Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Hardo Pajula: kaose käsilased

53
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Hardo Pajula | FOTO: Erik Prozes

Edmund Burke’i Seltsi eestvedaja Hardo Pajula kirjutab lääne postmodernistide ideoloogilisest ristiretkest ülejäänud ühiskonna vastu ja selle kajadest läänemaailma perifeerias asuvas Eestis.

«Postmodernism[*] on vale. See on vale tehniliselt, eetiliselt, moraalselt, intellektuaalselt, emotsionaalselt ja praktiliselt,» kuulutas Toronto Ülikooli kliinilise psühholoogia professor Jordan Peterson paar nädalat tagasi konverentsil, mille korraldasid Kanada sõnavabaduse eest seisvad tudengid. «See võib ju nii ollagi, aga miks see mulle peaks korda minema?» esitab imestunud lugeja selle peale igati põhjendatud küsimuse. Alljärgnevalt püüan põgusalt selgitada, mis on postmodernism, kuidas see meid iga päev puudutab ja miks Kanada teadlase hävitav hinnang nii oluline on.

Petersoni tee üleilmse tuntuse poole sai alguse 2013. aastal, kui ta oma loenguid Youtube’i üles riputama hakkas. Eelmise aasta kevadeks oli neid vaadanud üle miljoni inimese. Ühel unetul ööl lisas Peterson oma kontole video «Professor poliitilise korrektsuse vastu», mis tegi temast korrapealt üleilmse meediastaari. Selle aasta mais esines ta tunnistajana Kanada parlamendis. «Te võite olla päris kindel, et kui üle kogu maailma vaatab Kanada senati komisjoni istungit 350 000 inimest, on apokalüpsis lähedal,» ei jõudnud Peterson ise nii suurt vastukaja ära imestada. Praeguseks on tema videoklippe vaadanud juba 50 miljonit inimest.

Peterson võlgneb oma ootamatult süllekukkunud tuntuse Kanada valitsuse seaduseelnõule C-16, mis kohustab kodanikke pöörduma teiste inimeste poole selliste isikuliste asesõnadega, mis vastavad viimaste valitud sooidentiteedile. Soomeugrilasel on oma tühipalja «tema»-ga sellest probleemist mõnevõrra raskem aru saada kui indoeurooplasel, aga eks meil tuleb seda enam pingutada.

«Rahvad, keda piiravad keeled, milles sooneutraalsed asesõnad puuduvad, on püüdnud neid suurema võrdsuse nimel kunstlikult luua,» lohutatakse meid näiteks Milwaukee Ülikooli LGBT kogukonna veebilehel. Ma ei imestaks, kui mingi rühm siinseid sotsiaalteadlasi on endale sellise grandi juba kuskilt välja nuianud.

«Heakene küll, sa räägid Kanadast, aga meil on siin endalgi probleeme küllalt,» ütleb mulle – jällegi põhjendatult – skeptiline lugeja, kes on viitsinud minuga siiani kaasas püsida. Tõsi, perifeerne asukoht ja suhteline vaesus on meid siin suuremast sõgedusest eemal hoidnud, nii et minult ei nõua postmodernse dogma vastu astumine ligilähedaseltki sama julgust kui Petersonilt.

Ent me sõidame sama rongi tagumistes vagunites. Olen juba mitmes kohas kirjutanud, et mind pani nendel teemadel esimest korda tõsiselt mõtlema skandaal, mis puhkes siis, kui Aadu Luukase fond tunnustas missioonipreemiaga Sihtasutust Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks.

Sama palju kordi olen rõhutanud, et mind ei häirinud tookord mitte küsimus sellest, kes kellega koos tohib elada, vaid see, millise kirglikkusega Twitteri avangard ja osa peavoolumeediast perekonna ja traditsiooni kaitsjaid tümitama tõttas. Praeguseks olen aru saanud sellest, mida ma juba toona ähmaselt aimasin: asi ei ole meie homo- või Kanada transseksuaalides (keda C-15 kaitsma peab) – need, nagu kõik uued vähemus- ja ohvrigrupid, on vaid etturikesed palju suuremas mängus. See on kontekst, kuhu me Petersoni põrmustava hinnangu asetama peame. «Põhimõtteliselt on meil tegemist ideede sõjaga (ühel pool postmodernistlik sekt, teisel pool ülejäänud ühiskond – H. P.) ja see on analüüsitase, millel meil seda käsitleda tuleb,» sõnas Peterson samas loengus.

Postmodernistliku maailmavaate nurgakivi on õige tähelepanek, et iga nähtuse või teksti võimalike tõlgenduste hulk on pea lõpmatu. Ka nende järgmist küsimust – kui võimalike tõlgenduste hulk on lõpmatu, siis miks peaks üks teistest parem olema? – ei ole kerge kõrvale heita.

