California ja Tartu Ülikooli professor Mare Taagepera tõdeb, et elus ei ole palju õigeid vastuseid ette antud – enamik probleeme tuleb ise lahendada. Miks peaks koolides õpetamise viis sellest põhimõttest erinema?
Mare Taagepera: avastusõpet avastamas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avastasin enda jaoks avastusõppe ligikaudu 40 aasta eest, kui meie kolm last olid väikesed, 4–10aastased. Nad tahtsid ikka minuga laboratooriumi kaasa tulla. Hakkasin siis lihtsamaid ülikoolis tehtud katseid koju tooma ja lõpuks jõudsin katsete lihtsustamisega sinnani, et kasutasin ainult neid vahendeid, mida köögis või kodus leida võib – näiteks äädikat ja küpsetuspulbrit. Kui palju teist on äädikat ja küpsetuspulbrit plastkotis kokku seganud, koti sulgenud ja jälginud, mis juhtub? Võiks proovida. Kott puhub ennast justkui ise täis. Lastele see väga meeldis ja pidin seda ikka ja jälle kordama.
Sellega koos tekkis võimalus juhtida lapsi avastamise teele. Küsimusest, mis juhtub, kui pulber vedelikuga segada, jõudsime selleni, et tekkis uus aine, mis on sarnane õhupallis oleva õhuga. Esialgseks seletuseks sellest jätkub, kuid esimene samm iseavastamise teel on käidud.
Kahjuks on koolisüsteemis tihtipeale aega vaid selleks, et ÕIGE VASTUS ilma pikemata kätte anda: tekib süsihappegaas, mis paneb muu hulgas ka taigna kerkima. Niipea kui õige vastus on antud, lõpeb asja arutamine ja lõpeb ka õpilase mõtlemine.
Ometi on selles lihtsas katses palju keemiasse puutuvat, mida lastega juba varakult koos avastada saab. Sedalaadi tegevus meeldis meie lastele ja meeldib nüüd ka meie seitsmele lapselapsele.
Hakkasingi käima algklassides nii-öelda keemiat õpetamas. Tegemist oli alati avastusõppega: näiteks 3. klassis puhastasime saastatud vett (klaas vett, natuke aiaprahti, tükk köögipaberit) ja alles siis defineerisime, mis saastatud vesi on. See võttis muidugi rohkem aega kui saastatud vee definitsiooni tahvlile kirjutamine, kuid võimaldas samas saastatud vett näha ja lapsel endal avastada, et ta saab ise saastatud vett puhastada.
Mida me selle tegevusega võidame või kaotame? Selge on, et nii jääb koolides vähem aega uue materjali läbivõtmiseks. Mida välja jätta, on sageli raske otsus, kuid uues ainekavas on seda juba mõnel määral tehtud. Võidame aga kindlasti õpilaste huvis ja selles, kui palju ainest aru saadakse.
Õpetasin sel ajal ka Los Angelese Eesti täienduskoolis 5. klassi, kus mu poeg käis. Kord viisin ühe katse kooli. Õpilased tahtsid emakeele ja ajalootunni ära jätta, kui saaks ainult keemiaga tegeleda. Kompromissiks leidsime lahenduse: nad pidid kogu katse kirjelduse eesti keeles oma sõnadega kirja panema.
Selliseid näiteid võib tuua veelgi. Minu hambaarst Californias rääkis, et kui tema tütre koolis hakati avastusõppe järgi õpetama, tõusis tema 5. klassis käiv tütar esimest korda ise hommikul vabatahtlikult üles ja läks hea meelega kooli. On selge, et avastusõpe – ise tegemine, ise mõtlemine, mitte passiivne pealtkuulamine – motiveerib õpilasi.
Motiveeritud õpilasi on aga lausa lust õpetada. Kui mõistete õppimisel asendada definitsiooni pähetuupimine asja sisust avastamise kaudu sellest aru saamisega, saavad ka mõisted paremini selgeks. Saavad nii selgeks, et ei unune elu lõpuni. Kõrvalmõjuna tekib õpilasel eneseusaldus hästi tehtud töö varal, eriti kui on olnud tarvis ise midagi välja mõelda. Tekib kindlus ja julgus ise loovalt mõtelda. Just niisuguseid loovaid mõtlejaid on Eesti riigil vaja.
Hea näide on hiljutise Euroopa Liidu loodusteaduste olümpiaadi võitja Timothy Tamm. Mul oli rõõm lugeda Timothy kommentaari: «…füüsikavalemid on omavahel seotud ja kui ma ei teagi konkreetset valemit, siis tuletan selle ise.» (PM. 30.04.12) See ei kehti ainult füüsikas, vaid ka näiteks orgaanilises keemias, mida ma ise õpetan, ja paljudes teistes ainetes. Timothyl on füüsika õppimisest tõeliselt kasu olnud, sest ta on mõistetest süvitsi aru saanud, loonud loogilised struktuurid, mis on jõudnud kaugmällu, kuhu nad jäävad heal juhul eluks ajaks. Kord pähe tuubitud kraam kaob tavaliselt lühimälust kohe pärast testi või eksamit.
Kõik meie õpilased ei ole aga Timothyd. Neid tuleb motiveerida ja aidata, et aine mõistetavaks saaks. Aine mõistmine tähendab just seda, et nähakse mitte ainult valemeid või muid teabetükke, vaid eeskätt nende omavahelisi seoseid: kui ühte asja ei tea, panen selle kokku teistest teadaolevatest ja leian lahenduse selle baasil.
