Andrei Kuzitškin: Tallinn – Savisaare sotsialismi ohver

Andrei Kuzitškin Foto: Eero Vabamägi

Tahate ekskursiooni sovetiaega? Kõndige Tallinna tänavatel väljaspool vanalinna, külastage Balti jaama turgu, jalutage Lasnamäel, vaadake linnatelevisiooni ja lugege ajalehte Pealinn. Sügavad muljed reisist minevikku on garanteeritud, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Paljud vanema põlvkonna inimesed tunnevad seniajani nostalgiat sovetiaja järele, sest tol ajal olid kõik võrdsed; haridus, meditsiin ja eluase tasuta; leib maksis 16 kopikat, piim 24 kopikat ja töötust kui nähtust lihtsalt polnud. Loomulikult oli see suuresti illusioon.

Tegelikkuses maksis kõik sotsiaalsed garantiid kinni riik, suunates raha tulusatest valdkondadest vähetulusatesse. Näiteks kui ühe kilogrammi või omahind oli 36 rubla ja poes maksis see 3 rubla ja 60 kopikat, siis vahe 32 rubla ja 40 kopikat maksis kinni riik. Kaua niisugune «paradiis» kesta ei saanud. Raha lõppes otsa ja sotsialismi tabas krahh vähese tõhususe ja ressursside puudumise tõttu arenguks.

Sotsialismi peamine tunnusjoon ei olnud mitte sotsiaalsed garantiid, vaid monopol, konkurentsi puudumine ja ebamajanduslikkus. On lausa kummastav, aga ometi tõsi, et kõik need sotsialismi tunnusjooned peegelduvad täiel määral Tallinnas – arenenud turumajandusega demokraatliku Euroopa riigi pealinnas. 

Jah, loomulikult, mina olen Tallinnas uustulnuk, aga suurt pilti ongi paremini näha kaugemalt.

Tahate ekskursiooni sellesse aega? Kõndige Tallinna tänavatel väljaspool vanalinna, külastage Balti jaama turgu, jalutage Lasnamäel, vaadake linnatelevisiooni ja lugege ajalehte Pealinn. Sügavad muljed reisist minevikku on garanteeritud.

Jah, loomulikult, mina olen Tallinnas uustulnuk, aga suurt pilti näebki paremini kaugemalt. Ja mida ma siis nägin: katkiseid tänavaid ja kõnniteid, mahakooruvate fassaadidega maju, reostatud ühistranspordipeatusi, Kopli kõledikke, Lasnamäe prügimülkaid. Uskuge mind, vaimustus vanalinnast kaob kiiresti, kui puutuda kokku tegeliku tavalise linnamiljööga.

Esiteks vapustab linnaplaneerimise ebaühtlus. Jääb mulje, nagu Tallinna arhitekt ei sõidakski linnatänavail ega näeks, kuidas ajalugu hävib. Kesklinnas on pilt üle külvatud mannetute «küpse sotsialismi» laadis hoonetega: betoonkarp, hallid seinad, ilmetud aknad. Kontrast Riia ja Helsingiga on lausa kisendav: neis linnades ehitatakse olemasolevat konteksti arvestades ning ühtaegu kasutatakse kvaliteetseid ja kalleid ehitusmaterjale. Tallinnas aga käib ehitamine otse keset linna odavatest materjalidest odavate projektide järgi. Tulemuseks on rohked kaebused Tallinna korterite ja ametiruumide kesise kvaliteedi pärast, mida, muide, müüakse ja üüritakse väga kallilt.

Teiseks tekitab õudu Kopli hoonete seisund Põhja-Tallinnas. Olgu peale, see on äärelinn ja linnavalitsuse pikad käed pole sinna veel jõudnud. Aga lagunemine bussijaama ümbruses? See on ju Tallinna värav! Nii näevadki Eesti pealinna saabujad tänavatel auke, närusid hooneid jaama kõrval, rusuhunnikuid majade asemel. Ja kohe kõrval on keskturu kiivas hoone. Sellist jubedust ei ole ma isegi Venemaa provintsilinnades näinud!

Keskturg. Foto: Andrei Kuzitškin

Kolmandaks kõnniteede armetu olukord. Proovige minna jalgsi mööda Laulupeo tänavat Gonsiori poolt Tartu maantee poole. See ei ole mitte kõnnitee, vaid jalakäijate mõnitamine. Ometi käivad siin iga päev Kadrioru saksa gümnaasiumi õpilased. Äkki polnud see juhus, et ma mõne päeva eest nägin karkudel kooli tuigerdavat poissi? Samasuguseid näiteid võib ümbruskonnast tuua küll ja rohkem. Või proovige näiteks ilma traumat saamata minna mööda Varraku jalakäijasilda üle Laagna tee.

Neljandaks linna iseäralik heakorrastamine. Ma nimetaks seda lapitekiks: kenasti pügatud platside kõrval on väljad, kus lokkab umbrohi. Miks ja kes neid niimoodi niidab, pole mulle selge. Küll on selge, et Tallinnas liikuvat külalist ei jäta maha mulje räpakast ja hooletusse jäetud linnast.

Viiendaks ei ole ma kuidagi suutnud mõista Lasnamäe uusehitiste taga peituvat põhimõtet. Uusi mitmekordseid elamuid püstitatakse otse Laagna tee kaljuservale. Ma olen vestelnud nende majade elanike ja piirkonna arstidega. Kõik räägivad saastatud õhust ja ebameeldivast lõhnast korteris ning laste allergiatest. Kes ja kuidas annab välja luba ehitada elamuid ohtlikusse tsooni? Kas sanitaarkontroll jälgib sealsete elumajade õhku? Vastuseid pole ma leidnud.

