Laur Kanger: meie aja kangelased – kodanik-sotsioloogid Postimehe kommentaariumis

Foto on illustratiivne. Foto: SCANPIX

Sussexi ülikooli siirdeuuringute teadur, Tartu Ülikooli tehnoloogiauuringute lektor Laur Kanger lahkab Postimehe veebikommentaariumis tegutsevaid kõiketeadvaid kodanik-sotsioloogide postitusi ja nende stiili.

Ühiskonnateaduste valdkonnas tegutseva õppejõuna viibin juba pikemat aega traumaatilises seisundis. Igal hommikul ärgates põrnitsen peeglisse ja pomisen sealt vastu jõllitavale kiilanevale keskealisele jorsile: «Sa oled ekspert, Laur, sa oled ekspert.» Tulutult. Minu enesekuvand on päästmatult mõranenud. Sest juba mõnda aega ei saa ma parimaid tõlgendusi hetkel toimuva kohta mitte iseenda nupukusest, erialakirjandusest või kolleegidelt, vaid... Postimehe kommentaariumist.

Just seal tegutsevad minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt meie aja kangelased: kodanik-sotsioloogid, kes sisyphos'liku visaduse, hämmastava läbinägelikkuse, loodusteadusliku täpsuse ning elegantse stiiliga on uskumatul kiirusel võimelised analüüsima mis tahes jooksvaid päevasündmusi.

Esmapilgul näib jalustrabav, et seesugune võimekus ei sõltu kuidagi kommentaatori kunagi omandatud erialast, olgu tegu siis agronoomi, ökonomisti, raamatupidaja, ajaloolase või küberneetikuga. Kui aga mõelda kas või veidi sellele, mis oli toona kõiki valdkondi ühendavaks liimiks, on vastus tegelikult lihtne. Väidan, et meie kodanikuühiskonna sotsioloogilise võimekuse väljakujunemise taga tuleb näha eeskätt marksismi-leninismi viljastavat mõju.

Möönan, et see väide võib mõjuda mõnevõrra kummastavalt, arvestades et suure osa eelnimetatud kommentaatorite otse sõnastatud märklauaks on just nimelt vasakliberaalne kultuurimarksistlik maailmavaade.

Sestap tõttan juba eos kummutama pahatahtlikke tõlgendusi nagu püüdleksin järgnevas heade kavatsuste sildi all hoopis vastupidisele eesmärgile: näitlikustada rohujuuretasandi avangardi mõttelaadi tuginemist vanale heale marksistlik-leninistlikule arusaamale ühiskonna toimimisest.

Miski ei saaks tõest kaugemal seista! Ajalooteadlikule inimesele on päevselge, et kui niisuguseid elemente mõne kommentaatori sõnavõttudes aeg-ajalt tuvastada võibki, siis on siin tegu vaid vaenlase seestpoolt õõnestamise õilsa taktikaga. Viimase pöördelist rolli Eesti lähiajaloos, Nõukogude korra kukutamisel, pole muidugi võimalik alahinnata.

Baas ja pealisehitus

Marksistliku teooria üheks põhialuseks on eristus ühiskonna majandusliku baasi ja pealisehituse vahel. Neist esimene sisaldab endas inim-, loodus- ja tehnovarasid, samuti inimestevahelisi suhteid, mis tootmiseks tarvilikud on. Ühiskonna pealisehituse hulka kuuluvad aga poliitilised, juriidilised, kultuurilised ning muud suhted. Oluline on Karl Marxi uskumus, et baas määrab pealisehituse: tarvajaht põlislaanes annab meile loodusrahva maagilise mõtlemise, tööstuslik piimatootmine aga isamaata suurettevõtja.

See tuumakas lähtepunkt on viinud paljud kommentaatorid õigustatud tõdemuseni, et Eesti ühiskonna peamine valupunkt seisneb selle tootliku baasi nõrkuses. Nii näiteks tõdeb üks terane vaatleja, et «Eesti ongi eurolauljate, bläkkräpparite, kokkamise raamatute, õhumüüjate, staar filmitegijate ja stripparite maa, midagi Eurolandi loovat California taolist, maa kus on kõrge loomeanniga noor rahvas kes vihkab rutiinset tootvat tööd kui vastikut mõttetööd teaduses.»

Sotsiaal- ja humanitaaralade kraadide massiline ületootmine on tekitanud olukorra, kus suur osa töökohti on ühiskonnale täiesti kasutud ja tootva töö tegijaid vähe. Kuid elu ei vii edasi mitte innovatsioonipoliitika, teenusedisain ja üleilmselt tuntud kaubamärkide loomine, vaid adrad, puulusikad ja telliskivid.

