külas käinud,» on ta pisut murelik ja kutsub meid sissejuhatuseks oma kabinetti. Läbime maast laeni hallide kahhelplaatidega kaetud koridori, mis meenutab rohkem küll haiglat kui kooli, ja olemegi tagasihoidlikus kabinetis.

«Take it easy,» lohutan teda algatuseks ja tunnen, kuidas pinge hetkega hajub. Räägime koolitoidust ja tervisest ning kui direktorkuuleb, et me tõesti tahame sööklasse ja kööki kiigata ja päriselt ka soovime lastega koos lõunatada, saab ta oma tavapärase energilise oleku tagasi.

Cheryl McClendon tutvustab lühidalt oma kooli, mida ta kõigest neli aastat juhtinud on. Ta mäletab, et kui esimest korda üle ukse läve astus, pidi kõrvulukustav lärm ja hoogne kihutamine ta tummaks ehmatama. Kool asub kesk piirkonda, mida asustab terve Manhattani kõige vaesem elanikkond, peamiselt immigrandid.

Üle 80% lastest on pärit peredest, kellel sissetulek alla vaesuspiiri. See tähendab puudust kõiges. Kodusid, kus pole ainsatki raamatut, toidulauda, kus midagi pole päris. Vähe sellest, et kooliga alustavad lapsed pole tavaliselt maitsnud päris liha, paljud neist pole koolijuhi sõnul kunagi näinud ka ühtki puu- või juurvilja. Sestap on tervislik koolitoit eriti oluline ning kool on enda peale võtnud ka raamatute müügi, et kasinate vahenditega pered valiksid parema ja soodsama kasuks. Otse peaukse vastas ongi kirev raamatumüügilett, kus kordamööda ametis vabatahtlikud lapsevanemad.

Kool peab ise raha hankima

Koolijuht peab siin võimekas organisaator olema. Linn ei maksa näiteks võõrkeelte, kehalise kasvatuse, kunsti- ja käsitöö- ega muusikatundide eest. Kui direktori ja vanemate arvates käivad ka need ained täisväärtusliku hariduse juurde, tuleb endal pea tööle panna. Nii on selleski koolis kõik need ained tunniplaanis, aga läbi viivad neid kümned mittetulundusühingud ja vabatahtlikud. Teatriga on leping muusika- ja tantsutundide peale, üks jalgpalliklubi korraldab 1. klassi kehalist kasvatust, aeroobikastuudio aga 2. klassi oma jne. Ja kuigi kooli taga on uhiuue kattega täismõõdus kergejõustikustaadion – ehitatud heade annetajate abiga –, ei toimu seal ainsatki jooksu- ega hüppetreeningut. Treenerit pole ja staadion on kasutusel vabaõhu mänguväljakuna.

Kuuldes, kui palju läheb koolijuhil aega ja vaeva partnerite ning seejärel omakorda nende tegevuste rahastamiseks sponsorite leidmiseks, mõtlen, et meil on kõik veel päris hästi. Arutan omaette, kumb siis lõpuks konkurentsivõimelisema hariduse saab, kas kolme võõrkeelega eestimaine gümnasist või... Aga võrdlused on siin kohatud, sest Ameerikas on palju koolitüüpe ning kõik, kus ka eraraha sees, on õppeplaani suhtes paindlikud. See tähendab, et lihtsam on õpetada aineid, millel omavalitsuse tuge pole.

Kui ma kooli koridorides ringi jalutan, näen imekenades halliruudu-tumesinistes koolivormides pisikesi lapsi, kes mulle avalalt naeratavad ja võimalusel kohe juttu alustavad. Mingist kisast või tormamisest pole juttugi. Kuidas on see saavutatud? Minu küsimuse peale astub koolijuhi selja tagant välja teda seni varjuna saatnud lihtsais töömeheriietes Tony Hillery.

Üsna kiiresti saab meile selgeks, et Tony on selle maja hea haldjas. Kui oma lapsed suureks said, tundnud ta ühtäkki, et tahab veel ja veel midagi laste heaks teha. Kunagise eduka limusiiniäri omaniku oli masu tööta jätnud, ent armastatud ja hoitud kliendid – sh paljud Hollywoodi kuulsused − olid jäänud. Sõpradeks ja väiksemateks tööotsadeks ka, et hing ikka sees püsiks. Sest Tony on nüüd päevast päeva koolis nr 175.

Alguses pakkus abi korra loomisel koridorides, tegi pisiremonti, organiseeris tualettide koristamist ja WC-paberiga varustamist. Tehases valmis pakendatud toit, mis laste jaoks mikrolaineahjus soojaks tehti ja millest polnud aru saada, misasi see õieti on, tegi Tonyle kõige enam muret. Ta tegi ümbruskonna söögikohtade ja toidupoodide analüüsi, ning leidis 53 praekana-, aga mitte ühtegi köögiviljarestorani. «See on food desert!»on Tony praegugi nördinud.

