Ats Miller: kosmos hõlvatakse siis, kui Maal on sellest kasu

Ats Miller Foto: Erakogu

Teatud mõttes seisab inimkond praegu kosmose vallutamisega seoses teelahkmel – kas me jääme oma naba imetlema või läheme edasi, kirjutab kirjanik Ats Miller vastuseks Raul Sulbi arvamusloole «Miks kosmosehõlvamisest asja ei saa».

Kõik inimesed ju teavad, miks Portugalist läände purjetades Indiasse ei saa – enne tuleb Maa serv vastu. Ja teatavasti ei saa rongidega üle 30 km/h sõita – õhk imetakse välja ja reisijad lämbuvad.

Seda rida võiks lõputult jätkata. Samas, tegu pole ainult inimrumaluse kvintessentsiga – kõik taolised väärarusaamad, ükskõik kui haledad või inimsust mõnitavad need täna ka ei tunduks, põhinesid siiski vähemalt servapidi asjaomase ajastu ettekujutustel. Kui maakeral oleks äär, oleks Kolumbuse hoiatamine täiesti asjakohane ja eetiline tegu; kui õhk tõesti juba jooksukiirusel käituks nagu ülehelikiirusel, oleks mure reisijate elu ja tervise pärast täiesti omal kohal.

Hädad algavad sellest, kui piiratud ettekujutustega trambitakse maa sisse loovat vaimu.

Teisalt on muidugi selge, et täna me kosmost hõlvama ei lähe. Enne tuleb paika saada paar eeldust.

Et inimene ei käiks alla

Esiteks, hirmudest tuleb üle saada. Ehk inimene peab end kokku võtma ja inimesena käituma – ja mõeldud on seda käitumismudelit, mis tõstis meid toitumisahela tippu, mitte seda, mida viljelesid need, kes ära söödi.

Tahaks loota, et külluse saabudes ei käi inimene lihtsalt alla – et suudame end kokku võtta, kulutada vähem raha koerajuuksurisalongidele ja võrdõigusuuringutele ja muule taolisele piinlikule sõnnikule. Et paari tuhande aasta pärast ei murraks iPhone'e välja kaevavad arheoloogid pead, mis küll läks nii masendavalt valesti, et aatomit lõhustama õppinud ja inimesi kosmosse saatnud rahvad mandusid pihusongerdisi nühkivaks idiokraatiaks, kelle tapsid maha need, kes ise polnud võimelised tsivilisatsiooni edasi kandma.

Praegused raketid ei kõlba

Teiseks, on absoluutselt selge, et me ei valluta isegi Kuud – rääkimata muust päikesesüsteemist – keemiliste rakettidega. Nende haledate sosserdistega, mis jaksavad kümnendiku enda kaalust viia Maa orbiidile, suudame parimal juhul teha paar uunikumiks jäävat Marsi-retke, mingi vähegi mastaapsem tegevus läheks masendavalt kalliks.

Ainukese töötava Kuuraketi, Saturn V stardikaal oli ligikaudu kolm tuhat tonni (2 970 000 kilogrammi) ja Maale tagasi jõudnud maandumisseadeldis kaalus ligikaudu kolm tonni – TUHANDIK stardikaalust. Marsilennu puhul räägime siis parimal juhul kümnetuhandikust.

Saturn V rakett kandmas Kuule suunduvat Apollo 11 kosmoselendu 1969. aastal. Foto: NASA

Praeguste ettekujutuste kohaselt on tuumaraketi (st mitte vesinikupommi ligimesteni toimetama mõeldud, vaid aatomireaktsioone jõuallikana kasutava raketi) leek talumatult radioaktiivne.

(Siin peaks muidugi täpsustama, et teoreetiliselt on võimalik ehitada ka radiatsioonivaba tuumamootorit, näiteks sellist, mis mingit ainet, kas või vett kuumutab, kuid ilmselt suudame esimesena ehitada mingid nn avatud tuumaga reaktorid.)

Mis tähendab, et see tuleb panna kokku orbiidil ja edasised lennud toimuvad sealt; mis tähendab, et küllap on vähegi tõsisema Marsi-uurimise või asteroidikaevandamise tarbeks mõistlik eeldusena rajada Kuule püsiv asundus (seal ei ole natuke lisaradiatsiooni oluline ja võib tuumamootoritega tõusta-maanduda).

Kaugemas perspektiivis tähendab vähegi tõsisem kosmose hõlvamine muu hulgas seda, et küllap on otstarbekas rajada Maale mingi hiiglaslik stardiseadeldis, mis suudab anda vähemalt suurema osa orbiidile jõudmiseks vajalikust kiirusest (tõenäoliselt paarisajakilomeetrine, otsast ülespoole, vähemalt kuue-seitsme kilomeetri kõrgusele merepinnast tõusev elektromagnetkatapult).

Eelneva juures tuleb tähele panna, et juttu on ainult seadmetest-lahendustest, mis ON teostatavad tänapäeva vahenditega. Tuumamootoreid oleks ehitatud juba 50 aastat tagasi, kui need poleks nii radioaktiivsed; mõnest kõrgmäest paar kilomeetrit üle ulatuv trampliin neelaks Maa paari aasta raudbetooni, kuid midagi võimatut pole ka selles.

Tähtedeni jõudmine

Kolmandaks, on samuti vältimatult selge, et inimene ei jõua tähtedeni ilma mingi mooduseta suurem osa tähtedevahelisest tühjast ruumist n-ö välja lõigata.

Kui me seda ära ei õpi, siis väga problemaatiliste põlvkonnalaevadega võrreldes on ilmselt hulga teostatavam anda too teoreetiliselt võimalik kümnendik valguse kiirusest mingile robotkapslile, mis kohale jõudes ehitab kõigepealt von Neumanni põhimõttel (masinad, mis suudavad iseend replitseerida) toimivate robotite parve ja need ehitavad baasi, kus kasvatatakse kaasavõetud DNA-st esimene põlvkond inimesi.

Selge see, et tekiks kultuur, mis erineb meie omast kardinaalselt; see on juba vaidlemise koht, mis on kogu asja mõte ja kas too kultuur on võõram, kui põlvkonnalaevadest väljunud inimeste oma. Selge on ka see, et igasugune infovahetus nendega oleks pigem müstitsismi valda kalduv meelelahutus (teadussaavutuste vahetamine vast annaks midagi, ent mis kirjavahetus see on, kui vastus tuleb paremal juhul aastakümnete pärast...)

Kunstniku kujutis põlvkonnalaevast Foto: Meelis Krošetskin / kirjastus Fantaasia

Praeguste ettekujutuste kohaselt ajast ja ruumist ei tea me meetodit, kuidas liikuda valguse kiirusest kiiremini, ja sellega võiks teema lõpetada; huvitav on siin vast filosoofiline küsimus, miks teadaolevalt pole ükski mõistuslik tsivilisatsioon kunagi Maani jõudnud – kui valguse kiirus tõesti on absoluutne piir, siis ongi tähtedevaheliste kauguste läbimine mistahes tehnilisel tasemel väga raske ülesanne.

Ehk siis kokkuvõtlikult: teise ja kolmanda eeldusega oleme umbes seal, kus lennunduse ja kosmosehõlvamisega oldi pooleteise sajandi eest. Tollal katsetati lennukitega, põhiprintsiibid olid teada ja mootorlennuni varsti (1903) ka jõuti. Ent aatomireaktsioone tollal ei tuntud ja kosmosehõlvamise üle sai ainult teoretiseerida. Meie oleme Päikesesüsteemi vallutamise lävepakul. Ent nii, nagu Päikesesüsteemi hõlvamine ei saa teoks ilma tuumafüüsikata, millest tollal õrnematki aimu polnud, ei lenda me tähtedele ilma kogu seniseid ettekujutusi põhjalikult muutvate fundamentaaluuringute ja -avastusteta.

Ja midagi teisest ega kolmandast punktist ei saa iial teoks ilma esimese eelduseta.

Milleks kasvatada Marsil õunapuid?

Me ei ole vallutanud Antarktist; seal on tänaseks juba lausa umbes 5000 elanikku, kõik ajutised. Antarktis, muide, on hea näide, sest paljudki tingimused seal sarnanevad Marsi omadele (peamised erinevused: seal on vett (tuleb ainult sulatada), saab hingata ja abi on siiski tundide, mitte, ütleme, kuude kaugusel). Seal ei ole rohkem rahvast, sest seal ei ole mitte kuraditki teha (peale teaduslike uurimistööde ja teatud ekstreemturismi, eks ole). Teiselt poolt tuleb seal järgida kõiki Maa keskkonda puudutavaid piiranguid ja sisuliselt on keelatud igasugune majandustegevus.

Me hõlvame Päikesesüsteemi siis, kui meil on sellest kasu. See ei jää kindlasti mitte energia taha, sest tuumaenergia on juba täna kolm korda odavam kui mistahes muu energialiik (see on aetud kunstlikult kalliks drakooniliste ohutusnõuetega; diskussioon nende vajaduse üle on omaette teema, kuid väljaspool Maad pole neil arusaadavalt vähimatki mõtet). See ei jää meie praeguste teadmiste valguses ka ressursside taha, sest Päikesesüsteemis peaks leiduma kõike, kui vaid suuta kohale lennata. Päikesesüsteem hõlvatakse siis, kui sealt on midagi väärtuslikku Maale tuua.

NASA pilt Marsi maastikust. Foto: AFP / Scanpix

Siin on väga selge ja otsene analoogia asumaade vallutamisega – seda ei tehtud vallutamisrõõmust, vaid et saada sealt midagi, mida kodus kasudega müüa. Et asumaadesse tekkis järjest laienev asustus, mis lõpuks muutus iseennastsäilitavaks, iseseisvus ja arenes hoopis millekski muuks kui algselt mõeldud, on iseküsimus; meil jääb vaid loota, et nii läheb ka väljaspoole Maad rajatud asundustega.

Siin muidugi see analoogia ka lõppeb, sest vajalik tehnoloogiline hüpe on palju suurem. Kolumbuse laevad ei erinenud oluliselt tavalistest kaubalaevadest, merel on alati võimalik kala püüda ja rajatavad asundused suutsid häda korral leida kõik eluks vajaliku kohapeal. Väljaspool Maad enda äraelatamine tähendab kõigepealt tohutul hulgal rabavalt kallist tehnikat, et vähegi mõistliku tõenäosusega säilitada keskkonda, kus midagi kasvada võiks.

Ent kui see hüpe on kord tehtud, hakkab see väga palju kasu tooma.

Täna kõlab see muidugi lootusetu ulmena, kuid kui «üleval» läheb juba mingi tegevus lahti, võib see teatud tingimustel eksponentsiaalselt laieneda – möödalendavatest asteroididest ehitatakse Maa orbiidile hiigelistandused, mis hakkavad toitu isegi alla Maale saatma, asteroidikaevandustest saabuvad haruldased raskemetallid löövad kulla hinna nii alla, et sellest hakatakse vase asemel juhtmeid tegema... Olgu, tõenäoliselt mitte sel sajandil, kuid mis näoga oleks mind vaadatud sada aastat tagasi, kui oleksin kirjutanud tänapäevasest arvutustehnikast?

Tagasi Marsil õunapuude kasvatamise juurde tulles – raske öelda, kas enne kattub too planeet hiigelkuplitega, mille all Maa atmosfäär, või tasub ikkagi Kuiperi vööst niipalju jääd sinnapoole suunata, et Marsile endale atmosfäär ja mered tekitada (need võivad seal enne äraauramist isegi mõni miljon aastat püsida).

Jällegi – midagi võimatut selles pole, kuigi see on loomulikult sajandite projekt. Ja mõte võiks sel olla kas või see, et madalamas gravitatsioonis (mitte kaalutuses!) võib inimese eluiga mõningate uuringute kohaselt oluliselt pikeneda, nii et kõik, kes tahavad paarkümmend aastat kauem elada, kolivad millalgi Maalt minema.

Ja siis on meil veel Veenus, mis Maale hoopis sarnasem. Ah et liiga kuum? Aga kui tekitada hulk isepaljunevaid päikesepatareisid ja panna need Veenuse orbiidile, saab ju lahendada energiaprobleemi ja päikesevarju ühekorraga...

Veenus / Scanpix Foto: SCANPIX

Lubatagu korrata: suurem osa eelnevast on teostatav vaid tänaseid tehnoloogiaid edasi arendades, ilma olulise hüppeta maailmapildis. Küllap arvab suur osa kalu siiani, et sinna kuivale ronimisest ei saa kunagi asja. Eks nemadki ole alles, söövad mererohtu ja üksteist. Ainult et teadvuse omandanud inimene sööb neid, mitte vastupidi, ja kalad pole võimelised vähimatki aduma, kuidas täpselt neid püütakse ja süüakse.

Teatud mõttes seisab inimkond teelahkmel – kas me jääme oma naba imetlema või läheme edasi. Kusjuures nabaimetlejad pole ühel päeval enam võimelised mõistma, milleks arenesid need, kes edasi läksid.