Just-just: nagu majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ülevaatest selgub, siis toodavad Eestis kõige enam lisandväärtust just madal-, mitte taevani haibitud kõrgtehnoloogilised ettevõtted.

Viimane on muidugi suuresti meie õnn, sest kui kapinupu treimise saab ka baleriinile selgeks õpetada, siis infotehnoloogiasüsteemi kavandamisel eeskujulikult treenitud pöialihastest ei piisa.

Just kodanik-sotsioloogide avaldatud ühiskondliku surve tänuväärseks tulemiks pean ka viimasel ajal ärganud arvamusliidreid, kes on haaranud endale akadeemiliste soojaõhupuhurite paljastaja rolli.

Nii siugleb Hardo Pajula nõtkelt lääne ja Eesti vahel, leides ühiskondliku kriisi juured postmodernistlikus mõtteviisis. Muljetavaldava haardega Lauri Vahtre laiendab aga oma analüüsi zooloogilisse sfääri, võttes sarjata sotsiaalkonstruktivistlikke unenägusid nägevaid hobuseid.

Pedant minus sosistab siiski, et ajast, mil postmodernismi ühiskonnateadustes tõsiselt võeti, on möödunud nii paarkümmend aastat. Ja vastupidiselt sellele, mida Vahtre näib tõsimeeli arvavat, ei usu sotsiaalkonstruktivistid teps, et maailma saab pelgalt soovmõtlemise abil oma suva järgi mis tahes suunas käänata.

Niivõrd valikulisi argumente ja meelevaldseid tõlgendusi nähes tükib pähe vägisi ketserlik mõte, et ega Pajula ja Vahtre sotsiaalkonstruktivistidele vastandudes ise ometi teatud tüüpi ühiskondlikku tegelikkust ei konstr... Ei, ei saa ometigi olla. Las ta jääb.

Ideoloogia kriitika

Marksistliku lähenemise üheks põhiliseks väljakutseks on seletada, miks käitub inimene tihti vastupidiselt sellele, mis talle objektiivselt võttes hea oleks – seda olukorras, kus otsene vägivaldne sundus selleks puudub.

Lahendusena pakkus Marx välja valitsevate klasside elluviidava ajupesu, mis üritab eri viisidel rahulolematuid kodanikke ühiskondliku ebaõiglusega lepitada. Ühiskondlike uskumuste kriitiline analüüs ja selle seostamine võimulolijate huvidega kuulub seega marksistliku lähenemise raudvarasse.

Siingi näitavad Eesti netikommentaatorid üles hämmastavat osavust. Lühidalt võttes on nende leidliku ja mitmetahulise analüüsi tulemused järgmised:

Eesti kannatab hetkel massiivse ideoloogilise propagandalaine all, milles on käed ühendanud nii rahvusvahelised kui ka riiklikud jõud. Neist esimeste hulka kuuluvad näiteks Euroopa Liit, aga ka mõjuvõimsad üksikisikud (nagu George Soros), teise moodustavad aga suuresti kohalik eliit, haritlastest käpiknukud pluss hulk kasulikke idioote.

Propaganda otsesteks eesmärkideks on õõnestada Eesti majanduslikku ja poliitilist iseseisvust ning rünnata traditsioonilist perekonda, kaugemateks Eesti kui rahvusriigi hävitamine ning eestlaste sulandamine Euroopa Ühendriikide näotu ja nimetu massi hulka.

Nende eesmärkide saavutamiseks lähevad käiku kõik jõud: kontroll valimisprotseduuride üle (e-valimiste ebademokraatlikkus ei vaja ilmselt pikemat seletamist), kallutatud uuringute tellimine etteantud valimistulemuste saavutamiseks ja nende hoolikalt ajastatud avaldamine kontrollitud peavoolumeedias (kas keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, kes pooldas Marina Kaljuranda?), värdideoloogiate, seksuaalperverssuste ja ebateaduste propageerimine (naisõiguslus, LGBT, kliimamuutus) ning migratsiooni mõõdutundetu ülistamine.

On ütlematagi selge, et niisugune analüütiline tööriistakast annab vaatlejaile ülimalt vaheda pilgu. Erilise talendina meenub mulle veel mõned aastad tagasi «eesti mehe» nime all kirjutanud erudiit, kes suutis vaevata tuvastada juutide vandenõu mis tahes päevasündmustes, kohalikest valimistest maavärinani Jaapanis.

Aiman siin juba ette kiuslikke vasturepliike. Näiteks võiks mõni kaunishing väita, nagu oleks eestlaste välisriikidesse töölesuundumise näol samuti tegu migratsiooniga. Kuid see oleks õunade võrdlemine pirnide või isegi kaheksajalgadega.

