Marti Aavik: streik ja toetus

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Eesti seadus lubab kuni kolmepäevaste toetusstreikide korraldamist. Kui toetatakse siiralt põhistreikijate nõudmisi, on asi selge. Praegune olukord ei jäta aga kahtlust, et suur(em) jagu toetajatest ajab mingit oma asja ja õpetajate streik on neile kõigest formaalne kattevari.

Streigitakse ka streikimise enda pärast. Ametiühingute jaoks on streik võimsaim relv ning ametiühingujuhtidel on huvi hoida selle töökindlust ja ka kontrollida seda praktikas. Tänapäeva Eestis võib see ju tunduda uus ja üllatav, aga niisugusel tegutsemisviisil on ametiühinguliikumises kindel koht.

No mis eriline südamlik seos on bussijuhtidel või teehooldajatel hariduskulude puntra lahtiharutamisega? Mäslemine elektrijaamades läheb minu hinnangul väga pikalt üle mõistlikkuse piiri.

Mõnele pakub toetusstreikimine võimalust ajada Kremli asja ja lehvitada punalippe, nagu oleme juba näinud.

Munitsipaaltrollide seisak õpetajate toetuseks on eriti veider seetõttu, et Tallinna linnavalitsus ise on Eesti suurim õpetajate tööandja. Vestleme piisava usalduslikkuse ja regulaarsusega linnaametnikega. Hirmu komponendita ei toimu meie suurimas omavalitsuses midagi. Miks peaks arvama, et toetusstreigiga on kuidagi teisiti?

Kellelgi, ei streikijatel, mõjuvõimuga utsitajatel ega kõrvaltvaatajatel, ei tasu unustada, et meil on parlamentaarne riik ning poliitika üldsuund pannakse paika valimistel.

Kas toetusstreik on amoraalne? Nõustun kõigi maade tööandjate hinnanguga, et toetusstreikidega «karistatakse» ebaõiglaselt neid tööandjaid, kellel puudub võimalus otseselt mõjutada näiteks õpetajate palga- ja töötingimusi.

Teisalt poleks minu arvates õige toetusstreikide ühemõtteline keelamine seadusega. On võimalik kujutleda äärmuslikke olukordi, kus kõigi ühe vitsaga karistamine on tõepoolest palgatöötajate viimne õlekõrs.

Iga Eesti inimene saab nüüd toetus­streike jälgida ning kujundada oma moraalse hinnangu. Inimesed pole ju pimedad, et ei oskaks teha vahet õpetajate streigi erahuvides kaaperdamisel ja siiral toetusel. Kui keegi teab, kuidas «siiruse komponent» vigadeta juriidilisse keelde tõlkida, võiks ju seadust muuta…

Pilt on kirju ja ei üht- ega teistpidi labidaga löömine pole põhjendatud. Kes ei põleta tänaval autosid, pole ju seepärast veel töömees Pontu. Oma õiguste ja väärikuse eest tuleb inimestel loomulikult seista, küllap rohkem, kui Eestis siiani on kombeks olnud.

Siiski tuleb meeles hoida, et streik on väga tugev märk mingi ameti esindajate antisolidaarsusest ülejäänud ühiskonna suhtes. Sellega ei maksa üle pingutada, sest muidu sulab publiku sümpaatia kiiremini kui lumehanged kevadpäikeses.