Toomas Jürgenstein: üksmeelsus erimeelsustes

Toomas Jürgenstein
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Jürgenstein
Toomas Jürgenstein Foto: Valimised

Ma ei mäleta, et kunagi oleks haridusteemad juba augusti keskel nii jõuliselt avalikkuses esile tõusnud kui tänavu. Suuresti on selle taga mitmekesiste ideede kasvulavana töötava Metsaülikooli mõju ühiskonnale.

Ehkki tänavused Metsaülikoolis käsitletud haridusteemad varieerusid väga laial skaalal, on neist kõige enam kõlapinda leidnud haridusminister Jaak Aaviksoo ilmekad väljaütlemised ainekavade ülekoormatuse vähendamiseks, Marju Lauristini kommentaar üliõpilaskandidaatide kesise arutlusoskuse kohta, kuid ka küsimus haridusstrateegia tähtsusest ning võimalusest olulistes haridusküsimustes üleüldse kokkuleppeid saavutada.

Juba aastaid haridusteemalist listi juhatav Õpetajate Lehe ajakirjanik Raivo Juurak on rõhutanud ühe listiväitluse keskse alusena alati põhimõtet: «Kahtlusta head!» Mulle näib, et seda optimistlikku põhimõtet võiks püüda rakendada eelkirjeldatud ideede omavahelise suhestumise analüüsiks ja mõtestamiseks.

Ehkki Jaak Aaviksoo ja Marju Lauristini seisukohtade vahel võis Metsaülikoolis tajuda tugevat pinget, märkis viimane Postimehes (14.08), et mitmes üksikküsimuses on nad sarnasel positsioonil. Nii see näib tõesti.

Näiteks Marju Lauristini kriitika tudengite arutlusoskuse osas meenutas mulle nii mõnelgi Jaak Aaviksoo esinemisel kõlanud näidet, kuidas ta pommitas auditooriumi juba klassikaks muutunud ülesandega: kui töötajate palka algul tõsteti kümme protsenti ja seejärel langetati kümme protsenti, siis kas kokkuvõttes palk tõusis, langes või jäi samaks?

Ning enamik auditooriumist oli selle üleande lahendamisega hädas. Minu jaoks haakub see näide ilmekalt puuduliku arutlusoskusega ning võimetusega rakendada õpitut elulistes olukordades.
Teiseks haridusstrateegia küsimus, kus minister väljendas olulist skeptitsismi üldisemate kokkulepete võimalikkuse suhtes.

Ning ometi on ka sellest eitusest võimalik leida positiivne sõnum. Meenutaks siin briti matemaatiku ja filosoofi Bertrand Russelli tuntud ütlust: «Minu kindel veendumus on, et inimesed suudavad kokku leppida ainult selles, millest nad ei ole tegelikult huvitatud».

Loomulikult võib Russelliga nõustuda või mitte, kuid kui suurtes haridusküsimustes kokkuleppeid ei sünni, siis saab seda tõlgendada ka hoiakuna, et haridus on meile kõigile ülimalt oluline. Ning see on positiivne sõnum ühiskonnale, sest inimesed huvituvad olulistest asjadest.

Lisaks on aastaid kõneldud ainekavade mahu vähendamisest ning ministri metafoorne näide matemaatika ainekava analüüsivast kehalise õpetajast selgitab näitlikult ainekeskse lähenemise piiratust, mida võiks asendada liikumine terviklikuma isiku suunas. Vahemärkusena – loomulikult ei eitata kusagil mõistlikes aruteludes faktiteadmiste osa haridusprotsessis, küsimus on rõhuasetuses.

Aaviksoo väljakäidud mõte ainekavade ülekoormusest ja suurema pildi kadumisest võiks toetuda Eesti haridusstrateegia 2012–2020 projektile «Eesti hariduse viis väljakutset», mis esimese väljakutsena toonitab liikumist arengu- ja koostöökeskse õpikäsitluse poole ning meetmena soovitab: «Väljakutsele vastamine tähendab suurt nihet nii õpikäsitluses kui ka suhtumises kooli ja õpetamisse – õppeasutus pole pelgalt tarkuste omandamise paik, vaid esmajoones keskkond, mis kujundab noort isiksust ja tema võimekust avatud maailmas hakkama saada.»

Aga augusti keskel haridusteemade tõstatamine tekitab soovi rääkida teistestki väljakutsetest. Näiteks sellest, et kooliga võiks alustada nädal varem ning selle puhkenädala suunata talvisesse aega, kus õpilane vajab rohkem puhkust.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles