Katrin Hommik: õpetaja mõtleb õpilasele

Katrin Hommik Foto: Elmo Riig

Õpetaja Katrin Hommik kirjutab, et olulisi otsuseid tegevad inimesed võiksid korraks peatuda ja haridusseaduse muudatused veel kord põhjalikult läbi kaaluda.

Haridus on muutuste teel. Ja vahetevahel tundub, et kõigi nende muutuste, koolireformide ja vaidluste keskel kipume unustama kooli põhitegelase – õpilase. Kuigi just tema on see, kellele mõeldes ja kelle tulevikku silmas pidades peaksid muudatused toimuma.

Muutused on vajalikud. Kokkuhoid on vajalik. Ministeerium soovib kokkuhoitud raha suunata õpetaja (tõesti väga väikese!) palga lisaks. Tervele mõistusele toetudes nõustume ilmselt kõik, et lõpmatuseni ei saa kesta olukord, kus mõnes kooliklassis istub kaks õpilast või kus liitklassid hakkavad muutuma väikekooli tavaliseks õppevormiks. See ei tule kasuks ennekõike õpilasele.

Samas on aga raha ümbersuunamise idee kuidagi poolikuks jäänud. Miks nii? Palgaraha on jäigalt paika pandud suurus ja koolidel on vähe võimalusi otsustada, kuidas oma ressursse tegelikult kasutada. Lihtne näide: õpetaja palgaraha ei saa kasutada abiõppeks, kuigi igale õpetajale on teada, et abiõpet on järjest rohkem vaja.

Uus õppekava ootab, et igale õpilasele lähenetaks võimalikult individuaalselt. Õige, õpilased on äärmiselt erineva võimekusega, taustaga, tasemega. Samas on õppekava väga ülekoormatud ja õpilased vajavad tõesti abi. Kui aga omavalitsustel raha selleks pole või on vähe ja kusagilt juurde ei paista tulevat, on abiõppe süsteem tõsises ohus.

Koolijuht peab tahes-tahtmata mõtlema kõigepealt sellele, et tunnid saaksid antud. Meie koolis näiteks toimub päris palju tunde tasemerühmades ja see on väga hea – on hulk lapsi, kes normaalseks edasijõudmiseks vajavad väikeses ja väga väikeses rühmas õpetamist. Vähe tähtis pole ka see, kuidas laps ennast tunneb – tasemerühmas saab ka nõrgem õpilane eduelamust kogeda.

Omaette teema on kehaline kasvatus ja tööõpetus, kus lisaks õpetamisele peab õpetaja väga hoolega tegelema laste ohutuse teemaga. Ja võõrkeel, mille õpetamine suurtes rühmades ei anna kindlasti häid tulemusi. Tasemerühmade kaotamine on suur samm tagasi. Võib juhtuda, et koolijuht on dilemma ees – kas kaotada tasemerühmad ära või loobuda õpetaja palka tõstmast, ja seda viimast ei saa ta ei seaduse ega inimliku mõõtme järgi teha.

Riik eraldab õpetajatele koolitusraha. See on hea. Õpetaja peab pidevalt arenema, õppima, edasi liikuma. Maailm meie ümber muutub nii kiiresti ja õpetaja ei tohi klassitäie uudishimulike pilkude ees teadmatuses kobada. Kui nüüd õpetaja palgatõusu üks osa on koolitusraha katastroofiline vähendamine ja eeldatakse, et selle pisku eest, mis pangaarvele juurde laekub, hakkab õpetaja ennast aktiivselt ise koolitama, on see rumal eeldus.

Mis siin keerutada – palk on nii väike, et see natuke, mis juurde tuleb, kulub päris kindlasti lihtsalt elamiseks (mõelgem hinnatõusudele!). Tuletame endale meelde, et õpetaja on ka inimene. Muidugi peab palgatõus tulema, aga mitte õpetaja vaimse pagasi ja õpilase teadmiste arvelt! Meie õpilane on väärt erudeeritud ja uuega kursis olevat õpetajat. Ei tohi unustada, et just praegu toimub intensiivne uuele õppekavale üleminek ja õpetaja vajab nõu, abi ja koolitust enam kui varem.