Teadsin seda terminit kunagisest vestlusest Michelle Obamaga, kes neid «toidukõrbesid» Ameerika laste tervisele üheks suurimaks ohuks pidas. Need on piirkonnad, kus poes on saada vaid konserve ja ka toidukohtades ei pakuta midagi värsket. Tony tegi selgeks, et lisaks suurtele erafirmadele, kelle peamine eesmärk on lapsed võimalikult odavalt ära sööta ja enda kasumit suurendada, on tekkinud ka sihtasutused ja MTÜ-d, kes konkureerivad sellele samale avalikule toidurahale, ent kelle eesmärk on laste tervis, toidu- ja liikumisalane haritus ning keskkonnateadlikkus.

Just selline MTÜ nimega WellnessInTheSchools (WITS − Heaolu Koolides) praegu seda Harlemi kooli toitlustabki. Kui me säravasse teraskööki jõudsime, seisis seal noor ja sinisilmne blondiin meetrikõrguse rohelise salati hunniku taga ja valmistus seda lastele laiali jagama.

Kuigi WITS-i hoole all on juba 40 kooli, tehakse värske toit valmis eraldi iga kooli köögis. Ka portsud pannakse spetsiaalsesse karpi valmis, igaühele kaks eri puuvilja, üks täisterakukkel, üks annus riisi, makarone või kartulit, üks ports aurutatud köögivilja (seekord oli brokoli), värske salat ja liha või kala. Mitte ühtki poolfabrikaati. Joogiks piim või vesi.

Iga laps sai oma karbi kätte ja sööma hakkas terve klass oma laua ääres koos. Sööklas jalutas ringi mitu WITS-i toitumisspetsialisti, kes lastele selgitusi jagasid ja küsimustele vastasid. 1.−2. klassis on õpetajatel kohustus seletada enne sööma hakkamist ära iga toiduaine olemus ja kasulikkus, mis parasjagu lõuna ajal pakutud oli.

Keanu Reevesi annetus

Ent sellega Tony ei piirdunud. Ta veenis oma kuulsaid sõpru koolile appi tulema ja nad tulid. Nii said ruumid remonditud, staadion ehitatud ja muidugi tema kõige armsamad «lapsed» – kooliaed ja valmiv kasvuhoone − rajatud.

Tema enda loodud SA Harlem Grown (Harlemis kasvatatud) kogub üha annetusi ja läheb aina hullumeelsemate ideedega edasi. Kuidas prügi ja jäätmeid täis krundist lausa oaas – vaikne roheline kooliaed – on saanud, nägin oma silmaga. Kliima võimaldab siin ühest kui teisest isegi mitu saaki saada ja nii saavad kõik lapsed nii külvamise kui ka saagi koristamise oma käega ära proovida.

Kõik jäätmed kompostitakse ning Tony tõstab ämbrist hella peoga esimese «musta kulla» ehk siis mulla saagi. Aia nurka on õuesõppe klass rajatud ning siia-sinna pinke pandud. Suur silt «Silence» annab aimu, et siin on alati vaikne. Puud varjavad liikluskära ja lapsed on tasa. Siia tullakse iseenda ja loodusega olema. Kõiki saadusi kasutatakse kodundustundides, ent väravat ei panda kunagi lukku. Kui kellelgi on kodus kõik otsas, võib ta tulla kooliaeda ja toidukorraks viljad kaasa noppida. Nende aastate jooksul ei ole seda avatust kuritarvitatud.

Lõpuks näitab Tony meile oma viimast ilmaimet, millega ta lausa NY Timesi pääses: kasvuhoonet. Üks tema klientidest, Keanu Reeves, annetas selle projekti jaoks 100 000 dollarit ja sellega tahab mees hakkama saada. Oma 50 m pikk ja paarkümmend lai, täisküttega ja kõrvalmajade vihmavett kastmissüsteemides kasutav rohemaja on oma ala viimane sõna. Juba paari nädala pärast külvatakse see täis salateid ja maitsetaimi, millest osa müüakse piirkonna restoranidele, et hoonet aasta läbi töös hoida. See maja loob kaks uut töökohta aednikele ja päästab niimoodi kaks perekonda kitsikusest. Ka selle kasvumaja uksed jäävad kogukonnale avatuks ...

Koolist lahkudes tunnen end justkui värske energiaga laetud. Ühelt poolt – kõigi võimaluste maal ei tooda midagi kandikul kätte. Ent kui tahta ja pingutada, ongi kõik võimalik. Selle kooli lapsed teavad, et unistustel on kalduvus tõeks saada. Kui ise tööd teha. Tulevik on nende pisikestes kätes ja nad oskavad hoida.