Tihti oletame, et õpilased oskavad ise seoseid leida. Uuringud näitavad aga, et nii õpilastel kui ka üliõpilastel on palju rohkem abi vaja, kui me ette kujutame. Olen sellega ise tegelenud, kasutades matemaatiliste psühholoogide välja arendatud teadmisruumi teooriat loogiliste struktuuride leidmiseks.
Õnneks on vahendid olemas. Tutvusin nende võimalustega 1980-ndate lõpus. Kuna avastusõpe meeldis ka meie laste klassikaaslastele, siis teadsin, et olen õigel teel, ja hakkasin laiemas ringis tegutsema. Võtsin osa nii California osariigi kui ka Ameerika riigi hariduskomisjonidest.
Washingtonis kohtasin Ameerika Teaduste Akadeemia tolleaegset presidenti Bruce Albertsit, kes ei jõudnud ära imestada, kui igav see bioloogiaõpik oli, mille järgi tema tütar 7. klassi õpetama pidi. Peamiselt tema eestvedamisel töötati Ameerika Teaduste Akadeemia egiidi all välja avastusõppe programm lasteaiast kuni 10. klassini.
Nüüd on juba juttu uurimuslikust õppest, sest välja on töötatud süsteemne loodusteaduste õppeprogramm, mille tulemusena tekivad uue materjali õppimisel seosed eriala põhitõdedega, mis kunagi meelest ei lähe, nii nagu Timothy Tammel. Tulemuseks on, et gümnaasiumi lõpetades õpilane mitte üksnes ei tunne loodusteadusi põhjalikult, vaid oskab nende teadmistega ka midagi arukat peale hakata.
Organiseerisin avastusõppe programme oma maakonnas (Orange County’s) Californias, kus on umbkaudu 3 miljonit elanikku. Arvasin, et 1,3 miljoni elanikuga Eestis oleks see veel lihtsam. Kahjuks ei olnud see nii.
Praegu paistab, et asi on liikuma hakanud, peamiselt Euroopa Liidu toel, selle teemaga tegeleb professor Toomas Tenno Tartu Ülikoolist. Eestis on avastusõppega seotud umbes 350 õppeasutust (http://avastustee.ee). Tartu on juba kujunenud tugikeskuseks teistele riikidele. Saksamaa on Ameerika programmi täies mahus oma kooliprogrammi pannud.
Mõnedes riikides tegelevad suunatud uurimusliku õppega aktiivselt ka teaduste akadeemiad, näiteks Rootsis ja Prantsusmaal. Kuna suunatud uurimuslik õpe ongi see, mida teadlased teevad, peaks see idee olema teadlastele vastuvõetav. Avastamine ongi see, mis teeb teaduse põnevaks. Oleme teadlastena seda avastuse põnevust millegipärast peidus hoidnud.
Mida tuleks ette võtta? Räägin kõige olulisemast. Nagu me teame, ei ole elus palju õigeid vastuseid – enamik probleeme tuleb ise lahendada. Kõige raskem on õpilase suunamine, kuni ta ise vastuseni jõuab. Ei saa lihtsalt õigeid vastuseid jagada. See on kriitilise mõtlemise õpe. Õpetajaid tuleb abistada uue õppekava juurutamisel. Uurimuslikuks õppeks on vaja ümberõpet ja materjale.
Ameerika uuringud näitavad ka, et kui kooli direktor appi ei tule, on väga raske midagi muuta. Ameerikas käivad ümberõppel terved rühmad, mis koosnevad õpetajaist, koolidirektorist ja ka ühest vallaametnikust. Tegelikult see ümberõpe ei olegi nii hull, kui võiks arvata – paljud õpetajad on sellega hakkama saanud ja juba kasutavadki avastusõpet.
Appi saavad tulla ka ülikoolid. Süstemaatiline täiendusõpe on vajalik nii põhiainetes, uutes avastustes, nende rakendamises igapäevaelus kui ka pedagoogikas.
Näiteks korraldasime California ülikoolis teistele täienduskursustele lisaks ka lühikursuse osooniauguga seotud avastusest ja selle tagajärgedest, mida esitas Nobeli auhinna võitnud F. S. Rowland. Ka õpetaja elu muutub huvitavamaks uusi teadmisi avastades.
Mul on hea meel, et haridus on jälle päevakorras. Eriti oluline on õpetaja väärtustamine. Näitena võib tuua Soome, mille haridusprogramm on ülemaailmselt tunnustatud. Soome paistab silma õpetajate kõrge taseme poolest, õpetajahariduse saab ainult üks tahtja kümnest, kui ka palga poolest. Õpetaja keskmine palk ületab teiste ülikoolilõpetanute palka. Teine oluline komponent on õpilastele antud võrdsed võimalused ehk kõrgel tasemel kodukoha koolid.
Hariduse suurim väljakutse meile kõigile on see, kuidas koos aineõppega säilitada lapselikku avastamisrõõmu nii, et õpilase osaks ei jääks vaid kuivad teadmised, mis kiiresti ununevad. Tegemist on keerulise ülesandega, mida oleks vaja laiemalt arutada. Sellepärast olemegi hariduse võtnud selle aasta Metsaülikooli teemaks – ja mitte ainult hariduse, vaid ka harituse.