![Andrei Kuzitškin](http://f11.pmo.ee/JXs0Ut6tBJIdfnkO4IM0vBgoG_g=/1442x0/filters:focal(305x194:1222x966):format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
Arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin käis koos Postimehe fotograafi Konstantin Sedneviga Tallinnas ringi vaatamas, kas pealinnas võimul olev Keskerakond teeb ikka oma tööd. Pildid kõnelevad enda eest.
Arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin käis koos Postimehe fotograafi Konstantin Sedneviga Tallinnas ringi vaatamas, kas pealinnas võimul olev Keskerakond teeb ikka oma tööd. Pildid kõnelevad enda eest.
Tallinna valimiskampaania on lõpuks läbi saanud. Keskerakond, mis kaotas nelja aastaga 30 000 pealinlasest valija toetuse, suutis linnavolikogus siiski säilitada absoluutse enamuse. Tõsi, see on kõigest ühesaadikuline enamus.
Nüüd, mil kired on hakanud jahtuma, võib asuda otsima põhjusi, miks traditsiooniliselt Keskerakonna poliitikat toetanud Tallinna venekeelsete valijate tunded 2017. aastal oma soosikute suhtes nii järsult jahenesid.
Jah, loomulikult avaldas Keskerakonna populaarsuse langusele oma mõju lõhe nende ridades ja Edgar Savisaare iseseisev osalemine valimistel. Kuid «raudse» Edgari juhitud valimisliit sai kõigest 8500 häält, Keskerakond tervikuna kaotas aga 30 000. Ainult osaluse kümneprotsendilise vähenemisega seda samuti ei seleta, sest Reformierakond suutis samas parandada oma tulemust peaaegu kaks korda, saades 20,5 protsenti valijate (2013. aastal 11 protsenti) ehk 39 000 inimese (2013. aastal 23 000) toetuse.
Eelnevad numbrid näitavad, et Keskerakonna populaarsus langes nende senises tsitadellis Tallinnas tuntavalt. Ma ise usun, et selle taga seisab asjaolu, et Keskerakonna valija kaotas usu loosungitesse ja lubadustesse, sest nägi, kuidas erakonna sõnad lähevad päev- päevalt aina enam lahku tegudest.
Kirjutasin 2015. asata sügisel Postimehe arvamusportaalile loo «Tallinn – Savisaare sotsialismi ohver». Mulle räägiti, et Tallinna aselinnapea Taavi Aas võtnud seda väga südamesse, helistanud ajalehe toimetusse ja pärinud vihaselt: kes see Kuzitškin selline on ja kust ta võtab õiguse linnavalitsust kritiseerida? Mina aga ei tahtnudki kedagi kritiseerida, vaid ainult jagasin oma muljeid Tallinnast, kus olin selleks ajaks elanud aasta aega.
Nüüd on möödunud veel kaks aastat. Mis on Tallinnas selle ajaga muutunud? Linnapea ametis on Savisaare välja vahetanud Aas, Keskerakond on kerkinud Eesti valitsevaks erakonnaks ja säilitanud võimu pealinnas Tallinnas. Kas Tallinn on sellest võitnud?
Jah, loomulikult on nende kahe aastaga ehitatud Eesti pealinnas uusi hooneid ja remonditud teid. Kusjuures tehtud on seda peamiselt riigi ja Euroopa raha eest. Tallinn ise pole seniajani õppinud end ära majandama: 2017. aastal ulatuvad linna sissetulekud ligikaudu 600 miljoni euroni, millest 385 miljonit on pärit riigieelarvest, 20 miljonit Euroopast ja 90 miljonit moodustavad toetused. Kõigil neil aastatel on Tallinna taristu tasapisi aina edasi alla käinud.