See pole halvasti öeldud ega mõeldud. Tuttaval arstil viskas lõplikult üle, ta pakkis pere ja asjad ja jätkab oma ilusat missiooni sakslasi ravides. Arstide lahkumine on meie riigile suur oht ja loodan südamest, et nende häält ühiskonnas kuulda võetakse. Õpetajaga on riigil lihtsam toimetada – kuhu tal ikka minna! Ei ole kuulda olnud, et meid avasüli välismaa koolides oodataks ja kalkunit kitkuda ka nagu ei taha … Niisiis, las rabab edasi!

Ja rababki, sest missioonitunne on olemas, eetika reeglina kõrge ja armastus laste vastu sügavalt veres. Nüüd leidis riik lahenduse – õpetaja töötagu nädalas 35 tundi, sinna sisse arvestatuna tööde parandamine, õpilasüritused, olümpiaadide ettevalmistus ja neil osalemine, õpiabi, lapsevanematega koostöö …

Iga õpetaja teab, et selline tööaja paikapanek meie ametis on absurd. Õpetaja töö spetsiifika lihtsalt on selline, et minutipealt raamidesse seda ei suru. Kool ei saa lapse jaoks muutuda kohaks, kus õpetaja pakib minutipealt asjad kokku ja lõpetab lapsega tegelemise.

Õpetajad võivad tuua sadu näiteid selle kohta, kuidas mõni lapse jaoks eluliselt oluline vestlus on kestnud tunde. Kuidas õpetaja koduköögi laua taga on lõpuks ometi lahti hargnenud lootusetuna tundunud füüsikapundar. Kuidas õpetaja otsib pool päeva mere ääres ilusaid lapikuid kive, et lapsed nendele maalida saaksid. Millega me mõõdame kasvatustööd, mida õpetaja teeb päevast päeva? Seda aega ei saa mõõta. Seda tuleb väärtustama hakata.

Kui keegi ikka veel mõtleb, et klassijuhataja paneb veerandi lõpus hinded tunnistusele ja ehk teeb ka aasta lõpus väikese ekskursiooni ja kogu lugu – mõtelgu kohe ümber.

Klassijuhataja on lapse jaoks koolis raudselt võtmeisik. Ta on lapsele väga tähtis ja oluline inimene, kes aitab ikka, kui asjad kipuvad käest minema. Isik, kelle poole võib tingimusteta pöörduda ja kes on kursis nii lapse kooliasjade kui ka koduse eluga. Sotsiaalseid probleeme on ümberringi järjest rohkem, need tulevad kooli kaasa ja klassijuhataja peab nendega tegelema – sest keegi ju peab.

Õpetamise mahtu on kuidagi võimalik statistiliselt välja arvutada, kasvatustöö mahtu kindlasti mitte. Jälle jõuame sõnani «missioon», sest suures osas missioonitundest klassijuhatajad tegutsevad. Vabandust, aga see kümme protsenti palgast, mis selle töö eest makstakse, ei motiveeri. Kui nüüd riik leiab, et klassijuhataja tööd tuleb teha ka põhitööaja sees, siis … siis ei oskagi enam midagi arvata.

Kas inimesed, kes olulisi otsuseid vastu võtavad, ei võiks korraks peatuda? Haridusseaduse muudatused vajavad veel põhjalikku läbikaalumist, sest õpetaja arvates pole piisavalt infot, kas paberil olevad vägagi mõistlikud ettepanekud ja lubadused ka reaalses elus toimima hakkavad. On suurepärane, kui kõik need kartused osutuvad asjatuks. On hea, kui ressurssi jätkub kõigeks oluliseks – klassijuhatajatööks, tasemerühmadeks, abiõppeks. Praegu tundub, et ei jätku.

Muudatused on iseenesest arukad, aga rakenduse tasemel peituvad ohud. Ja laps ei tohi ohus olla.

Autor on Viljandi Jakobsoni kooli õpetaja ja kooli usaldusisik.