Hämmastab ka linnavõimu energeetika arendamise poliitika. Või kas seda üldse on? Kõik teavad, et talvel tabavad lasnamäelasi kosmilised küttearved: 100–150 eurot kahe-kolmetoalise korteri eest. Sealjuures on majades väga külm. Väljapääs on ilmne: kohaliku energeetika arendamine, konkreetseid maju kütvate katlamajade rajamine. See on tõhus, vähendab küttearvet poole võrra. Selle asemel aga moderniseeritakse aina suuri magistraale ning avarad torud kütavad õhku tänaval, mitte aga korterites.

Lõhutud bussipeatus Varraku tänaval Lasnamäel. Foto: Andrei Kuzitškin

Seda Tallinna heaolutuse nimekirja võiks jätkata. Kuid on aeg teha kokkuvõte.

On igati ilmne, et linna arengukava 2025. aastani ei täideta kavandatud mahus ja tempos. Linna taristu käib alla. Kvaliteetne elamuehitus puudub. Seepärast kasvab Tallinnas lakkamatult nii elamispinna kui ka selle kasutamise hind. Jääb mulje, et põhjuseks on konkurentsi puudumine linna ehitussektoris.

Üllataval kombel ehitabki linnasüdames peamiselt firma Merko: mõned objektid Tartu maanteel, hotell Politseipargi ääres, elamu Pae tänaval. Isegi Kasti ja Martna küla reoveepuhastid ehitas 2013. aastal ikka seesama firma. Samal ajal linna taristu tähtsaimad objektid lagunevad.

Linnahall on avariilises olukorras. Linn pidas kuus aastat läbirääkimisi investorite hankimiseks, kes kompleksi restaureeriksid, aga tänavu lõppes kõik ikka nurjumisega. Edgar Savisaar teatas, et linnahalli remont nõuab 65 miljonit eurot. Linna eelarves on aga kõigiks selle aasta investeeringuteks ette nähtud 80 miljonit eurot. See tähendab, et linnahall laguneb aina edasi.

Avariilises olukorras on lauluväljaku hoonekompleks. Sellegi remondiks linnal raha pole. Kontserte korraldatakse seal aga sageli ning seda, millal hakkavad katusest tükid vaatajate ja esinejate pähe kukkuma, ei oska keegi öelda.

Mind vapustas üks viimaste päevade uudis: linn kavatseb lammutada viis tühjaks jäänud koolimaja. Ometi on linna arengukavas 2025. aastani lubatud kõik koolimajad remontida. Sealjuures arutatakse selle üle, kas viia mõnes koolis õpilased kahte vahetusse, millest isegi Venemaal püütakse hoiduda, sest see mõjub halvasti laste tervisele.

Maksumaksja raha raiskamine

Milline paradoks: ühe käega kisub linnavalitsus koolimaju maha, teisega aga ajab lapsi teise vahetusse õppepinna puudumise tõttu. Samal ajal leidis linn viis miljonit eurot Ühistupanga asutamiseks. Pank ei ole veel tegevust alustanud, aga linnavolinikud on sellele juba lisaks eraldanud 425 000 eurot.

Nii raisatakse maksumaksja raha linnavõimu finantsavantüüri peale: mingit tormilist krediidinõudlust Tallinnas äri ajamiseks ei ole, panku on aga niigi palju. Krahh muidugi Ühistupanka ei ähvarda, sest alati on ju olemas linnaeelarve, kust saab taotleda vahendeid kahjumi katmiseks. Ehkki tegelikult pole ka olukord eelarvega roosiline. 2015. aastal ulatub see 563 miljoni euroni, kusjuures 70 protsenti tulust annab riigi toetus, laenuvõlg aga moodustab 53 protsenti linna tulust. See tähendab, et linn saab tulu tänu Eesti valitsuse tõhusale majanduspoliitikale.

Samal ajal ei lakka Tallinnas võimul olevad Keskerakonna liikmed kritiseerimast Reformierakonda ja nende liitlasi sellesama poliitika eest. Eriti ägedalt kritiseeritakse just defitsiidita eelarvet ja kutsutakse üles defitsiidi abil suurendama sotsiaalkulutusi. Nojah, kui ise raha teenida ei oska ja tuled toime ainult võla kasvatamisega, siis pole sellistest nõuannetest mõistagi erilist tolku.

Tasakaalus eelarve ja riigivõla puudumine on teatavasti väärtuslik panus arengusse. Selle saavutuse üle võib Eesti õigusega uhkust tunda.

Tallinna võimudel, kelle eesotsas seisab keskerakondlane Edgar Savisaar, pole põhjust praegu millegi üle uhkust tunda. Kõlavad PR-kampaaniad, mille peale kulutatakse raha eelarvest, ja kaunite piltide näitamine televiisoris ei päästa midagi: Tallinn vajub aeglaselt allakäigu ja seisaku sohu, olles muutunud linnavõimu sotsialistliku poliitika ohvriks. See toob kaasa ka ühiskondliku õhustiku depressiivse seisundi, üldise kultuuritaseme alanemise ja inimsuhete kvaliteedi halvenemise. Aga see on juba õieti teise loo teema…

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

-----------------------------------------

Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas asuvas keeltekoolis õpetajana.