Ants Laaneots: kuidas islami sisekonflikt mängib Süüria kodusõjas suurt rolli

Opositsioonilise Vaba Süüria Armee liikmed Foto: SCANPIX

Lähis-Ida riikides Süürias ja Iraagis möllab jätkuvalt sõjakeeris, milles sajad tuhanded inimesed on hukkunud, miljonid on sunnitud lahkuma oma kodudest. Viimastel aastatel jõudis see enam kui 1,3 miljoni illegaalse immigrandi ja Islamiriigi terroristide näol ka Euroopasse. Mis on selle, suurt osa islamimaailmast haarava ja Euroopasse tungiva 21. sajandi katku põhjused, kirjutab erukindral ja riigikogu liige Ants Laaneots (RE) esimeses osas sarjast «Süüria kodusõda – põhjused ja tagajärjed».

Islami lõhenemine ja tema kahe suurima omavahel konkureeriva haru – sunniitluse ja šiiitluse teke ning sellele järgnenud sisekonfliktide ajalugu ulatub kaugesse minevikku.

Pärast prohvet Muhamedi surma 632. aastal algas tema lähikondlaste seas tuline vaidlus, kes peaks võtma üle usujuhile kuulunud võimu araabia suguharude üle. Enamik neist toetas prohveti sõbra ja tema naise Aishi isa Abu Bakri kandidatuuri.

See enamus moodustas hiljem sunniitide laagri. Vähemus toetas Muhamedi onupoega ja väimeest Ali ibn Abi Talibi, kinnitades, et kadunu on just tema määranud oma järeltulijaks ning erinevalt Abu Bakrist on viimane prohveti veresugulane, seega õigusega tema järglane. Edaspidi hakati seda vähemust nimetama šiiitideks, mis otsetõlkes araabia keelest tähendas «prohveti järglased».  

Vaidluses jäi peale Abu Bakr, kes sai kaliifi ehk kõrgeima valitseja tiitli. Koos temaga tulid võimule tema toetajad sunniidid, kuid võimuvõitlus jätkus ja sai islami lõhenemise algseks põhjuseks.

Vastasseis kahe haru vahel süvenes järgnevatel aastatel veelgi ja tipnes 661. aastal šiiidi Ali ibn Abi Talibi tapmisega. Sunniidi sõdalased mõrvasid ka tema pojad Hassani ja Husseini 680. aastal Iraagis Karbala linna lähistel.

Need mõrvad lõhkusid islami kogukonna lõplikult kaheks vaenulikuks leeriks. Sajandite jooksul süvenenud vastuolud ja arveteklaarimised kahe haru vahel on muutunud lepitamatuks vaenuks, millega on haaratud islamimaailm ka tänapäeval.  

Sunniitlusest, millesse kuulub ligi 80 protsenti maailma  1,6 miljardist moslemist, sai domineeriv ning konservatiivsem islami haru. Selle esindajad juhinduvad peale koraani veel sunnast, mis kujutab endast prohvet Muhamedi sisseviidud ranget käitumis- ja muude reeglite ning tavade kogumikku.

Paljud sunniidid tõlgendavad koraani ja järgivad sunnat sõna-sõnalt, mis tegelikkuses omandab tihti äärmuslikud vormid. Näiteks Afganistani taliibidele on ülitähtis habeme suurus ja kuju. Sunniitlikes araabia riikides loetakse naisi teisejärgulisteks inimesteks, nad on sunnitud kandma pearätte, burkasid ja varjama oma nägu.

Sunniitlust esindavad peamiselt kakskümmend araabia riiki (välja arvatud Bahrein) eesotsas Saudi-Araabiaga. Sunniitlikud on ka kaasajal Süürias ja Iraagis tegutsevad suurearvulised radikaalsed grupeeringud, kaasa arvatud Iraagi ja Süüria Islami Riik (ISIS – Islamic State of Iraq and Syria inglise keeles) ridades sõdivad ligi 80 rahvusest võitlejad.  

Kohaks, kus sunniitide ja šiiitide vastuolud määratlevad suures osas Lähis-Ida nii välis- kui ka sisepoliitilisi pingeid on Iraak ja Süüria. Nii on pärast Iraagi riigi teket, kus elanikkonna enamuse moodustavad šiiidid, juhtivatel kohtadel olnud vähemuse ehk sunniitide ringkondade esindajad. Alles pärast Teist Lahesõda ja sunniidist presidendi Saddam Husseini kukutamist 2003. aastal sai riigi etteotsa šiiitlik valitsus, kes nüüd omakorda on alustanud sunniitliku vähemuse diskrimineerimist, kutsudes riigis esile nende relvastatud vastuhakud ja radikaalsete islamiorganisatsioonide tekkimise. Sarnane, kuid võimu juures olevate jõudude osas vastupidine olukord on Iraagi naaberriigis Süürias.   

Šiiite on islamimaailmas vaid veidi enam kui kümme protsenti. Kuid vaatamata oma suhtelisele väikesearvulisusele kujutavad nad arvestatavat poliitilist jõudu. Nii moodustavad šiiidid Iraanis 98 protsenti, Bahreinis 75 protsenti, Iraagis 54 protsenti, Liibanonis 30 protsenti, Araabia Emiraatides 27 protsenti, Kuveidis 25 protsenti, Kataris 20 protsenti ja Saudi Araabias 10 protsenti elanikkonnast.

Šiiitluse kantsiks tänapäeval on Iraan. Selle vaimulikud juhid taotlevad endale juhtivat rolli islamimaailmas ja peavad oma kohustuseks kaitsta kõiki šiiite ning süüdistavad nii kristlasi kui ka sunniite nende ahistamises.

Kuigi sunniidid olid aastasadu võimu juures ja šiiidid jäid vastaspoole varju, järgisid nad kangekaelselt omi kombeid ja traditsioone. Islami tõelisteks juhtideks pidasid šiiidid ainult nende endi valitud imaame ja on siiani seisukohal, et islami kõrgemaks juhiks – imaamiks –võivad olla ainult prohvet Muhamedi sugulased ja otsesed järeltulijad. Erinevalt sunniitidest tõlgendavad šiiidid prohveti sõnu, tegusid ja õpetust oluliselt vabamalt, otse öeldes ilmalikumalt. See on jätkuvalt suurte pingete allikas kahe islami suurima haru vahel.  

Süüria riiklikku ja poliitilisse süsteemi on viitsütikuna pandud ammune usuline konflikt. Enamuse ehk ligi 80 protsenti selle riigi 22,6 miljonist elanikust moodustavad sunniidid, keda aga juba aastakümneid juhivad vähemuse moodustavad alaviitide ja šiitide esindajad, kelle kontrolli all on riiklikud struktuurid.

Seega nii Iraagis kui ka Süürias kehtib kord, mille puhul elanikkonna vähemus oli allutanud endale ja jätnud paljusid, st enamiku elanikkonnast ilma kodanikuõigustest. Eriti Süürias on see konflikt olnud rõhutud enamuse püsiva rahulolematuse ja siseriiklike vapustuste põhjuseks, mille valitsev ringkond on karmide repressioonidega maha surunud. Selle tõttu on Süüria isegi Araabia riikide liigast välja visatud.

Järgneb...