On ju eestlane teadupoolest haritud ja töökas kultuurrahvas, kes õpib kiiresti selgeks asukohamaa keele, sulandub veatult sealsesse komberuumi ning keda kohalikud kahel käel tervitavad. Lisaks tulevad kõik lahkujad varem või hiljem Eestisse tagasi ja teevad valmis vähemalt kümme last, kusjuures ükski neist pole venelane või mustanahaline!

Siinkohal tuleb selgelt rõhutada, et tegu pole mitte rassismi või võõravihaga, vaid minu kui Eesti riigi kodaniku puhtmajandusliku murega riigisektori kulutuste paisumise pärast.

Probleemi ulatusest annavad märku kas või Kristiina Ojulandi raskused mustanahalise eesti keelt rääkiva isendi rahvuskuuluvuse määratlemisel või perekond Helmede mõnetine peataolek selle osas, milline murdarvu nimetaja väärtus tähistab piirjoont eestlase ja venelase vahel.

Ja kui juba eksperdid nõnda vaevlevad, siis näib loogiline järeldada, et siinkirjutajasuguse lihtrahva seas on segadus kordades hullem. Lahendust näen siin Eesti infotehnoloogilise võimekuse rakendamisel: näiteks e-lahendus, mis aitaks kodanikel tänaval kohatud ebamäärase kuuluvusega indiviididest sotti saada.

Sisendina saaks kasutada näiteks nutitelefoni abil tehtud salvestusi, mille murelikud kodanikud Eestlasemääraja nimelisse portaali üles laeks. Selle põhjal tuvastaks tarkvara salvestatud isiku, otsiks tema kohta infot riigi andmebaasidest, teostaks vajadusel ka täiendavat profileerimist (näiteks sotsiaalmeedia postituste analüüsi teel) ja annaks seejärel etnilise kuuluvuse kohta täpse vastuse.

Tõsi, lahtiseks jääb küsimus sellest, kes küll tuleviku madaltehnoloogilises ideaal-Eestis niisuguse rakenduse valmis teeks...

Stiil

Minu kiidulaulu viimane osa puudutab kodanik-sotsioloogide rakendatavaid vormivõtteid. Olles juba õrnast lapseeast saati nõukogudeaegsete ajalooõpikute ja muude följetonide pikaaegne austaja, tunnen kommentaatorite sõnavõttudes tihtipeale ära vastava koolkonna stilistika kauneimad õied.

Võtkem kas või hiljutine kommentaar ühelt Postimehe püsianalüütikult, mis ühendab endas harmooniliselt loova keeleuuenduse ning kauni sõnaseadmise voorused:

«Eesti rahvusliku hävingu põhjustajaks on liigagarad ja -fanaatilised võõrvõimude kohalikud käsilased. Nii oli see Saksa ja nõukogude okupatsioonide ajal ja nüüd kordub kõik eurookupantide – USA-EU oligarhide-plutokraatide-soroste ja nende kohalike käsilaste ülemvõimu ning rahatotalitarismi ajastul ning seda veelgi raskemal ja letaalsemal kujul. EV põhiseaduse järgi peab Eesti riik tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Paraku on uute okup.võimude kohalikud käsilased-marionettvalitsejad muutnud EV põhiseaduse naeruväärseks dokumendiks.»

Nii mitmeski mõttes on kommentaarides kasutatav väljenduslaad eeskujulik. Kogenud õppejõuna tean näiteks, et miski ei mõju tasakaalustatud arutelu kujunemisele paremini kui osapoolte täpne määratlemine mõttevahetuse algul: seetõttu on terminid nagu kultuurimarksist, tolerast, vasakliberaal, omarahvavihkaja, jewro- või reformikommunist kahtlemata omal kohal.

Kommunikatsiooniteooria varamust on hästi tuntud ka sõnumi pideva kordamise võte, mida kodanik-sotsioloogid tihti tulemuslikult rakendavad. Tunnistan, et olen mõnd kommentaari silmates esiotsa kahtleval seisukohal olnud. Ent lugedes täpselt sama mõtet täpselt samas sõnastuses juba seitsmeteistkümnenda artikli alt, hakkan pisitasa nõustuma! Seda eriti juhul, kui sõnumi veenvuse suurendamiseks on kasutatud moodsa internetiajastu stiilivaramut: läbivaid suurtähti ning vähemalt kolme järjestikust hüüumärki.

Seega edastan lõpetuseks oma siira ja südamliku tänu neile, kel teadmised laialdased ja väärtusbaas vankumatu. Inforohkel ajal on meil enam kui kunagi varem tarvis inimesi, kes ei kahtle, vaid teavad.