Üks õpetaja ütles eilsel meeleavaldusel Vabaduse väljakul ajakirjanikele, et rahast olulisem on tema elukutse väärtustamine. Selge, haridus on osa vundamendist, millel riik ja selle kestlikkus püsib.
Juhtkiri: aruka kriitika vajalikkusest kibestunud viha mõttetuseni
8. märts 2012, 11:21
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küllap on sel õpetajal õigus, sest paradoksaalsel kombel näitab ka käesoleva streigilaine anatoomia, mille alusmüüriks ju seesinane õpetajate meelsusavaldus, et õpetajad ja nende seisukohad uputatakse poliitilisse mürasse. Ja kahetsusväärselt just nende käe läbi, kes sõnus nõrgemate õiglaste nõudmiste poolel seisavad.
Õpetajate töötasu suurendamine on vältimatu, ent selleni tuleb jõuda kogu haridussüsteemi reformides. Arutagem siis seda, aga mitte kampaania korras, vaid pidevalt ja, otsekoheselt öeldes, ikka tervest mõistusest lähtuvalt.
Oleks äärmiselt kahetsusväärne, kui järgmiste riigikogu valimiste eel külvataks valija (taas) üle üksteist üle trumpavate pakkumistega, üks lubadus kaunim ja populistlikum kui teine. See kõik võib ju peale vaadates tunduda siira võitlusena rahva parema elujärje nimel, aga niisugusel võidujooksul võib riigile olla ränk hind.
Meeleavaldustel ja streikidelgi on demokraatlikus õigusriigis oma koht. See, et niisugused väljaastumised Eestiski aset leiavad, ainult tõestab meie riigi kuulumist sellesse ossa maailmast, kuhu me pürginud oleme. Samas näitab praegune paraku ka meie poliitilise kultuuri hõredust.
Oleme õppinud küll ära mõiste «sotsiaalne dialoog», mida näiteks ametiühingud ja osa ühiskonnateadlasigi usinalt kasutavad, kuid tihtipeale ei täideta neid sõnu sisuga. Ehk kui tahetakse olla võrdväärne partner läbirääkimistel, siis tuleks vaielda andmetele ja analüüsile tuginedes, mitte piirduda jäikade nõudmistega.
Eilne õpetajate meeleavaldus oli võrdlemisi vaoshoitud nagu ka tolle õpetaja sõnad rahast ja väärtustest. Ilmselt ongi õpetajad natuke liiga targad selleks, et minna kaasa äärmuslike loosungitega «revolutsioonist», «diktatuurist», «vaikivast ajastust» ja nii edasi kuni punalippudeni välja – kogu selle kibestumise ja hüsteeriaga, mis neil päevil on saanud rohkem avalikku tähelepanu, kui see tegelikult väärib.
Oma meelsust saame kodanikena näidata vabadel valimistel. Mõelgem, miks on need andnud just niisuguseid tulemusi nagu seni. Politoloog Iivi Anna Massot parafraseerides on vahest enamik meist siiski arvanud, et kogu riik pole «mõttetu», kui ka mõni valitsuse tegu või valitsusjuhi väljaütlemine ei meeldi.
Arukas kriitika ja selle selge väljendamine on iseenesestmõistetav. Valitsus on õpetajate sõnumi ära kuulanud ja peab seda ka kuulda võtma.