Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ants Laaneots: Putin lootis, et Ühendriigid teevad ise Süürias musta töö ära

6
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Vladimir Putin | FOTO: Scanpix

Millisetel põhjustel sekkus Venemaa Süüria sõtta, kirjutab erukindral ja riigikogu liige Ants Laaneots (RE) kolmandas osas sarjast «Süüria kodusõda – põhjused ja tagajärjed».

Loe ka sarja esimesi osi:

Ants Laaneots: kuidas islami sisekonflikt mängib Süüria kodusõjas suurt rolli

Ants Laaneots: al-Assadite tee võimule ja selle kindlustamine

2011. aasta alguses jõudis Araabia kevad ka Süüriasse. Pinged ühiskonnas valitseva kliki ja elanikkonna vahel tõusid kriitilise jooneni. Algasid elanike, eelkõige sunniitide ja vähemusrahvuste rahumeelsed meeleavaldused diktatuuri vastu. Need surus president Bashar al-Assad veriselt maha. Puhkes kodusõda valitsusvägede ja peamiselt sunniitidest koosneva mõõduka opositsiooni rühmituste vahel. Al-Assad ja tema lähikondlased näitasid selles otsustavust hoida lõpuni võimu oma käes.

Võitluses ülestõusnutega kasutasid valitsusväed kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid. Käiku läksid lennu- ja maavägi, eriüksused, suurtükid ja keemiarelvad. Kui al-Assadile ustavad väed kasutasid oma rahva vastu massihävitusrelvade kategooriasse kuuluvaid sõjamürke, kutsus see 2013. aastal maailmas esile laialdast protesti. Ning USA oleks peaaegu Süüriale sõja kuulutanud.

Oma vasalli päästis Vladimir Putin, teatades USA-le, et al-Assad on nõus loobuma keemiarelvadest ja annab need kõik üle Venemaale. Moskva kinnitas hiljem üleandmist ametlikult. Järgnevad aastad näitasid aga, et kinnitus osutus valeks. Al-Assad jätkas sõjagaaside kloori, valge fosfori, ipriidi, sariini ja V-gaasi kasutamist oma rahva vastu.

Keemiarünnakus kannatada saanud poiss meediku hoole all. / Scanpix

Uus asjaosaline platsis

2012. aasta lõpus said ülestõusnud Süüria sunniidid Iraagist ootamatu liitlase terroriorganisatsiooni Islamiriik Iraagis (inglise keeles Islamic State in Iraq) näol. (Selle äärmusrühmituse juured ulatuvad väidetavalt kuni 1999. aastani, on olnud tihedalt seotud Al-Qaedaga ja vahetanud lausa mitu korda oma nime.) Esialgu tervitati islamivõitlejaid kui vabastajaid.

Sõja laienemine Süüriasse tõi kaasa nime Islamriik Iraagis muutuse. Alates 9. aprillist 2013 hakkas organisatsioon end nimetama Islamiriik Iraagis ja Süürias (inglise keeles Islamic State of Iraq and Syria, lühidalt ISIS; teise versiooni kohaselt The Islamic State of Iraq and the Levant, ehk ISIL).

Islamiriigi võitlejad. / Scanpix

ISIS kujutab endast tunnustamata kvaasiriiklikku moodustist ja rahvusvahelist sunniitide islamistlikku terroristlikku organisatsiooni, mis tegutseb peamiselt Süüria ida- ja Iraagi põhjaosa territooriumil. Oma tippajal, 2015. aastal oli selle territooriumi suurus 100 000 ruutkilomeetrit ja rahvastiku arv küündis vähemalt kaheksa miljonini.

Islamiriik saavutas laiema tuntuse 2014. aasta suvel, kui tema võitlejad alustasid suurt pealetungi Süüria põhjaosas Kurdistanis ning Iraagi põhja- ja läänepiirkondadele. Sama aasta 29. juunil kuulutas ISISe juhtkond kvaasiriigi šariaatliku juhtimisvormiga ülemaailmseks kalifaadiks pealinnaga Süürias, Eufrati jõe põhjakaldal asuvas 220 000 elanikuga Al-Raqqah's. Selle juhiks – kaliifiks – kuulutati šeik Abu Bakr al-Baghdadi. Kalifaat peab Lähis-Idas oma peaülesandeks lääneriikide pärast Osmani impeeriumi lagunemist seatud piiride likvideerimist ning sunniitliku islamiriigi loomist Iraagi ja Levanti, ehk Süüria, Liibanoni, Iisraeli, Palestiina, Jordaania, Türgi, Küprose ja Egiptuse territooriumil, kui aga õnnestub siis haarata sellesse kogu islamimaailm.

Murelik Moskva tuleb appi

Alates 2015. aasta kevadest jälgis Venemaa suure murega oma ainsa Vahemere regioonis paikneva liitlase kodusõja käiku. Suveks oli selge, et pärast Islamiriigi sekkumist ja suuri vallutusi Süürias on valitsusvägede olukord järsult halvenenud.

2015. aasta sügisel oli Damaskuse teatel Süüria valitsusvägede koosseisus 150 000 inimest. Rahvusvahelised eksperdid aga hindasid nende reaalse suuruse poolteist kuni kaks korda väiksemaks. Al-Assadi vägesid toetasid 15 000 Iraani Islami Revolutsiooni Valvurite Korpuse sõdalast ning ligi 5000 võitlejat Liibanonis asuvast šiiitlikust terroristlikust organisatsioonist Hezbollah.

Vaatamata Moskva-poolsele järjest suurenevale materiaalsele abile ja kiiresti kasvavale Vene sõjaliste nõustajate kontingendile, ei suutnud suuri kaotusi kandnud, madala võitlustahtega, peamiselt alaviitidega mehitatud valitsusväed muuta olukorda riigis al-Assadile ja Kremlile vajalikus suunas. Damaskuse liitlased jõudsid järeldusele, et sõjaline sekkumine on hädavajalik, kuna Süüria presidendi tool kõigub. Oma viimase liitlase ja sõjaliste tugipunktide kaotamist Lähis-Idas ei pidanud maailma valitsemisest unistav president Vladimir Putin aga võimalikuks.

Vaatamata riigi majanduse kehvale seisukorrale, rahvusvahelistele sanktsioonidele ja sõjale Ukrainas viidi Putini käsul 2015. aasta septembris Süüriasse lennuväegrupp, mis hiljem reorganiseeriti lennuväe segabrigaadiks ja paigutati alaviitidest elanikkonnaga Latakiasse, eelnevalt korda tehtud Hmeymimi lennuväebaasi.

Vene kindralstaabi teatel oli üksuse koosseisus esialgu 1700 sõjaväelast, 12 ründelennukit Su-25SM; 12 rindepommitajat SU-24M; kuus uut pommitajat Su-34; neli hävitajat Su-30SM ja 15 Mi-8 ning Mi-24 tüüpi helikopterit. Hmeymimi lennubaasi ja Tartusis asuva mereväebaasi kaitseks saadeti kaks pataljoni taktikalist gruppi. Üks neist, seitsme tanki T-90, 15 suurtüki ja 35 soomukiga relvastatud üksus oli pärit Rostovi oblastis Novorossiiskis paiknevast 7. dessantründediviisist, teine Sevastopolis asuvast Musta mere laevastiku 810. merejalaväebrigaadist.

Vene sõdurid Aleppos. / Scanpix

Lennu- ja mereväebaaside õhukaitse tagasid õhutõrjeüksused, relvastatud lähimaa õhutõrjekomplekside Pantsir, Osa-AKM, Kub-M2 ning kesk- ja pikamaa raketikompleksidega S-200 ja S-300. Õhukaitsesüsteemi olid kaasatud ka Süüria ranniku lähedal asuvate Vene sõjalaevade õhutõrjevahendid.

Pärast Türgi õhuruumi rikkunud vene pommitaja Su-24M alla tulistamist 2015. aasta oktoobris tugevdati lennubaasi õhutõrjet veelgi, lisades olemasolevatele vahenditele pikamaa õhutõrjekompleksi S-400 Triumf ja neli uusimat hävitajat Su-35S. Väegrupi koosseisu lülitati ka Süüria ranniku lähistel asuv, neljast kuni kuuest sõjalaevast koosnev Venemaa sõjalaevastiku nn Vahemere eskaader, erivägede (spetsnazi) allüksused ning elektroonilise võitluse vahendid.

Uut väegruppi Süürias hakkas juhtima Venemaa relvajõudude kesksõjaväeringkonna juhataja esimene asetäitja kindral-polkovnik Aleksandr Dvornikov. Järgnevate kuude jooksul suurenes Vene personal Süürias pidevalt sõjaliste nõuandjate, lennuväe, väikeste spetsnazi, tanki ja suurtükiväe üksuste arvel ning moodustas 2016. aasta lõpuks juba ligi 7000 sõjaväelast.

Õhuoperatsioonides osalevate sõjalennukite ning helikopterite arv aga kasvas seitsmekümneni. Vene kindralstaabi andmetel osalevad Venemaa õhuoperatsioonis Süürias ka raskepommitajad Tu-160, Tu-22M3 ja Tu-95MSM; rindepommitajad Su-24M2 ja uued, 20. märtsil 2014 vene õhujõudude relvastusse võetud pommitajad Su-34. Kaasatud on ka ründelennukid Su-25SM; hävitajad Su-30SM ja uued Su-35S, luurelennukid Il-20M1 ja Tu-214R.

Vene lennukid Süürias. / Scanpix

Et demonstreerida maailmale Vene lennuväe võimsust ja lendurite professionaalsust, komplekteeriti Süüriasse saadetavate lahingulennukite ja helikopterite meeskonnad õhujõudude kõige kogenumate lenduritega. Neid korjati selleks missiooniks kokku üle kogu maa.

Nii oli türklaste alla tulistatud pommitaja Su-24M hukkunud komandör 45-aastane katselendur alampolkovnik (kolonelleitnant) Oleg Peškov Lipetskis asuvast 4. riiklikust lennuväe katsekeskusest.

Vene õhujõudude üheks eesmärgiks Süürias oli ka uute sõjalennukite, helikopterite ning UAV-de testimine lahinguolukorras. Vene laevastik koondas Süüria ranniku lähedale eskaadri, milles olid: lipulaevaks Sevastopolist saabunud raketiristleja Moskva, (selle vahetas detsembris 2015 välja raketiristleja Varjag, hiljem lennukikandja Admiral Kuznetsov), fregatt, kolm korvetti, luurelaev, suur dessantlaev, diiselallveelaev ja mitu transportalust. Edaspidi vahetusid nad rotatsiooni korras.

Putin vajas Süüria operatsiooni mitmel põhjusel

Vene kindralstaabi ametliku info kohaselt seisnes lennuväeüksuse peaülesanne Süüria valitsusevägede operatsioonide toetamises õhust ning Islamiriigi sõjaliste objektide hävitamises. Lennuväe esimene õhurünnak toimus 30. septembril 2015 president al-Assadile mõõduka opositsiooni külade vastu.

Oma üllatuseks avastasid lääneriigid peagi, et venelased pommitavad mitte Islamiriigi ja sellega ühinenud Al-Qaeda tagapõhjaga rühmituse Jabhat al-Nusra Rinde objekte ja võitlejaid, vaid al-Assadi režiimilt rängalt kannatada saanud, nüüd tema vastu seisva mõõduka opositsiooni, sh ka Süüria türklaste (turkomenide) külasid ja objekte.