Veelgi enam, see küsimus nõuab vastust. Kui me väidame, et kõik tõlgendused või uskumused on võrdselt väärtuslikud või väärtusetud, pole võimalik ilmas toimetada, aga me peame siin toimetama. Seega peitub postmodernistlikus maailmapildis sisemine vasturääkivus: kui üks alusmüüt pole parem kui teine, kui iga tõlgendus on sama hea kui mistahes muu, siis miks me peaksime just soo-, seksuaal-, rassi- ja etnilisest identiteedist nii suurt numbrit tegema?

Sellele küsimusele ei ole mõistlikku vastust, ja ega keegi ei üritagi seda pakkuda. Esiteks pole loogika ja sidusus postmodernistide silmis kuigi hinnatud. Teiseks osutub kogu see dogma lähemal vaatlusel ühe teise õpetuse kattevarjuks.

Pärast Solženitsõni «Gulagi arhipelaagi» ei leidnud isegi Prantsuse vasakintellektuaalid enam endas marksismi kaitseks jõudu. Nad jätsid lõplikult hüvasti lootusega, et töölisklass kord kodanluse kukutab, ja andsid 1970. aastatel Marxi õpetusele uue vormi. Kui varem räägiti majanduslikust võimust, siis nüüd sai see mõiste tunduvalt avarama sisu. Doktriin ise jäi aga laias laastus muutumatuks: ühiskond on rõhujate ja rõhutute vaheline antagonistlik nullsummamäng.

Nüüd ei oldud aga rõhutud enam mitte töölisena, vaid soo, seksuaalse sättumuse, nahavärvi jne pärast. Ainulises keskendumises võimule kui inimese põhilisele liikumapanevale jõule avaldub aga neomarksistlike postmodernistide veel üks sisemine vasturääkivus. Pidades kõige kurja allikaks domineerimist, tahavad nad vähemasti sõnades maailma võimust kui sellisest vabastada. Ent seda arulagedalt utopistlikku eesmärki on võimalik ellu viia vaid täielikku võimu omades ja seda nad marksistidena tegelikult ka taotlevad ning sellest siin õigupärast jutt käibki.

«Jaga ja valitse!» on iidne põhimõte ja postmodernne arusaam võimalike identiteetide lõpmatusest laseb neomarksistidel seda rakendada enneolematus ulatuses. «Kuivõrd ainus asi, millesse nad usuvad, on võim, siis võite olla täiesti kindlad, et nad kasutavad seda igasuguste kõhklusteta,» hoiatas Peterson. Kui midagi peale võimu ei ole olemas, siis käib sõda võimu pärast, ja kui see on nii, siis võib võimu vabalt kasutada, sest midagi muud ju kasutada pole; ei ole loogikat, konsensust ega heausksete inimeste vahelist mõistuspärast arutelu, on vaid võimu- ja identiteedigruppide vaheline hobbeslik sõjaseisund.

«Psühhoanalüütikuna kipun ma järeldama, et see on just see, mida nad tahavad: ajada meid rassilise, etnilise ja soolise identiteedi, sugueluliste eelistuste ja väljendusvabaduse pinnal omavahel tülli. Kõik need lõputult paljunevad grupiidentiteedid kutsuvad meid kaosesse ja see on just see, mida ma silmapiiril näen. See peab lõppema ja see peab lõppema nii kiiresti kui võimalik,» jätkas Peterson.

Võla- ja rändekriisid on lääne vahepealsest nõiduslikust jõukusunest üles äratanud, meie jalge all liiguvad võimsad jõud, me elame segaste aegade künnisel (tegelikult juba ammu nende keskel), keset suurt ideoloogilist konflikti. Kõigi südametunnistusega inimeste esmane mure peaks olema see, et need ühiselust väljajuurimatud lahkhelid jääksid ideede pinnale ega tasandaks teed sortsidele. Petersoni sõnul pole kirjeldatud vastasseis üksnes ideoloogiline, see on ka filosoofiline, «võib-olla isegi sügavam kui filosoofiline – see võib olla koguni metafüüsiline või teoloogiline – kõik sõltub sellest, kui sügavale te vaatate.»

Ma usun, et konservatiivse temperamenditüübiga inimestel pole põhjust muretseda. Tuleviku ajaloolased kirjutavad, et Lobjaka lääne (vt PM 12.6.16) tagasirullimine algas 2017. aastal. Samal aastal tähistati ka reformatsiooni 500. aastapäeva.

[*] Postmodernism on väga lai mõiste, Peterson räägib esmajoones postmodernismist ühiskonnateadustes, nii palju kui viimaseid ülejäänud kultuurist eristada saab.

Tagasi üles