Kirjutasin 2015. aastal: «Aga lagunemine bussijaama ümbruses? See on ju Tallinna värav! Nii näevadki Eesti pealinna saabujad tänavatel auke, närusid hooneid jaama kõrval, rusuhunnikuid majade asemel. Ja kohe kõrval on keskturu kiivas hoone. Sellist jubedust ei ole ma isegi Venemaa provintsilinnades näinud!» Mis on muutunud selles piirkonnas kahe aastaga?
16. novembril 2017 tehtud pildilt on näha, et keskturu peahoone fassaad variseb edasi ja jätab üldse masendava mulje. Lastekodu tänav, mille ääres keskturg asub, meenutab tervikuna sotsialismi igandit: teekate on üleni lagunenud, majade hoovipoolsed fassaadid erinevad põhjalikult tänavapoolsetest.
Muide, komme tegelikkust ilustada ja peita roiskuv sisu välise sädeluse taha on sotsialistlike autoritaarsete režiimide tüüpiline võte. Samamoodi varjas Stalin Gulagi välismaiste kirjanike eest, kes sõitsid 1930. aastatel Moskvasse ning nägid ainult säravaid vitriine ja õnnelikke inimesi, ei teadnud aga midagi mahalaskmistest NKVD türmides ja Siberi laagrites.
Olen ka Tallinnas pidanud tunnistama palavikulisi katseid peita laose* jälgi reklaamplakatite taha. Alles septembris sattusin tööasjus Pärnu maanteele ja nägin seal suurt, umbrohtu täis kasvanud auku. Päris linna keskel, paarisaja meetri kaugusel Vabaduse väljakust, sisuliselt Tallinna linnavalitsuse taga haigutas vähimagi häbita maa sees auk, otsekui sümboliseerides linnavõimu langust.
Kuid enne valimisi pidas linnavalitsus paremaks varjata niisugune jubedus särava reklaamiga. Reklaam lubab, et sinna kerkib kaunis elumaja. Aga kui hinnata selle järgi, et ehitusplatsil polnud ei tehnikat ega mehi, siis tuleb seda imet küllap veel pikalt oodata.
Kõikjal Tallinnas aga ei ole õnnestunud linnavõimu abitust kirevate plakatitega varjata. Üsna rahvusraamatukogu lähedal seisab hoone, mis oma armetusega vapustas mind sügavalt. Otse Tallinna südamest leidsin sedavõrd nirus seisus maja (fotod 7, 8, Endla 17). Muide, selle maja esimesel korrusel asub Muumipere lastesõim.
Selle maja kõrval leidsin aadressil Suur-Ameerika 37 veel ühe hoone, mille seisund peegeldab suurepäraselt tuntud väljendit «olemine määrab teadvuse». Armetu elu armetus majas sunnib elanikke riputama pesu katusele kuivama, kus see tunnistab otsekui valge lipp nende häda ja viletsust, paisatust abituna elumere lainetele.
Kohutavas seisundis on veel Tallinna autoparklad. Tatari 8, niisiis taas otse linnasüdames, võib leida autoparkla, mille seisund viib mõtted otse 1944. aasta märtsi traagilistele päevadele, mil Nõukogude lennuvägi pommitas Tallinna. Nähtavasti on see koht püsinud sellest ajast saati ilma igasuguste muutusteta (foto 10, Tatari 8).
Võiksin veel pikalt ette lugeda kõikvõimalikke objekte, mis ei viita mitte heaolule, vaid selgelt halbolule, külvates Tallinna ohtralt üle aukude, lohkude ja muhkude, prügihunnikute, pudenevate fassaadide, murenevate teekatetega.
Aga niigi on selgelt näha, et pikki aastaid Tallinnas võimul olnud Keskerakond on kõigest suurejooneliste loosungitega varjanud oma suutmatust võimu tõhusalt inimeste hüvanguks kasutada. Seepärast valijad suhtusidki seekord nii külmalt sotsialistliku ülesehitustöö Eesti variandi teoreetikutesse ja praktikutesse.
Finaal.
Töötate või? Kehvasti töötate, härrased!
*Laos – kokkuvarisemise, lagunemise seisund
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.