Süüdistusele reageeris vene välisminister Sergei Lavrov, avaldades mõni päev hiljem televisioonis silmakirjalikult imestust lääneriikide kriitika üle ja teatades, et Süürias pole mingit mõõdukat opositsiooni al-Assadi valitsusele. Kõik valitsusvastased grupeeringud on tema sõnul ühinenud Islamiriigiga, seega on nad terroristid ja Vene lennukitel on seaduslik õigus neid pommitada.

Vene lennukite töö tagajärg - rusud ühes Süüria külas. / Scanpix

Avades Süürias uue, oma valitsemisaja neljanda sõjatandri, arvestas Putin, et sellega ta päästab oma ainsa ustava Lähis-Ida liitlase president al-Assadi režiimi, säilitab Vene sõjaväebaasid ja sellega Venemaa juuresoleku strateegiliselt tähtsas Vahemere regioonis

Niisamuti lootis, et nii suunab ta maailma tähelepanu eemale Moskva külmutatud sõjast Ida-Ukrainas ja annekteeritud Krimmist, saab mõjukaks Lähis-Idas tegutseva lääne koalitsiooni partneriks ning võtmefiguuriks võitluses Islamiriigiga, mis omakorda võimaldab isolatsiooni sattunud Venemaal sellest välja tulla ja taas võrdsena ühineda rahvusvahelise kogukonnaga. Lisaks arvas ta, et see tugevdab Venemaa kohalolekut ja mõju Lähis-Idas ning üsna pea saab esitada läänele nõuded rahvusvaheliste sanktsioonide lõpetamise kohta.

Mitu rahvusvahelise julgeoleku eksperti kahtlustavad omakorda, et Kremlil oli Vene lennuväepoolse Süüria linnade ja külade valimatu pommitamise ning kobarpommide kasutamise varjatud eesmärgiks sundida riigi elanikkond põgenema kodust ning otsima ohutumat varjupaika, seega vallandada sõjapõgenike massiline illegaalne immigratsioon Euroopasse ja destabiliseerida sel viisil oluliselt Moskva oponendi ning vaenlase – Euroopa Liidu riikide heaolu ja julgeoleku olukorda, nõrgestada nende ühtsust ja tekitada kontinendi rahvaste vahel pingeid ning vastuolusid.

Põgenikud Taani-Saksamaa piiril, suundumas põhja. / Scanpix

Keeldudes Vene maaväe üksuste saatmisest Süüriasse ning koondades sõjalennukite tegevuse peamiselt al-Assadile opositsiooniliste siseriiklike grupeeringute vastu, lootis Putin ka, et lääs eesotsas USAga võtab Islamiriigi hävitamise raske ülesande enda peale. Kremli optimistlike arvestuste järgi oleks see tõmmanud islamistidega võitlevate riikide tähelepanu ära Venemaalt ja sidunud koalitsiooni relvajõud lahingutega Süürias ning Iraagis. Lääneriikide tähelepanu ja sõjalised vahendid oleksid koondatud Lähis-Idale, mis võimaldaks aga Venemaal post-nõukogude ruumis jätkuvalt omatahtsi talitada.

Putin vajas järjekordset sõda ka selleks, et süveneva majanduskriisi tingimustes suunata elanike tähelepanu siseriiklikelt probleemidelt kõrvale, uuele võidukale sõjale Süürias ja lääneriikidest välisvaenlastele. Kuid siin tegi ta valearvestuse. USA president Barack Obama teatas 2015. aasta detsembris peetud kõnes Ameerika rahvale, et tema valitsemise ajal ei osale USA relvajõud enam üheski suuremas sõjas. Ilma USA toetuseta aga polnud sõjaliselt impotentne Lääne-Euroopa ja ka Islamiriigi vastane araabia maade koalitsioon valmis nii suureks operatsiooniks, mis oleks võimeline hävitama Islamiriigi.

Järgneb...

Tagasi üles